Poliitika 3

Panen kirja mõned seni kogunenud muljed suurest poliitikast, eelkõige presidendivalimisest. Kuna valimised olid salajased, siis ei nimeta kedagi nimepidi, ehkki minu eelistusi võib mitmete märkide põhjal välja lugeda.

  

Miks siis ikkagi presidendiga nõnda läks

Nädalapäevad enne laupäevast (24. septembri) valimiskogu istusin ühes lauas ühe täpsust armastava Riigikogu liikmega, kes ütles, et tema arvestuste kohaselt jääb president valimiskogus valimata. Ma kartsin sama, kuid salamisi ikkagi lootsin, et saame selle tööga ühele poole. Tänaseks on tulemused kõigile teada.

Estoniast välja tulles otsisin mõttes oma elukogemusest sarnast tunnet ja oma üllatuseks leidsin selle tuhandete kilomeetrite kauguselt. Meenus kunagine Jakuutia matk, väljas oli -45 kraadi, olime üle kuru tulnud, metsapiir paistis, ma nii lootsin, et teeme seal lõkke (oli ilma ahjuta matk) kuid kidurate lehiste vahele jõudes jõudis minuni karm tõde, et lõke jääb täna süütamata.

Seda küll tundsin, et  minu esimese vooru valik oli õige, nii minu enda kui suure enamiku mu valijate jaoks. Kandidaat sai kriitikat samade asjade pärast, millest lähtuvalt on sotse ja ka mind ennast kritiseeritud. Paar blogipostitust tagasi kirjutasin, et olen valmis vajadusel hääletama nelja kandidaadi poolt ning nii hääletasin ka teises voorus.

Miks president valimata jäi? Minu jaoks võttis ühena paremini asja kokku haridusminister Maris Lauri   https://www.facebook.com/maris.lauri.5/posts/1526974687328824?pnref=story

Läheksingi haridusprobleemidega siit ka edasi. Tegelikult tunnetan ebaõnnestunud presidendivalimistega kaudset seotust, sest ega ka mina olen koolis õpetanud üle 25 aasta, kuid koostööle õpilaste vahel olen hakanud tõsisemalt tähelepanu pöörama ehk viimased 15 aastat. Väga paljud valijameestest on õppinud pigem konkurentsi kui koostööd rõhutavas koolis. Teen viimasest mõttest vist ka Postimehe avamusportaali lühikese loo.

Muudest asjadest

Kõigepealt seda, et mul on hea meel kohaliku omavalitsuse kogemuse üle ja et olen olnud nii opositsioonis kui koalitsioonis, mis teatud ettevalmistuse Riigikogu tööks andis. Olen nüüd Riigikogu igapäevases töös jälle paari nädala võrra targem ja puudutan oma kommentaaris veel ühte tõenäoliselt „vanade kalade“ jaoks ammu läbitunnetatud probleemi. Nimelt teatud tüüpi eelnõusid, missuguseid tõenäoliselt veel palju tuleb, kuid kus ma oma vastu hääletamist tõenäoliselt veel mitmel korral põhjendama pean.  

Need on eelnõud, mis tunduvad loomulikud, kuid millel on populismi maik man ja mille vastu käe tõstmine ei ole mu südametunnistusega vastuolus:

Toon siin näiteks ettepaneku VEB fondi puutuvate salvestiste avalikustamiseks. Hääletasin vastu. Olen aru saanud, et ütluste andjatega lepiti kokku, et salvestisi ei avalikustata. Selle põhimõtte muutmine tähendaks uurimiskomisjoni poolt antud sõna murdmist ja kaudsemalt seda, et riik ei ole usaldusväärne. Teiseks, kõik, kes on salvestisi kuulanud (see võimalus on kõigil Riigikogu liikmetel), on öelnud, et need ei sisalda midagi sisulist, mida uurimiskomisjoni raportis kirjas ei oleks. Avalikustamata on jäänud vaid kellegi tervislik seisund, sõnakordused, isikliku elu seigad jne.