Kes tahab saada õpetajaks

Ilmunud Hiiu Lehes ja Vali Uudistes 20.04.2018

Ei ole saladus, et üheks Eesti hariduse võtmeprobleemiks on õpetajate järelkasv. Olen hiljuti ise lähedalt näinud, kuidas raske on Eesti hariduspealinnas Tartus leida eesti keele õpetajat, teisalt olen kuulnud, et tänastest matemaatikaõpetajatest 300 on üle kuuekümne, kuid aastas lisanduvate sama aine õpetajate hulka on enamasti võimalik lugeda ühe käe sõrmedel. Küllap on küsimus nii palgas kui koormuses, kuid mulle tundub, et sama olulised on küsimus õpetaja autoriteedist ühiskonnas ja pikaaegselt kujunenud stereotüüpide muutmises.  

Õpetajate järelkasvu probleemi on märgatud ka väljastpoolt. Näiteks juhtis  mõni aasta tagasi USA haridusmõttekoja juht Marc Tucker tähelepanu asjaolule, et Eesti õpetajaskonna seis on pikas perspektiivis kõike muud kui roosiline: „Eesti õpetajaskonda vaadates torkab silma tohutu naisõpetajate ülekaal, kelle keskmine vanus on 48. Me külastasime kaht siinset õpetajakoolitust pakkuvat ülikooli. Mõlemas räägiti, et loodus- ja täppisteaduste vallas pole peaaegu üldse tudengikandidaate.“ (Marju Himma “USA haridusekspert: Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel“ Novaator, 18.02.2015 ). Noorte üliõpilaste kesist huvi õpetaja ameti vastu kinnitab ka 2016. aastal tudengite eluolu uurinud EUROSTUDENT VI.

Mulle näib, praeguse valitsuse sammud õpetajate autoriteeti suurendada ja järelkasvu probleemi leevendada on astutud õiges suunas. Näiteks palga puhul tundub, et lähemateks aastateks plaanitud tõus umbes 100 EURi aastas õpetaja kohta  ja eesmärk jõuda 120% Eesti keskmisest palgast ei ole paha. Samuti väärtustada õpetaja ametit mitmete ürituste nagu näiteks Aasta Õpetaja Gala kaudu või õpetajaametit tutvustav sari „Aita luua homne Eesti“.

Medali teine pool on õpetaja ameti aegunud stereotüübi murdmine ja valitsus siin üksinda hakkama ei saa. Mulle tundub, et selle raske ülesande lahendamine algab paljuski „meie“ tundest, mõtlen siin „meie“ tunnet nii õpetajal omakeskis, kuid ka õpetajate ja õpilaste, õpetajate ja lastevanemate ning õpetajate ja haridusametnike vahel. Mul on hea meel, et pisut teise rõhuasetusega on „meie“ tunde olulisust rõhutanud ka pedagoogikateadlased. Nii oli väga kosutav lugeda pedagoogikadoktor Margus Pedaste sõnu:  „Rohkem on vaja küsida, miks. Nii teadlastel kui ka õpetajatel: miks me üht või teist õpetame, miks me sel viisil õpetame, miks õpilased olid täna rahutud või eriliselt motiveeritud, miks me ei saavutanud (rõhk sõnal „me”, sest sõna „ma” oleks iseloomulik kinnistunud mõtteviisile) soovitud eesmärke?“ (Stanfordi sõnumid: Kuidas jõuda haridusreformide õnnestumiseni?  Õpetajate leht, 29. märts 2018)

Võin omast kogemusest kinnitada, kuidas „meie“ püsiv tunne oma õpilaste, lapsevanemate kui vilistlastega annab õpetaja ametile uue mõõtme ka väljaspool kooliruume. Olen seda viimasetel aasatel mitu kord tunnetanud, olgu näiteks läinud suvel viibides endise klassijuhatajana õpilase kolmekümnendal juubelil. Kuna sünnipäeva teemaks olid kaheksakümnendate lavatähed ja külalised pidid end kellegi sarnaseks tegema, siis ütlesin uksel, et olen natuke Demis Roussose nägu ja sellest sisselaskmiseks piisas. Usun ja loodan, et „meie“ tunde ehitajatena ühiskonnas saavad õpetajad näidata oma ametiga kaasnevat rõõmu ja rahulolu, mida ehk parimal viisil võtab kokku Juhan Viidingu värss: „/../ on seda, mida annad, siiski vähem, kui võrdled sellega, mis ise saad.“   

Tahaksin oma mõtiskluse lõpetada pildilise põikega ajaloo ja muinasloo piirile. On tõsi, et nii mõnegi muinasloo taga on sündmused karmist päriselust. Näiteks Lumivalgekese algkujuks on peetud Margaretha von Waldeckit (1533 - 1554), kaunitari, kelle surma põhjusena kahtlustati mürgitamist. Tõsi, võõrasema teda tappa ei saanud, sest tema suri mõned aastad enne Margaretha surma.

Kes aga olid pöialpoisid? Margaretha isa omas ka kaevandusi ja muinasjutus kohatud pöialpoiste taga on nähtud tollel ajal seal töötanud lapsi, kes kitsastes kaevanduskäikudes täiskasvanutest lahedamalt liikuda said. Karm töö oli nad sageli vorminud igerikeks ja omapärasteks, samuti elasid nad hulgakesi ühes ruumis nagu pöialpoisidki. Nende ajalooline taust aastatega taandus, päädides hilisemates variantides näiteks Walt Disney (1901 - 1966) rõõmsalt laulvate isikupäraste pöialpoiste ja lapselikult siira Lumivalgekesega.  

Piltlikult rääkides on suur ülesanne murda ühiskonnas stereotüüp õpetajast kui käske täitvast ning oma eraldatud maailmas üle jõu käivat tööd tegevatest pöialpoistest.  Kaevanduskäikudest valguse kätte tulles võivad õpetajad muutuda hoopis inimhingedest väärtuslikku kalliskive ja mineraale välja toovateks insenerideks-loojateks. Sellisteks pöialpoisteks, kelle sarnasteks paljud noored saada tahaksid. See on suur ülesanne kõigile hariduse pärast südant valutavatele inimestele.