Eestimaa keeruline religioossus

Ilmunud Tuglase seltsi ajakirjas „Elo“ 2/18

Möönan kohe artikli alguses, et ehkki töötasin ligi kakskümmend aastat usundiõpetuse õpetajana ja püüan jätkuvalt kursis olla Eesti religioonimaastikul toimuvaga, tunnen end Eestimaa usulisest taustast rääkides vägagi ebakindlalt. Vaid väga ettevaatlikult püüan mõningaid erinevate küsitluste andmeid esitada ja ühiskonnas märgatud tendentse lahti mõtestada.

Alustaksin tõdemusega, et Eesti omapärane usuline taust äratanud tähelepanu kogu maailmas. Mõned aastad tagasi võis lugeda uudist, et Briti telekanal BBC pühendab äärmustest rääkiva telesarja ühe osa Eestile kui maailma kõige vähem religioossele riigile. Sarja Extreme World Eestist rääkiv osa jõudis eetrisse 2011. aastal. Filmi aluseks oli 2009. aastal korraldatud uuring, mille põhjal mängib religioon maailmas 84% täiskasvanud inimeste elus olulist rolli, Eestis on vastav näitaja aga vaid 16%.

Eelmises lõigus kirjeldatud BBC uuringu tulemus ei tulnud religiooniga tegelenud inimestele üllatusena sest see langes väga hästi kokku 2005. aasta juunis avaldatud Eurobaromeetri uuringuga, mille kohaselt usub vaid 16% Eesti elanikest, et Jumal on olemas. Samas uskus 54% Eesti elanikest kõrgema jõu või vaimu olemasolu, 26% kinnitasid, et ei usu ja 4% vastas, et ei tea. Kui Jumalasse uskujate arv oli tolle uuringu põhjal Euroopas kõige väiksem, siis kõrgema jõusse või vaimudesse uskujate arv kõige suurem.

Samas ei tähenda Jumalasse mitte uskumine, et kristlusesse suhtutaks halvasti, kristlikud moraalinormid on hüljatud ning usuteemade vastu Eestis huvi ei tunta. Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud küsitluses „Elust usust ja usuelust 2010“ selgub, et näiteks 47% vastanutest suhtub kristlusesse sõbralikult ja ainult 5 % olid vaenulikult meelestatud. Ka minu isiklikud kogemused õpetajana kinnitavad, et noored arutlevad meelsasti usulistel teemadel. Küll aga eelistakse praktikas väga selgelt individuaalset religioossust kirikule.

Missugune on see individuaalne usk? Eesti usklikkust ehk kõige põhjalikumalt uurinud teoloogiadoktor Lea Altnurme kirjeldab eestlaste individuaalset usku järgnevalt: „Üks levinumaid on usk kellessegi või millessegi kõrgemasse, nimetatud sageli ka jumalaks. Temast sõltub meie elu, kordaminekud ja saatust mõjutavad kokkusattumused. Hea inimesena õiglast elu elades on õigus loota hüva käekäiku edaspidiseks. Ja armastus on seejuures oluline väärtus. /../ 57 protsenti eestlastest uskus, et on olemas mingi kõrgem vägi, elujõud või energia, mis mõjutab inimesi ja kõike maailmas toimuvat, ning 88 protsenti oli seisukohal, et kõik hea ja halb, mida inimene teeb, tuleb talle elu jooksul tagasi.“

Eesti religioossusest kõneldes tuleb veel arvestada asjaoluga, et võimalusel otsivad paljud inimesed oma elutunnetusele tuge vanast rahvausundist. Sageli viidatakse siin 1994. aastal Eesti Põllumajandusülikooli uuringus saadud tulemusele, mille kohaselt 65% eestlastest usub, et puul on hing. Eesti maausuliste üks eestkõnelejaid Ahto Kaasik toonitabki sügavaid sidemeid esivanemate usuga: „Enamus inimesi kannab maausulist pärandit, sõltumata sellest, kas ta peab end uskmatuks, kristlaseks, maausuliseks või kellekski teiseks. Usume maausuliste esivanemate kombel hinge olemasolu, raviallikaid, pihlakaoksa väge, armastame sauna ja kiikumist, peame hingedeaega, jõule, munapüha, laseme vastlapäeval liugu, teeme jaanituld ja järgime veel väga paljusid maausulisi uskumusi ja tavasid.“

Miks siis ikkagi need usu vastu huvi tundvad ja kristluse suhtes üsna sõbralikud inimesed kirikusse jõudnud pole? Kui vaatame Eesti situatsiooni, siis põlvest põlve edasiantav religioossus on suuresti katkenud. Seda põhjustas suuresti Nõukogude perioodil toimunud vaimulike represseerimine ja usuvastane propaganda. Usulised ja mitteusulised valikud on tänases Eestis eelkõige inimeste isiklike otsuste tagajärg. Nii mõnedki tendentsid ühiskonnas teevad kiriku kasuks otsustamise raskeks.

Üsna sageli on kirikust distantsi hoidmiseks põhjenduseks toodud ühiskonnas kiriku kohta levivaid negatiivseid stereotüüpe. Usklikke kujutatakse sageli ette lihtsameelsete ullikestena, vaimulikke kasuahnete ajupesijatena jne. Paljuski pärinevad need stereotüübid nõukogude ajast. Kuna Eesti koolides puudub kohustuslik usundiõpetus, vabatahtlikuna õpib seda õppeainet vaid  umbes 10% õpilastest, siis pilt religioonidest ongi sageli karikatuurne.

Näiteks olen ise lähemalt uurinud, kuidas õpilased näevad religiooni ja teaduse seoseid. Minu läbiviidud küsitluste kohaselt arvab umbes 60% gümnaasiumisse astunud õpilastest, et religiooni ja teaduse vahel on vastuolu, küsides konkreetsemalt evolutsiooni ja loomise vahekorra kohta, näeb vastuolu siin juba ligi 90% õpilastest. Bioloogia ja füüsika tundides puutuvad õpilased paratamatult kokku kosmoloogia või evolutsiooni teemadega. Kuna religiooni tunnevad õpilased enamasti vaid fundamentalismi vormis st maailma loomist seitsme päevaga ja Aadama ja Eeva reaalset olemasolu, siis enamasti kannavad nad religiooni tõsiseltvõetavate maailmavaadete hulgast maha.

Teeksin selle teema lõpetuseks veelkord põike ajalukku. Nimelt on Eesti Vabariigi esimene rahvahääletus seotud usuõpetusega. 1920. aastal vastuvõetud algkooli seaduses oli sätestatud, et algkool on ilma usuõpetuseta. 1923. aastal toimus rahvahääletus, kus 72% hääletajatest pooldas usuõpetuse lubamist algkoolis. Siit järeldub, et pisut vähem kui sada aastat tagasi peeti usulisi teadmisi oluliseks.        

Oluliseks allikaks eestimaalaste religioossusest on ka 2000. aastal ja 2011. aastal peetud rahvaloendused, kus usulisi eelistusi küsiti üle 15 aastastelt vastanutelt. Kõige enam elas nende küsitluste põhjal Eestis mittereligioosseid inimesi, 2000. aastal oli neid 450 458 (40,16% vastanutest) ning üksteist aastat hiljem 592 588 (54,14% vastanutest).   

Järgnevalt tahuksin hetkeks peatuda veel kahe enam levinud konfessiooni, luterliku kiriku ja õigeusu kiriku, erinevatel arengutel. Õigeusklikuks pidas end 2000. aastal 143 554 (12,80) vastanut, 2011. Aastaks oli see kasvanud 176 773 (16,15%) inimeseni. Teatavasti on õigeusk levinud vene rahvusest inimeste seas, samuti Lõuna-Eestis Setumaal. Kuna tegemist on inimese identiteedi olulise komponendiga, siis on end õigeusklikuks pidavate inimeste hulk isegi kasvanud.

Teisiti on lugu luterliku kirikuga, kuhu 1934. aasta rahvaloenduse kohaselt kuulus 874 026 inimest. Nõukogude aeg tegi oma töö, vahepealsetel rahvaloendustel  inimeste usku ei küsitud ning 2001. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 (13,57%) inimest, 2011 oli see arv 108 513 (9,91%). Kümne aastaga oli vähenemine umbes 30%. Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit kommenteeris nõnda: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ Ene Margit Tiidu on toodud ka vanuselised diagrammid. Kui vaadata luterlaste osakaalu 2011. aasta rahvaloenduses, siis 15–24-aastastest luges end luterlasteks alla 5% vastanutest ning 10%-ni jõuab luterlaseks pidavate inimeste arv alles 60–64-aastaste inimeste seas. Veel 2000. aastal luges 15–24-aastastest end luterlaseks üle 5% vastanutest ning 10% toetuse sai luterlus juba 50–54-aastaste hulgas. Seega, luterlus vaikselt väheneb.

Rahvaloenduse vahel olevad kümme aastat on luterlik kirik Eesti hoidnud suhteliselt konservatiivset joont. Kahtlemata pakub konservatiivsus pakub võimalust stabiilsuseks, lugusid vanadest headest aegadest, aeg-ajalt tänastele arengutele vastanduvat identiteeti ja ilmselt ka suuremat mõistmist koguduses. Küll aga tunnetan, et luteri kirikus on sageli vajaka religiooni liberaalsest ja avatud poolest, mis annaks näiteks tänastele valdavalt ilmaliku taustaga noortele mingigi võimaluse usuasju sealt koheselt tagasi põrkamata uurida.

Toon veelkord konkreetse näite koolist, koolikell helises ja õpilane jäi pärast tundi klassi minuga juttu ajama:

Õpilane: „Õpetaja, kui te peaksite valima kristluse ja islami vahel, kumma te valiksite?“

Mina: „Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma olen selle valiku teinud umbes kolmkümmend aastat tagasi. Kuna ma olen kristlane, siis võid küsida, kas ma mingil tingimusel loobuks kristlusest islami kasuks?“

Õpilane: „Teie ei saa kristlane olla.“

Mina: „Miks mitte?“

Õpilane: „Sest te pooldate kooseluseadust. Kristlased ei poolda kooseluseadust.“

Kahtlemata on suhtumine kooseluseadusesse usuliselt komplitseeritud ja keeruline küsimus. Kui aga õpilane arvab, et seda pooldav inimene ei saa kristlane olla, näitab see liberaalse ja avatud kristluse väga väikest levikut ühiskonnas ning noorte eemaldumine neile arusaamatuks jäävast kirikust on mõistetav.

Teoloogiadoktor ja vaimulik Kaido Soom on teinud kokkuvõtte artikli alguses märgitud küsitlusest Elust, usust ja usuelust 2010: „Kokkuvõttena peab tõdema, et kuigi Eestis on nii usu roll inimeste elus kui  ka kogudusse kuulumine kahanenud, on kirikutel rahva silmis oluline roll kultuuriväärtuste kandjana. Koguduste osalemist ühiskondlikult oluliste pühade tähistamisel peetakse oluliseks. Nõukogude periood on jätnud oma jälje ja religioosne sotsialisatsioon on enamikus peredes katkenud, mistõttu nooremad põlvkonnad on kirikust eemaldunud /../ Religioosse sotsialisatsiooni katkemine väljendub selles, et ka kristlased ei oma ülevaadet kesksetest kirikute õpetustest, nagu seda on isikulise Jumala olemasolu ja usk igavesse ellu.“

Püüdes omaltpoolt üldistada, siis Eesti religioosne maastik on mitmekesine ja üsna raskesti hoomatav. Ehk ühe peamise põhimõttena valitseb siin religioonisotsioloog professor Grace Davie poolt kirjeldatud tänapäevane religioon, mida iseloomustab uskumisena ilma kuulumiseta. See on olukord, mis on kindlasti huvitav religiooni uurijatele, religiooni pärast südant valutajatele aga suur väljakutse.