Otsustest elukaare lõpus

Ilmunud Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/812022/toomas-jurgenstein-otsustest-elukaare-lopus

Paar nädalat tagasi väljendasi erakonnad oma suhtumist eutanaasiasse ja Õhtuleht palus minult selleteemalist artiklit. Ma ei mäleta, et oleksime viimasel aastal erakonnas seda teemat arutanud, seepärast kirjutasin alla, et artikkel väljendab mu isiklikke vaateid. Seda tean, et teema päriselt ei vaibu, sügisel lubas hea kolleeg Helmen Kütt sotsiaalkomisjonis seda teemat arutada.   

Eelmisel nädalal ilmusid Õhtulehes parlamendierakondade arvamused eutanaasia küsimuses. Seisukohtade hulgas olid ülekaalus mõtted, et see on tundlik, keeruline ja mitmepalgeline küsimus, mida enamiku erakondade arvates tuleb rahulikult arutada. Vaid ühel erakondadest ei tundunud oma eituses kõhklusi olevat. Püüan lisada omalt poolt mõned üsna subjektiivsed pidepunktid, mis minu arvates on eelduseks eutanaasia üle arutamiseks ja otsustamiseks.  

Kõigepealt, mulle tundub, et inimeste elu lõpuga seotud teemasse sisenemisel ei tohi kiirustada. Tuleb teha endale selgeks, mis on passiivne, mis aktiivne eutanaasia, samuti ei tohiks automaatselt omaks võtta ühtegi levinud eelarvamust ega dogmat. Kindlasti on eutanaasia samal ajal nii emotsionaalne kui ratsionaalne teema ning otsuse tegemiseks või tegemata jätmiseks on vajaliku tunnetuse ja teadmise saavutamine samm-sammult.

Eutanaasia teemasse süüvimist võiks minu arvates alustada kaugemalt, näiteks üle lugeda Anton Hansen Tammsaare Tõe ja õiguse III osa lõpp, kus valudes vaevlev Mari oma pojalt Indrekult suremiseks rohuannust palub: „Oota ema, veel ükski päev, surm tuleb,“ rääkis Indrek. „Surm ei tule,“ vastas ema. „Aita mind, ole surmale abiks.“ Kirjeldusi, mis räägivad siit ilmast lahkujate võimalikest kannatustest, nende ületamisest ja allaandmistest on palju. Nende lugemine võiks olla heaks sissejuhatuseks, kasvõi selleks, et tajuda valudes piinleja või surija ja nende kõrval olevate inimeste hingeseisundit ja vastutust.

Teiseks, tuleks kõnes või kirjas kuulata inimesi, olgu arste, õdesid, vaimulikke või lihtsalt suure hingega abistajaid, kes on hooldanud surijaid. Kuulanud surijate viimaseid mõtteid, tunnetanud nende valusid ja hingeseisundit. Mulle on hästi meelde jäänud haiglavaimuliku ja hingehoidja Naatan Haameri paarkümmend aastat tagasi öeldud tõdemus: „Ma pole kohanud inimest, kes tahaks surra. Pigem ei taheta niimoodi edasi elada – on see siis tingitud füüsilisest valust või hingevalust.“

Vaimulik Tanel Ots, kes on samal ajal ka talumees ja poliitik, on pikalt töötanud haiglas surijatega. Ka temalt olen lugenud mitmeid teemasse sobivaid intervjuusid.  Tahtsin mingil hetkel kasutada tsitaate ka Christel ja Isabell Zacherti raamatust, „Kohtumiseni minu paradiisis“, kuid kõik asjad artiklisse ei mahu.

Järgnevalt peaks kindlasti süvenema eetika teooriatesse. Eetikat puudutavate otsuste taga on maailmavaade ning võib juhtuda, et oma maailmavaate alusprintsiipide seotust eetiliste otsustega pole inimene alati lõpuni läbi mõelnud. Minu hinnangul ühes mitmekülgsemas ja kasutatavamas eetikaõpikus, Louis P. Pojmani „Eetikas“ annab autor paljude inimeste eetiliste otsuste läbimõtlematusele üsna karmi hinnangu: „Lühidalt, inimesed on väga kaugel sellest, et omada iseseisvat selgepiirilist moraaliteooriat, mis oleks samaväärne nende arusaamisega kirjandusest, teadusest, matemaatikast või isegi korvpallist. Ometi on moraal olulisem kui ükski loetletud asjadest, sest see puutub otseselt sellesse, kuidas õigesti elada.“ Kindlasti aitab keerulistes eetilistes teemades orienteeruda, kui on oma peas võrreldud relativismi ja moraaliobjektiivsust, egoismi ja altruismi, utilitarismi ja vooruspühiseid eetikaid ning vaadeldud, missuguseid tulemusi annab erinevate eetikate rakendamine raskete eluprobleemide lahendamisel.

Neljandaks tuleb analüüsida ja vaadelda ka ühiskonna arengut ja küpsust. Inimeste otsuseid võib mõjutada hoolivuse puudumine ühiskonnas, enda tundmine üleliigsena, tervise pidev halvenemine, pikad ravijärjekorrad jne. Marju Lauristin tõdes hiljutises intervjuus Maalehele: „Meie senine väljakujunenud stereotüüp on, et kui räägitakse eakatest inimestest, siis on silme ees ikka mingi nõukogudeaegne penskar. Kuid tänapäeval on minuvanused inimesed suures osas ju kõrgharidusega, neil on olnud sisukas töö, kõrge eani sisukad vaimsed huvid. Aga nad on surutud olukorda, kus neil praktiliselt ei ole võimalik lehtegi tellida. Siin on väga palju ära teha (Argo Ideon: Marju Lauristin: Ma ütleks, et meie ühiskond on vanade inimeste suhtes isegi julm, Maaleht 08.0617).“ Stressi tekitavates oludes võivad vanad inimesed tunda end ülearuste ja kasututena ning selline taust ei sobi eutanaasia üle otsustamiseks. Samas tuleb kindlasti kuulata ka teiste riikide eutanaasia debattide kogemusi ja seal tehtud otsuste tulemusi.

Viiendana tuleb minu arvates uuesti tagasi tulla näidete juurde elust. Ning otsustada, kas seadusi luues või muutes saab mõnda inimese elukaare lõppu puudutavat aspekti paremaks muuta. Ei tohi karta ega tüdida, sest debatid nendel teemadel võtavad aega aastaid.     

Targalt kirjutatud propagandaraamatus „Mittepühad pühakud ja teised jutustused“ kirjeldab arhimandriit Tihhon Petseri kloostri mungast majandusjuhi surmaeelset otsust: „Suri kiuslik isa Nafanail vaikselt ja vaguralt. Kui arstid tegid ettepaneku panna talle südamestimulaator, anus ta asemikku, et seda ei tehtaks: „Isad, kujutlege,“ rääkis ta, „hing tahab minna Jumala juurde, aga mingi väike elektriline asjandus surub teda vägisi kehasse tagasi! Lubage minu hingel omal tunnil ära minna!““ Pikaajalise õpetajana ma ütleksin, et isa Nafanail vajanuks nõustamist, teoloogina ma tean, et see oleks olnud asjatu. Inimese elukaare lõpus on ehk kõige olulisem tema väärikus ja elu mõtestatus. Mulle tundub, et selle saavutamiseks peaks esmaselt olema arvestatud inimese enda soovid ja tahe oma viimasteks aastateks, kuudeks ja hingetõmmeteks.  Võib-olla ongi see esimene asi, millele keskenduda.