Ilus päev pisarateks

Ilmunud ajalehes Eesti Kirik 11.04.2018

Olen kuulnud, kuidas vahel naljatletakse austraallaste inglise keele üle. Nende poolt öeldud, „kas pole täna ilus päev“ võib harjumatule kõrvale kõlada justnagu „kas pole ilus päev suremiseks“. See kerge naljana öeldud tõsine lause meenub mulle enamasti kevadeti looduse puhkemise ajal. Meenus ka käesoleval aastal kui märtsis-aprillis oli lühikese aja jooksul siit ilmast lahkunud mitu inimest, kellest olen sügavalt lugu pidanud ja kes eluaastate arvu poolest võinuks veel elada.

Iga surm on lähedastele raske ja eluga igapäevasesse rütmi tagasi jõudmine võtab aega. Vahel aitavad edasise elu kulgemisele kaasa ka lahkunute mälestamine, olen viimastel aastatel ehk teravamalt tähele pannud, kuidas tänases individualismi ja läbilööki tähtsustavas ühiskonnas lähendavad leinad reeglina inimesi taas üksteisele. See on justnagu surnute viimane teene elavatele ning mulle tundub, et inimeste vahelist solidaarsust on Eesti ühiskonnale praegu väga vaja.

Kopenhaagenis asub esmapilgul  kummaline asutus, mida nimetatakse  „Maailma Õnneinstituudiks“. Igal aastal avaldab see mõttekoda edetabeli, kus maailma riigid on järjestatud elanike õnnetunde alusel. Traditsiooniliselt on esikümnes põhjala riigid, tänavu oli esimene Soome, kuid esikümnesse mahtusid ka Norra, Taani, Island ja Rootsi, Eesti oli selles edetabelis 63. kohal, meie ette mahtusid ka Läti ja Venemaa. Samas on Eesti koht paranenud – veel 2010. aastal olime kümmekond kohta tagapool. Uuringu läbiviijad on toonitanud, et majandusliku heaolu kõrval mõjutab õnne tugevasti ka kogukond ja kollektiivsus, ühesõnaga teadmine, et sa ei ole üksi.

Küllap on ka meie ühiskond liikunud aeglaselt kogukondlikkust, ühistegevust ja ka teineteise aitamist tähtsustavas suunas. Kogudused võivad siin julgesti olla eeskujudeks. Tõsi, pikk maa on veel minna, sest teatud küsimustes domineerib veel meie-nemad vastasseis. Nii tundub vähemalt esimesel pilgul, et sõnad meie maa, meie rahvas, meie metsad tulevad Eestis sagedamini üle huulte kui meie haridus, meie maksusüsteem, meie transport, meie majandus või ka meie usk. Samas on ka vähesest liikumisest inimeste õnne suunas kindlasti hea meel.   

Eesti pedagoogikateaduste korüfee Johannes Käis on toonud välja vana ja uue kooli kümme käsku, kus uue kooli käsud on suunatud selgelt ühistegevuse ja hoolimise kasvatamise poole. Näiteks kui vana kooli seitsmes käsk ütleb: „Püüa teistest ette jõuda“, siis uues koolis öeldakse: „Püüa aidata kogu klassi“, vana kooli kaheksas käsk manitseb: „Ära aita kaasõpilasi“, uues koolis vastatakse: „Aita, eriti nõrgemat!“ Mulle tundub, et Käisi skeemi kasutades valitseb tänases koolis vana kooli  konkurentsi ja uue kooli solidaarsuse vahel habras tasakaal. Õnneks on olemas mitmeid märke ja tegevusi, olgu või liikumine „Kiusamisvaba kool“, mis näitavad liikumist hooliva ja koostööd tegeva hariduse poole. Kui see tõesti nii on, tähendaks see meie laste õnne suurendamist tulevikus. 

Sarnaselt juba kümnetele tuhandetele eestimaalastele käisin hiljuti kinos vaatamas Leelo Tungla autobiograafiliste raamatute järgi tehtud Moonika Siimetsa filmi „Seltsimees laps“. See on lugu Stalini hirmuvalitsuse ajast, kus väike tüdruk oma alusetult vangistatud ema koju tagasi ootab. Ta ei mõista ema äraviimise põhjuseid, last painab mure, ta püüab olla hea laps ja tema ebaleva lootuse taustal elavad oma igapäevast elu nõukogude ametnikud, pioneerid, lihtsad tööinimesed, mitmel puhul raskete valikute ette pandud isa ja lähedased. Ema jõuab koju alles mitme aasta pärast kui Stalin on surnud. 

Nii Facebooki kommentaarides kui suulistes vestlustes on selle filmi vaatamise kirjeldamisel ühendavaks teemaks olnud pisarad. Film, mis ühiselt nutma paneb, toob ühiskonda juurde solidaarsust ja mõistmist. Ja selline ühiskond on teel pisut suurema õnnelikkuse poole.

Puhastustuli tselluloositehases

Nii mõnigi muinasloo taga on sündmused karmist päriselust. Näiteks Lumivalgukese muinasjutt, mis koos aja ja kommete muutumisega omandas üha helgema kuju päädides Walt Disney (1901 - 1966) rõõmsalt laulvate isikupäraste pöialpoiste ja lapselikult siira Lumivalgukesega. Ometi on elu selle muinasjutu taga tunduvalt karmim, Lumivalgukese algkujuks on peetud Margaretha von Waldeckit (1533 - 1554), kaunitari, kelle surma põhjusena kahtlustati mürgitamist. Tõsi, võõrasema teda tappa ei saanud, sest tema suri mõned aastad enne Margaretha surma.

Kes aga olid pöialpoisid? Margaretha isa omas ka kaevandusi ja muinasjutus kohatud pöialpoiste taga on nähtud tollel ajal seal töötanud lapsi, kes kitsastes kaevanduskäikudes täiskasvanutest lahedamalt liikuda said. Karm töö oli nad sageli vorminud igerikeks ja omapärasteks, samuti elasid nad hulgakesi ühes ruumis nagu pöialpoisidki.

Mulle tundub, et Emajõe äärde plaanitud tselluloositehase ümber peetud arutelul on esimene raund möödas ning piltlikult öeldes on ettekujutus tehasest muutunud algsest rõõmsate pöialpoistega puhtast töökeskkonnast millekski karmimaks. Tartu Linnavolikogu on öelnud oma kindla „ei“, on selgunud, et sarnaselt muinaslooga on ka tehasel oma negatiivne pool, mis seisneb peamiselt keskkonnamõjudes. Üheltpoolt võimalikus ebameeldivas lõhnas, eelkõige tehase käivitusfaasis. Suuremaks ohuks on aga tehase heitveed, seda eriti suvel, kui Emajõe vooluhulk kipub napiks jääma. Oma aeglase läbivoolu tõttu on ka Peipsi haavatav, seda enam, et suure osa Eesti suurimasse järve suubuvate vete üle meil kontroll puudub. Siiski tundub mulle, et enne oma seisukoha kujundamist, peaks iga Eesti arengu vastu laiemalt huvi tundev inimene tegema läbi  puhastustule laadse mõtteproovi.  

Puhastustuli peab haiget tegema ja tänasele Eestile mõeldes, teevad sageli haiget teevad haavatavad inimesed, kellel on millestki puudus. Plaanitav tehas tõstaks Eesti sisemajanduse kogutoodangut püsivalt 1,1-1,4%, peenpuit, mida me praegu võileiva hinna eest välja viime, saaks mitmekordselt väärindatud. Riigieelarvesse laekuva lisaraha eest saaks ideaalis leevendada raskustes inimeste olukorda, olgu nendeks siis puuetega lastega pered, eakaid omakseid hooldavad inimesed, meie meditsiin vajab lisavahendeid jne.

Lõuna-Eestis ei ole tasuvaid töökohti jalaga segada. Sellele mõeldes ei olegi 200 hea palgaga töökohta liiga vähe. Nii pole tehases töötaval perel vaja Tallinnas või Soomes tööd otsida, lisaks looks tehas 500-700 kaudsemat töökohta. Tean omast käest, mis tähendab, kui lastega pere on pikalt suvise reisi jaoks raha kõrvale pannud ning ootamatu auto rikki minek selle eelarve uppi lööb. Tulemuseks on masendus, mitmel sajal perel oleks tehasest saadud palgaga kergem. Omamoodi ilmekas oli lugedes ajakirjanike lugusid Ääneskoski tehasest, kohalikud soomlased võisid küll rääkida kassipissi haisust, kuid vaid väga üksikud olid tehase vastu.

Mul pole mingit kahtlust Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere pädevuses, kes on selgelt öelnud, et Eesti vajab puidukeemiat, samuti Teaduste Akadeemia komisjoni väljaöeldu suhtes, et tselluloositehas on Eestile makromajanduslikult oluline. Ka neid teadmisi tuleb oma seisukoha kujundamisel kindlasti arvesse võtta.

Eelmistes lõikudes kirjeldatud puhastustuli on valus, kuid mulle näib, et kaalutletud seisukoha võtmiseks tuleb see mõtterännak läbi teha ja loomulikult kuulata teadlasi. Sellest puhastustulest välja tulles arvan ma endiselt, et Emajõe ja Peipsi seisund ning Tartu ümbruse tiheasustuse piirkonna inimeste rahulolu on siiski tehase positiivsetest mõjudest olulisemad. Samas tahaks vägagi õlale patsutada tehase ideega väljatulnutele ja öelda, et olete kõvad mehed ja mõtlete Eestile vajalikus suunas, kuid äkki kaalute veel tehase rajamise kõiki aspekte: asukohta Eestis, kogukonna hoiakuid, tehase suurust, tehnoloogiaid ja eelkõige mõju vastava paiga loodusele. Tänaste teadmiste valguses on Tartu ümbruses võtmetähtsusega looduse puhtus ja inimeste rahu liiga haavatavad.

Tulles tagasi pildilise alguse juurde, siis tõenäoliselt ei ole tselluloositehase võrdkujuna õige ei rõõmsate ja lauluhimuliste pöialpoiste kogukond ega ka süngete igerike lapstöölistega kombinaat, vaid midagi vahepealset. Ning igaüks, kes soovib sellel teemal otsust langetada, peaks kindlasti sisse elama ka argumentidesse, mis talle vaistlikult vastumeelsed on. Pärast sellist puhastustuld on otsuse kvaliteet kindlasti parem.       

Hümn ja seadus

Kasutasin hümniks ka oma artiklit: https://arvamus.postimees.ee/4430751/toomas-jurgenstein-humni-kaitsmine-tema-kaitsjate-eest

Hea eesistuja, head kolleegid!

Alates aastavahetusest on laialdaselt arutatud Eesti Vabariigi hümni kaitsmise vajadust. Paraku on hümni, nagu ka paljude teiste pühade asjadega nõnda, et neid kaitsevad kõige enam inimeste vabadus, avatus, sisemine väärikus ja armastus, mitte niivõrd regulatsioonid, paatos ja käsud.

Kahtlemata on hümn eestimaalastele tähtis. Mõistan paljude aastavahetuse segadust, kui pärast presidendi kõnet Eesti Vabariigi hümni ei mängitud. Ka president Kersti Kaljulaid oli selle juhtumi pärast kurb ja vabandas: „Mul on kurb ja ma vabandan, et uusaastaöö ETV teleprogrammis hümni ei mängitud. Minule tuli hümni puudumine kontserdiplatsil halva üllatusena, kuid uskusin veel ka uue aasta esimestel tundidel, et tele-eetris see hümn siiski kõlas.“

Mõeldes tagasi hümnita alanud aastavahetuse debattidele pole ime, et tänaseks on hümni seaduses märkimiseks esitatud kaks eelnõud. Nimetan nüüd mõne märkuse, millest sotsiaaldemokraatide arvates peaks hümni seadusse kirjutamisel lähtuma.

Kõigepealt, hümniga ei tohi toimetada pealiskaudselt. Hiljuti jõudis paljude inimesteni reklaam, mille peal oli foto ühest tänase eelnõu esitanud erakonna juhtliikmest ning tema südantsoojendaval pühadesoovil: „Head Eesti Vabariigi aastapäeva!“, kus vabariik oli kirjutud väikese tähega (homme on emakeelepäev). Edasi läks reklaam aga samas vaimus:  hümni pealkiri oli kirjutatud kujul „Mu Isamaa, õnn ja rõõm“ ning hümni sõnade autor Johann Voldemar Jannseni perekonnanimest unustati ära üks n-täht. Küsimusi tekitab ka tänase eelnõu seletuskiri, kus väidetakse, et Pärnu Endla rõdult kuulutati Eesti Vabariik välja 12. veebruaril 1918. Ehkki kirjeldatud näitete taga ei ole ilmselt katse hümni muuta või hiilivalt tagasi pöörduda juliuse kalendri juurde, on need ilmselged näited pealiskaudsusest ja seda vaimu kannab kahjuks ka tänane eelnõu.

Pealiskaudsus tekitab võimaluse hümni seaduse eelnõu üle ironiseerida. Õppejõud ja jurist Carri Ginter naeruvääristab mõne nädala taguses Postimehe artiklis „Hümni väärkasutajad aastaks istuma“ tänast eelnõud: „Seaduse 3. paragrahv ütleb: «Igaühel on õigus kasutada Eesti Vabariigi hümni tähtpäevadel, riiklikel tseremooniatel ja teistel pidulikel sündmustel, järgides head tava.» Tegemist on ammendava loeteluga, mistõttu on kasutamine välistatud kõigis teistes olukordades.

Hümni laulmine ei ole lubatud iga sündmuse korral, vaid sündmus peab olema lisaks pidulik. Välistatud peaks olema näiteks tavasünnipäevad ja niisama isamaalised hetked. Mingil juhul ei tohi sinu lapsed niisama kodus või laulutunnis hümni laulda.

Kui sa juhtud poes olles raadiost hümni kuulma, pead viivitamatult kõrvad katma või poest lahkuma. Seda muidugi ainult siis, kui poeskäik ei lähe arvesse piduliku sündmusena. Vaevalt on pidulik sündmus näiteks jalgpallimatš või muu tavaline spordivõistlus." 

Olen kuulnud, et tänane eelnõu on jõudnud juba ka Rohke Debelaki libauudistesse ja seda ei oleks hümnile tõesti vaja.

Missugustele tunnustele peaks hümn vastama? Esiteks peaks riigi hümn olema kõigile. Tahaksin toonitada, et hümn on püha ning ei ole vaja panna seadusega end halvasti tundma ratastooli aheldatud jt puudega inimesi, kes hümni mängimise ajal tõusta ei saa – kui nad loevad tänast eelnõu ja seletuskirja, siis võivad nad tunda end õigusrikkujatena. Samuti tõsiseid usuinimesi, kes austavad neile kõige pühamaid asju kaetud peaga. Nimetud näidete tõttu on esitatud eelnõu väga küsitav.

Teiseks, hümn peab vabastama, mitte aheldama. Head sõbrad!  Riik ja ühiskond pole midagi väljastpoolt tulevat ja  kõrgemat, vaid see on osa igaühest meist. Ühiskond koosneb kodanikest, kes ise meie riiki loovad, mitte ei oota, et selleks neile keegi regulatsioonid ette paneb – seda kindlasti ka hümni lauldes. Vabade inimeste ühiskonnale piisab, kui on olemas tavad ning seadustes on Eesti Vabariigi hümn koos viisi ja sõnade autoritega märgitud. Tänaseks ongi välja pakutud mõistlik võimalus täiendada lipuseadust, kus on selgelt märgitud, et Eesti Vabariigi hümniks on „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, mille viisi autoriks on Friedrich Pacius (1809 - 1891) ja sõnade autoriks Johann Voldemar Jannsen (1819 - 1890). 

Head kolleegid! Mulle näib, et piltlikult on tänane valik justnagu otsustamine Vana Testamendi paljude seaduste ja reeglitega maailma ja Uue Testamendi armastust ning isiklikku vastutust rõhutava lähenemise vahel. Sotsiaaldemokraadid eelistavad viimast: laulame hümni oma südametesse ja hülgame liigse regulatsiooni.

Must-valgest maailmast tagasi sini-must-valgesse

Möönan, et teemast olen natuke tüdinenud. Lisaks arvan, et mu parim artikkel alkoholi teemal oli "Piiritusega teest imelisel aasal" 

https://www.err.ee/645062/toomas-jurgenstein-piiritusega-teest-imelisel-aasal

Aga artiklil "Uus karmim alkopoliitika /../" polnud ka väga viga. 

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/toomas-jurgenstein-uus-karmim-alkopoliitika-voitleb-oru-pearude-vastu-kes-soidavad-kortsist-purjus-peaga-tulles-varava-pilbasteks?id=77662154

Käesolevas artiklis räägin lihtsalt mõned asjad üle.

Küllap tunnetasid paljud eesti inimesed, et meie riigi uhke sini-must-valge juubeli järel, läks mõne päevaga arvamusruumist justnagu sinine värv kaduma ning see muutus üsna kiiresti must-valgeks. Mitmete keeruliste ja mitmepalgeliste nähtuste kohta domineerisid jälle vastanduvad hinnangud, kuhu kompromissid ei mahtunud.

Näiteks NO99 loodud etenduse puhul olid ühelpool selles filmis meie maa murede ning rõõmude tundlikku kajastumist näinud rahulolijad ja teiselpool raharaiskamisest ning teostuse diletantismi rõhutanud solvunud. Lätimaale aktsiisipoliitika vastu protestima sõitnud autorongi puhul oli juttu valitsusele koha kätte näitamisest, teiselt poolt aga aktsiooni küsitavast sobivusest juubelipäevale. Mingil hetkel alustati meedias ka aktiivset süüdlase otsingut ning selleks osutus tervise – ja tööminister Jevgeni Ossinovski, ehkki kõik esialgsed andmed viitavad alkoholiga seotud kahjude vähenemisele ühiskonnas.  

Olen seda fb-s öeldnud ja olen jätkuvalt seda meelt, et Jevgeni on väga normaalne tüüp, kes teeb põhjalikult oma tööd. 

Vaatlengi esmalt pisut põhjalikumalt Lätti sõitmise aktsiooni. Ehkki korraldajate  põhjendused keskendusid aktsiiside liiga kiirele tõusule, kandis see reis tahes-tahtmata odava alkoholi ostmise pitserit, millele asjatundlikult juhtis tähelepanu Karmen Joller (Aasta arst Lätis aktsiisipoliitika vastu protesteerinutele: kasvage ükskord suureks, inimesed! Postimees 26. 02. 2018).

Arstid tunnetavad tervisega seotud riske ehk kõige teravamini. Mul on hea meel, kui keegi välja ütleb, et teatud teemadega seoses ei tohiks vastutustundetult käituda. 

Igapäevast toitu ja jooki puudutanud otsused ja olud on ennegi proteste põhjustanud. Markantsemate ja tuntumatena meenuvad 1930. aastal Mahatma Gandhi poolt brittide monopoli vastu sooritatud soolamarss, varasemast ajast ehk Bostoni teejoomine. Ometi oli Gandhi kolonnil mitmeid suuremaid eesmärke, tolleaegsete seaduste vastane soola valmistamine oli vaid jäämäe nähtav osa. Soolamarsiga käis kaasas näiteks vägivallatu vastupanu idee levitamine ja unistus oma riigi iseseisvusest.        

Elupõlise pedagoogina mulle tundub, et Eesti Vabariigi juubelipäeval Lätti sõitmiseks korraldatud aktsioon, võinuks olla ideede poolest mitmekesisem. Tervise Arengu Instituudi andmed alkoholi põhjustatud surmadest, mida oli 2017. aastal umbes poolesaja võrra vähem kui sellele eelnenud 2016. aastal, saabusid küll pärast Eesti juubelit, kuid kümne kuu kohta olid andmed olemas. Autorongiga Läti poole vurades oleks aktsiiside kõrval võinud tähistada ka pooltsada ärajäänud matuserongi. Samuti juubeldada Eesti viimase aasta majanduskasvu üle, mis on olnud Baltikumis kõige kiirem. Aga Läti pool poleks tähistada vist sobinud, sest uhkustada oma kolmandiku jagu naabritest suuremate palkadega poleks ilus.

Loomulikult peitis eelmine lõik endas omajagu irooniat. Küll aga tahaksin pisut erinevalt sõnastatuna tuua uuesti välja emotsionaalsusega pikitud mõttekäigu, millest olen kirjutanud mõne kuu vanuses artiklis „Piiritusega teest imelisel aasal“ (ERR 27.11.2017).  

Ma olen suures  plaanis nõus väitega, et viin on tarkade inimeste jook ja alkohol võib olla maailma kõige parem, kuid ka kõige ohtlikum asi. Püüdes alkoholi teemat pisut üldistada ja mõelda, mis sellega seotud kahjusid minimeeriks ja naudingut maksimaalseks muudaks, siis tuleb selle teema puhul rääkida vastutustundest ja suuremeelsusest. See teema nõuab suuremeelsust ja vastutustunnet tootjatelt ja maaletoojatelt, et nende huviks ei oleks lühiajaline kasum, vaid „Alkoholipoliitika rohelise raamatu põhimõtted“, see nõuab suuremeelsust ja vastutustunnet opositsioonilt, et pideva piirikaubanduse probleemide rõhutamisega ei mängitaks inimeste madalatel instinktidel ning ei tekitataks ekslikku arvamust, et tegemist on Eesti majanduse võtmeprobleemiga. See nõuab suuremeelsust ja taktitunnet koalitsioonilt, sest nii lihtne oleks leida hüüdlauseid, kuidas opositsioon ei hooli alkoholi tõttu füüsiliselt ja  vaimselt purunenud eludest. See nõuab vastutustunnet ja väärtuspõhisust meedialt, sest vähenevad sissetulekud alkoholireklaamidelt on tõsiasi. See nõuab õpivõimet ja huvi riigilt, et uurida teiste riikide kogemusi ja olema valmis sealsetest kogemustest õppida. 

Eks see idealism ole, kuid tundlike teemade puhul on idealism paratamatu. 

Alkoholiga seotud maailmas põrkuvad tootmise ja turundusega seotud huvigrupid, sõltuvused, inimeste tervis ja igati mõistetav soov oma elu väikeste naudingutega rikastada. Samas on evolutsioon vorminud inimest alkoholi vastu üsna haavatavaks, mistõttu teatud regulatsioonid ühiskonnas on kindlasti vajalikud. Nende regulatsioonide mõjud reeglina ei ilmne kohe ning on kehtestamise hetkel ebapopulaarsed. Ometi on vajalik tuua täna valdavat must-valgesse alkoholiga seotud arvamuste ja otsuste maailma saja aastasele riigile väärilisi siniseid toone.  

Olen seda ka enne öelnud, kuid kordan üle, et arvatavasti tarvitan ise alkoholi Eesti keskmisel tasemel.     

Tänuavaldus Eesti Vabariigi loojatele, kaitsjatele, hoidjatele ja taastajatele

Hea eesistuja, head kolleegid!

Mulle näib, et meil on käsil algatus, mis üheltpoolt meid kõiki või vähemalt suurt enamikku meist, ühendab, teisalt loob igale erakonnale võimaluse rõhutada selles koosmeeles oma prioriteete.

Inimesi, kellele me tänu avaldame, on lihtsam aduda, kuid mõelda ühiskonna asemel mõnele väiksemale üksusele. Seepärast alustan meenutusega oma pikaajalisest töökohast Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Õpilaste lemmikpaigaks on seal suur aatrium, kus nad laiadel  trepiastmetel ja pinkidel vahetunnis armastavad viibida. See on ilus ruum, kuid mul selle kohta, miks õpilased seda ruumi armastavad, ka müstiline põhjendus. Nimelt on aatriumi seintel olevatele tahvlitele kirjutatud kõikide Treffneri kooli lõpetanud õpilaste nimed. Juba teispoolsuses viibivad surnud, auväärt hallpead, oma karjääri tipus olevad mehed ja naised ning otsiva vaimuga tudengid on sümboolselt selles ruumis koos õpilastega.

Kui ma mõtlen tänasele tänuavaldusele, keda see puudutaks mu kodukooli kogukonnast, siis leiavad meelespidamist erinevatel tahvlitel asuvad inimesed. Järgnevalt toon menetletavast tänuavaldusest mõned väljavõtted ja seon need oma kooli vilistlastega: 

Iseseisva ja sõltumatu Eesti riigi loomine on olnud meie rahva poegade ja tütarde ühislooming ning ülim püüdlus aastakümneid enne selle kättevõitmist. – Treffneri kooli vilistlaste nimekiri algab 1891. aastast ja nii mõnigi vilistlastest unistas juba 19. sajandil, lootis 20. sajandi alguses ja hakkas reaalselt tegutsema I maailmasõja päevil meie riikliku iseseisvuse nimel.

Meie rahva eriline tunnustus kuulub Eesti Vabariigi rajajatele ja taastajatele, kes kasutasid ära ainukordse ajaloolise võimaluse omariikluse kättevõitmiseks. –  Tegelikult asub kooli aulas veel üks mälestustahvel, kuhu Vabadussõjas langenud poiste nimed on raiutud. Aga Eesti Vabariigi taastamises aktiivseid vilistlasi võib leida nii kuuekümnendate, seitsmekümnendate ja kaheksakümnendatel lõpetanud vilistlaste seast.

Tunnustame neid Eesti inimesi, kes võõrvõimu aastatel töötasid ja elasid kodumaal ja tagasid rahva kestmise. – Nõukogude ajal kandis Treffneri kool Anton Hansen-Tammsaare nime ning sellel ajal ellu astunud töötajad, teadlased, kultuuriinimesed jt said kaasa suure portsu eestimeelsust ja tollasele suletud ühiskonnale vastanduvat avatust.  

Head kolleegid, pole kahtlust, et inimesed, keda me täname on olnud väga erinevate vaadetega: nende hulgas on konservatiive kui liberaale, nii vasakpoolseid kui parempoolseid, väga erinevate erakondade pooldajaid. Esmapilgul paneb see küsima, kas me sellise laiapõhjaline koosmeelega tunnustame erinevate maailmavaadete vajalikkust Eestis, nii ajaloos kui tänapäeval?   

Pöördusin selgituse saamiseks esmalt poola filosoofi ja mõtleja Leszek Kolakowski poole, kes kirjutanud essee „Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist? Analüüsides neid kolme mõttevoolu jõuab ta järeldusele, et see on võimalik, tsiteerin Kolakowskit:

“/../on võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult — mis on seesama — ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.”

Mulle tundub, et Kolakowski annab meie tänase tänuavalduse erakondlikuks tõlgenduseks päris hea võtme. Täname üksmeeles kõiki Eesti heaks elanud inimesi ja oleme väiksemal või suuremal määral eriarvamusel selles, kuidas teha Eestit õnnelikuks.

Sotsiaaldemokraadid on ühe inimeste õnnelikkuse aluseks oleva retsepti sõnastanud juba sadakond aastat tagasi ja mulle tundub, et tänaseks oleme selle peaaegu täitunud. Tsiteerin nüüd August Rei Asutava Kogu valimiste eel 1919 peetud kõne „Mida peab rahvas asutavalt kogult nõudma?“:

„Vabas Eestis peab rahva võim valitsema. Eesti vabariik peab olema täiesti demokraatlik katuseharjast kuni vundamendini: keskvalitsusega alates ja valla- ning alevivalitsustega lõpetades. Kõik võim peab rahva käes olema. Kõrgem riigivõim peab seisma rahvavolimeeste kogu või parlamendi käes, kes terve rahva poolt valitud. Hääletamine peab olema üleüldine ja ühetaoline, otsekohene, salajane ja proportsionaalne.

Kõik kodanikud peavad Eesti vabariigis seaduse ja kohtu ees igas asjas üheõiguslised olema. Miskisuguseid seisusi ei tohi olla. Jõukatel inimestel ei tohi ühtegi eesõigust olla, mida kehvematel ei ole.“

Head sõbrad, sotsiaaldemokraadid ühinevad tänuga, mis kuulub kõikidele Eesti hüvanguks elanud inimestele ja loodavad oma otsustega teha inimesi alati natuke õnnelikumaks. 

Lisage ka mind nimekirja

Tahaksin kõigepealt meelde tuletada ühte Aare Pilve väga head artiklit "Nüansimeele kriis":

  https://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis

Minu arvates oleks Peeter Espak targa inimesena võinud võinud mitmetesse tema poolt kritiseeritud väidete nüanssidesse tunduvalt enam süveneda. Praegusel hetkel üldistas ta väga kergekäeliselt ja ega ma muul moel osanud reageerida kui kerge irooniaga.

Umbes kaks ja pool aastat tagasi otsustas üks endine tipp-poliitik hakata koostama Eestimaa reeturite nimekirja: „Hakkame koos kaardistama nimeliselt inimesi, kes on juba alustanud Eestimaa mahamüümist moslemitele ja neegritele,“ seisis ta Facebooki lehel üleskutse. Sündis aga nõnda, et selle üleskutse alla hakkasid kirju saatma sajad inimesed, kes palusid ka ennast sinna nimekirja lisada ja algataja huvi oma ettevõtmise vastu vaibus.  

Nüüd on silmapiirile tõusnud järgmine üritaja. Peeter Espak loetleb oma Eesti Päevalehe artiklis Eesti vaenlasi: „Interrinne 2.0 – Pärnits, Ossinovski, Paris, Lobjakas, Müürileht ja need, kes saavad riigilt honorare rahva ja kultuuri mõnitamiseks.“ (EPL 11.02.2018).  Nimeliselt tõstetakse veel häbiposti Jaak Prints, Barbi Pilvre, Triin Heinla, Marek Tamm, väljaanded Sirp ja Vikerkaar jt. Ei loe, kas nimetatud inimesed on autori poolt tsiteeritud lausejupi avaldanud artiklis või kõnes, irooniana, provokatsioonina, kujundliku väljendina või tõsiselt. Igatahes on autori diagnoos leinaline: „Revolutsiooniline mentaliteet, marksism, globaalne internatsionaal ja antikapitalism on saanud meie osade kultuuri – ja teadusringkondade elutunnetuse normaalseks osaks.“    

Mulle tundub, et ma osaliselt mõistan autorit. Umbes viis aastat tagasi küsisin Postimehe artiklis „Teadjate tulek“ (11.06.2012), „kas on vaikselt toimumas arutleva, analüüsiva ja kahtleva lähenemise taandumine selgete ja konkreetsete väidete ning seisukohtade ees.“ Mõtlen ka täna, et kahtlemiseks ja maailma mitmekesisusega leppimiseks on vaja vähemalt oponendi seisukohtade rahulikku kuulamist, iseenda kohatise küündimatuse tunnistamist ja huumorimeelt ning see pole kerge. Sellisele hoiakule vastandub teadja, kelle selged seisukohad ja eeldused välistavad juba eos dialoogilisuse ja talle mitte meeldinud seisukohad ja mõtted mõistab ta hukka.  

Mida Espak oma artiklis sisalduvale nimekirjale Interrinne 2,0 siis ikkagi ette heidab? Üheltpoolt on tal konkreetseid etteheiteid, näiteks soodustavat kultuurivaldkonna väljaanded Vikerkaar, Sirp ja Müürileht mõttelaadi kujunemist, mis võib viia üleskutseteni lammutada meie põhiseaduslik kord. Tõsi, konkreetset näidet selle kohta artiklist leida polnud. Teiseks näeb Espak ohtu näiteks selles, kuidas tema nimekirja inimesed ja väljaanded mõistavad kurjust.

Eero Epneri artiklis „Kurjuse normaliseerumine“ (Postimees 8. 09. 2017) esitatud tundelises ja kujundite rikkas tekstis on nimetatud, et kurjus on universaalne ja absoluutne. Espak on seda tõlgendanud kui reaalselt kehtiva kõrgema printsiibi uskumist ja sellise käsitluse üldistavalt omistanud nii sotsiaalsetele reformaatoritele, kogukonnale „Virginia Wolf sind ei karda“, osadele noortele intellektuaalidele ja väga erinevalt mõtlevatele üksikinimestele. Tunnistan, et artiklis esineva suure fantaasiaga tehtud üldistamise kõrval meeldib mulle tunduvalt enam püüe kaevuda sügavamale sildistatud inimeste vaadetesse. Tooksin eeskujuks Edmund Burke'i Seltsi asutaja Hardo Pajula käitumise. Kui ka Espaki nimekirjas olev kirjanik Mikk Pärnits kirjutas ebameeldiva teksti laulupeost, läks Pajula Pärnitsale külla ja tegi temaga intervjuu, et saada viimase seiskohtadest selgemat pilti.

Enne kui kedagi (olgu nimekirja või väljaannet) nimekirja lülitada on tema väidetu kontekstiga tutvumine siiski elementaarne. Mulle ei meeldiks sugugi, kui keegi läheneks samasuguse pealiskaudsusega kui Interrinne 2,0 koostamisele ka  rasketele religioossetele lausetele, olgu näiteks:  „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.“ (Luuka evangeelium 14:26) või „Kui kohtad Buddhat oma teel, siis tapa ta!“

Tahaksin peatuda veel ühel näiliselt tagasihoidlikul detailil. Friedrich Nietzsche puhul ei unusta Espak nimetada ka teda elu lõpul tabanud hullumeelsust. Lähenemine, kus filosoofi mõtete väärtust hinnatakse tema tervisest lähtuvalt pole uudne, meelde tuleb näiteks ka eesti keeles ilmunud Benjamin Wikeri ja Donald DeMarco „Surmakultuuri arhitekte.“ Ometi on perspektiiv, et kellegi mõtted saavad hinnangu tema elu lõpu tervislikust seisundist lähtuvalt, üsna nukker.    

Tõenäoliselt poleks muidugi vaja kergekäelisi üldistusi pilduvaid ja huumorikaugeid üllitisi liiga tõsiselt võtta. Samas tuleb tunnustada autori siirast muret ühiskonna pärast ning tema meisterlikkust loomaks Eestist pilti kui vaimselt alla käivast paigast. Rohkem mõistan ma siiski enamikku kritiseeritud inimestest ja seetõttu paluksin ka ennast artiklis sisalduvasse nimekirja lisada.    

Komplimendid opositsioonile

Kirjutasin mõni aeg tagasi blogis, et püüan veebruaris kuni vabariigi aastapäevani hea hulga komplimente teha. Suuliselt on see päris hästi õnnestunud, kuid blogis olen jänni jäänud, ainult üks lugu feminismist. Mõtlesin seekord teha komplimente riigikogu opositsioonile. Ei taha oma loos keskenduda maailmavaatelistele asjadele – nendes oleme paljuski nagunii eri meelt – pigem tunnustada vormi, kuidas opositsioon oma seisukohti esitab.  Kasutan eesnimesid, ehkki isikud on kergesti tuvastatavad.   

Valisin iga opositsioonierakonna kohta välja ühe mõttetera ajaloost ning katsusin nende toimetamisi selle kaudu iseloomustada ja esile tõsta.  

Alustan Vabaerakonnast ja valisin Karl V  (1500 - 1558) tsitaadi, mis esineb küll pisut erinevates variatsioonides: „Jumalaga ma räägin hispaania keeles, daamidega itaalia keeles, meestega prantsuse keeles ja oma hobusega saksa keeles.

Vabaerakonnal on väga paljudeks elualadel kasutada inimene, kus ta on veenev. Kui kultuuri teemadel räägib Krista, sotsiaalteemadel võtab sõna Monika või Eestis seadusloome kujunemise loost kõneleb Jüri, siis on tunda, et nad valdavad oma teemat suurepäraselt. Vabaerakond valdab väga hästi keeli, mõlemad Andresed valdavad nõrkade kohtade esiletoomisel hästi ka „hobusega kõnelemise keelt“.     

Nüüd kompliment EKREle. Marcus Terentius Varro (116 – 27 eKr) on öelnud, et söömaaegadel ei tohiks samas lauas olla vähem inimesi kui graatsiaid ja mitte rohkem kui muusasid, muidu läheb lauas olijate jutust midagi kaduma. Graatsiaid oli teatavasti kolm, muusasid üheksa.

EKRE riigikogu liikmete arv mahub ilusasti esitatud suuruste vahele ning nad oskavad sageli oma sõnumit nõnda häälestada, et see on tervikuna tajutav ja selge. Mart on tugev retoorikas, Martin iroonias, Jaak reageerib kiiresti ja täpselt. Ning kokkuvõttes moodustub tugev laudkond, kelle jutust ei lähe suurt midagi kaduma.  

Kõige raskem oli mul leida mõttetera reformierakonnale. Viimaks jäin siin piibli neljakordse tähenduse juurde. Esmalt paar sõna ajalugu. Pühakirja teksti neljakordse mõtte sõnastas esmalt Johannes Cassianus (360 - 435). Lühidalt on seda selgitatud nõnda, piibli kirjatäht õpetab, mis toimus, allegooria, mida uskuda, moraal, kuidas toimida ja eshatoloogia, mida tulevikus taotleda.

Loomulikult ei tegeleta riigikogus pühakirja tõlgendusega, kuid olen sageli tajunud reformierakonna seisukohtade esitamise mitmekihilisust: patriarhilikule Jürgenile sekundeerib ingellik Kaja (tema pole küll riigikogu liige), oma nüansi annab kindlasti veel prohvetlik Igor ja rahulik ning analüüsiv Kristen. Ning pikk pink lubab reformierakonnal tõlgendajaid vahetada. Nii nagu ka piiblilugude puhul võib see mitmekihiline sõnum vahel detailides vastuollu minna, kuid seda lihtsamini leiab iga inimene sealt enesele sobiva lähenemisnurga.