Jõulukõne 2015

Jõulukõne Tartu Jaani kirikus 23. detsembril 2015.

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Tänase jõulukõne aluseks on äsja teile ette loetud jõuluevangeelium!

Jõulusõnumil on palju tahke, täna keskendun mõttele, et maailma suurim tugevus võib avalduda väliselt nõrgal kujul. Ehk siis, esitan jõuluevangeeliumi tänapäevases keeles: kõikvõimas määratu jõud, mida Euroopa kultuuris kutsutakse Jumalaks, tuleb maailma väikese ja abitu lapsena. Ja pärast selle lapse sündi, pole maailmas asjad enam endised.

Head treffneristid! Kellel on kodus väikseid vendi või õdesid, siis te teate omast kogemusest üsna täpselt, et väikesed lapsed on siirad ja haavatavad ning tajuvad maailma palju väiksemate eelarvamustega kui kogenumad inimesed. Lapsi on lihtne alt vedada, nad on füüsiliselt nõrgad, nad usaldavad liigselt võõraid. Üldise arvamuse kohaselt väljendavad loetletud omadused nõrkuseid.

Ja ometi, lapselik ja vahetu olek suudab inimesi lepitada, pingeid maandada, vahel ka probleeme lahendada. Analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jung on inimest enam mõjutavate nähtuste hulgas toonud välja kokkupuuted lapse arhetüübiga. Nendes kohtumistes inimesed leebuvad, vaatavad hetkeks omaenese elatud elule, mõistavad vastasseisjaid pisut rohkem ning on altimad probleemidele lahendusi otsima. Lapse esialgne nõrkus muutub tugevuseks. Mingil hetkel juhtubki, et täiskasvanud hakkavad otsima neist hooliva lapse seltskonda. Ka jõululoos väeti lapsena inimeste juurde tulnud Jumal näitab, et inimeste käekäik on talle oluline.         

Vahemärkusena ütlen, et lapse helge mõju kasutamine võib olla ka omakasupüüdlik.  Võib-olla just lapse lepitava olemuse geniaalseks kaklejaks muutmise tõttu ei meeldi mulle igal jõuluajal näidatav film „Üksinda kodus“.  Aga nii nagu saab omakasupüüdlikult kasutada last, saab seda teha ka religiooniga.

Aga läheme edasi. Last on vaja aeg-ajalt aidata. Vähemalt minu jaoks kumab jõulusõnumist tugevasti läbi ka nõrgemate toetamise vajadus. Ma väga loodan, et pelgalt individuaalsusel ja konkurentsil põhinev paradigma hariduses  hakkab minevikku jääma. Koostöö, avatus, aitamine viib kaugele – lihtsa näitena oleme peaaegu kõik kogenud, et  kõige paremini õpitakse kaaslasi õpetades. Ning sellise ellusuhtumise taga on mitmete suurte religioonide mõtlejate, ka Jeesuse, sõnastatud kuldne reegel: käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.

Lapse omaduste juurde kuulub kindlasti ka avatuses ja uudishimu ning püüd seda maailma põhjalikult uurida. Vahel küll tundub, et maailma olemuse kindlaks tegemine on üsna võimatu. Vanas India loos kombivad viis pimedat elevanti: üks lonti, üks kõhtu, üks jalga ja üks kõrva. Ning hiljem kinnitab üks, et elevant sarnaneb köiega, teine, et sambaga, kolmas, et seinaga, neljas, et suure kotiga. Selle loo mõtte kohaselt tundub, et  maailma keskses olevad asjad on alati suuremad kui inimene suudab neid endale ette kujutada. Küsimus on aga ka selles, kas me rahuldume kombitud jala või londiga või tahame teada ja uskuda oluliselt rohkem.

Jõuluevangeelium kinnitab, et maailma kõige olulisemad asjad võivad olla inimesele üheltpoolt küll hoomamatud, kuid teisalt on need ka väga lähedal. Ning jõulusõnum julgustab inimest neid asju lähemalt uurima.     

Kuidas see uurimine võiks käia? Minu üheks lemmikkohaks Vanast Testamendis on mõned read loomislugudest, kus seisab kirjeldus sellest, kuidas Jumal peale loomade valmistegemist need inimese ette toob ning inimene neile nimed annab. Selles loos hajutab teadmine ebamäärasuse ning inimene võib end tunda Jumala kaasloojana.   

Lisaks inimese loomingulisuse esiletõstmisele rõhutatakse selles loos veel loodushoidu, uudishimu ning huumorit. Need on omadused, mis võiksid olulised olla ka meie koduses Hugo Treffneri Gümnaasiumis.

Aamen.    

 

Mustast alpinistist III

Ühe põlvkonna rändamise lugu  (põhiliselt eelmise kahe postituse mõtted kokku kirjutatud)

http://kultuur.postimees.ee/3426703/matkaja-arvustab-musta-alpinisti

Novembri lõpus  esilinastunud Urmas E Liivi film „Must alpinist“ on kogunud arvestatava hulga vaatajaid. Järgnevalt püüaksin mõne üsna subjektiivse tähelepanekuga ekraanil nähtut kommentaarida ning filmi fenomeni lahti mõtestada. 

Kindlasti pole „Must alpinisti“ talimatkadel käinud ning seljakottidega rändamist armastanud inimestel kerge vaadata. Tundub, nagu  jookseks peas samal ajal kaks filmi: üks, mis peegeldab ekraanil näidatut, teine, mis on seotud isiklike mälestuste ja elamustega ning see isiklik film võib „Musta alpinisti“ omasoodu vormida. Ma arvan, et ma ei eksi, kui nii mõnigi endine matkaja nimetab Nõukogude Liidu avarustesse tehtud rännakutel kogetut oma elu kõige elamuslikumateks hetkedeks. „Must alpinist“ puudutab neid hetki ja äratab mäletsuse kunagi kogetust taas ellu.

Filmi esimese poole vaatamise järel, kus domineerib väga tõetruu talimatka argipäev, võib  ülesäratatud mälestusi lausa poolfüüsiliselt läbi elada. Meenub, mis tunne on raske seljakotiga kaugel paistvale kurule rühkida ja siis lõputul ja pimestaval valgel lumel mäest alla kihutada, kuidas mõjub üdini tungiv külm, mis tunne on ammutada lahvandusest külma vett ja juua, kuidas saab külmas ja tuulises keskkonnas paari meetri kanga (telgi) ja kõverasse keeratud pleki (ahju) abil luua mõnele ruutmeetrile tõelise õndsuse, kuidas maitseb õhtune magus tee sortsu piiritusega jne.

Filmi taustaks on kaheksakümnendate lõpp ja juba murenev Nõukogude Liit. Kohe algusest paistis, et sellel matkal läheb kõik valesti, mis valesti minna saab. Rongis pidutsemisel võis märgata, et matkagrupis ajavad inimesed eri asja, ühisosa on ohtlikult vähe ning seda ka ei otsita. Lisaks oli ohtlik, et matkagrupis oli arstitudeng Inge näol füüsiliselt nõrk lüli. Samas oli see peaaegu ainuke asi, mis sellel matkal sai parandatud. Seda, kuidas algajad matkajad oma nõrkuse ületavad, olen ise mitmel korral näinud ning ka Inge saab hakkama. Algselt matkagrupi juhi Ollega ettevaatlikus suhtes olnud Inge hakkab otsima pigem elurõõmsa Eero tähelepanu. Tekib vastuseis Eero ja Olle vahel, viimase hammas läheb katki, tekib hambapõletik ning nii muutub ta veel haavatavamaks. Aeg-ajalt talimatka varustusse kuuluv eeter oleks siin ehk natuke aidanud.

Talimatkalt ei saa tavaliselt poole pealt ära minna ja inimestevahelisest pingest tiined päevad venivad lõpututena. Filmis näidatava matka toimumise rajoonis Burjaatias ei ole ka lõputult pikki suusasõite, kus võib rahuneda – vastupidi, seal on vahelduv maastik, suusad alla - alt ära, kassid jalgade külge, siis jälle ära, vahepeal tuleb liikuda kaljudel, vahepeal lumel, vahepeal jääl. Ning ikka võib sattuda kõrvuti sulle pingeid tekitava  inimesega, kellega pilgud kohtuvad jne. Filmis juhtubki olukord, mis on väga halb – grupp läheb kaheks. Teist teed läinud grupijuhti järele oodates tihenevad Eero ja Inge suhted veelgi.        

Olen olnud ka ise matkal, kus suhted ei laabu. Matkamine hööveldab inimestelt maha tema diplomaatilise kihi ja palju asju öeldakse otse välja, ka halbu asju. See võib tõesti tuua kaasa mõneks hetkeks kaine mõistuse kao ja tulemuseks võib olla ainult natuke mõtlematu ja mitte eriti ohtlik sööstlaskumine nagu ka filmis juhtub. Tekib aga lumenihe, Olle jääb selle alla, saab surma ja ta keha jääb kadunuks.

Tavaliselt saab risti läinud suhted tagasiteel rongis klaaritud. „Mustas alpinistis“ läks aga teisiti. Kui tavaliselt tähendab matka lõpp-punkti jõudmine pinge langust, kohalikus sööklas (kui see oli olemas) kõvasti söömist, lõõgastava alkoholi joomist, siis filmis oli matka lõpp troostitus burjaatide külas rusuva ootuse alguseks. Ja sealtmaalt algab piin. Kibestunud ja igavlev miilits saab voli matkaseltskonda sõimata ja mõnitada, telefonisidet ei ole, niigi haprad omavahelised suhted pingestuvad veelgi. 

Kõige raskemates ja absurdsemates olukordades pakuvad lahendusi huumor ja religioon. Mõlemad tegelevad momentidega, kus kaine mõistus, füüsiline jõud ja loogika on jõuetud. Huumor, mida filmis sümboliseerib minu jaoks burjaatide küla keskele püstitatud groteskse lumemütsiga kipsist Lenin, muutub filmi teises pooles üha enam mustaks huumoriks. Musta huumorina võib käsitleda on ka asjaolu, et loole toob lahenduse nõukogude süsteemi kõrge ametnik.

 Filmis on ka oma religioosne pool ja religioosne lahendus. Usulised liinid pole küll eriti tugevalt ja selgelt välja joonistatud, kuid teatava rutiinina kohalikele elanikele ja tundmatu jõuna matkajatele on religioon filmi teises pooles alati kohal. Nii osutub oluliseks Olle poolt pühast metsast kaasa võetud mäekristall, reaalse taustana on kohal aia külge seotud lindid ja topsikusse heidetud kopikad, Eero ja Olle müstiline kohtumine vaimuilmas annab vastuse, mis laskumisel tegelikult juhtus.   

See, mida ma ekraanil nägin, oli lugu ühele põlvkonna elustiilile olulistest rännakutest, vaevalt, et keegi seda enam Eestis ekraanile toob. Mul on natuke kahju, et see lugu ilmutati sünges võtmes, viimane pole etteheide filmi autorile, vaid egoistlik soov veelkord matkadel kogetud positiivseid elamusi tunnetada.  Ma pole ka päris kindel, kuidas „Must alpinist“ suudab puudutada kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel või siis 21. sajandil matkanud inimesi – erinevused varustuses, mentaalsuses ja taustaks olevas ühiskonnas võivad tekitada teatud võõristust.     

Tahtsin lõpetada lisamärkusega kaamera kohta. Filmiski mitmes stseenis olulisel kohal olnud kaamera kaalub koos patareidega umbes kaks kilo. Nõuab omajagu tahtejõudu, et lisaks raskele seljakotile kaamerat spetsiaalses rinnale toetuvas kotis kaasas tassida. Mul on hea meel, et Urmas E Liivile on tasu nende kantud kilode eest  nüüd kohale jõudnud.