See asi jääb südametunnistusele

On omamoodi sümboolne ja Eesti jaoks pisut ka irooniline, et religioosses maailmas algas 2020. aasta rahuliku vabandusega. Vana-aasta õhtul klammerdus Vatikanis üks naine palverändureid tervitama tulnud paavst Franciscuse käe külge ja paavst vabastas end kerge laksuga naise näppude pihta. 1. jaanuaril paavst vabandas: „Ma vabandan oma eile näidatud halva eeskuju pärast. Vahetevahel kaotan isegi mina kannatlikkuse.“ Sügavalt kristlikul pinnal seisvale maailmavaatele on vabandamine midagi loomulikku.

Möödunud aastal olid vabandamised Eesti poliitikas oluline teema. Eelkõige olid kõne all mitmed EKRE liikmete solvavad väljaütlemised, puudutasid need siis Tallinna Ülikooli, Soome peaministrit jt, mitmete nende ütluste eest on peaminister Jüri Ratas vabandanud. Võibolla asjata, sest EKRE poolt kostnud hääli, et nad peavad seda vabandamist ülearuseks (Helle-Moonika Helme: oleme korduvalt Ratasele öelnud, et ei ole vaja vabandada. ERR 29.12.2019).

Olen mõelnud, et kellegi teise eest vabanduse palumine toimub siis, kui see, kelle eest vabandatakse, pole vaimult veel küps. Nii vabandab vanem oma rumala lapse eest, töödejuhataja kogenematu töölise praagi eest, olen mitmel puhul vabandanud (enamasti küll mõtetes) ebaküpse  kristluse viljade eest jne. Kellegi eest vabandamine eeldab ka teatavat kaasvastutust. Nii peaks vabandust nõudva teo korda saatnud inimese olek või seisund olema vähemalt osaliselt tingitud tema eest vabandajast.  

Vabandamist nõudva olukorra loomine võib olla ka osa poliittehnoloogiast. Näiteks kui üks erakond püüab toetajatele muljet avaldada karmide sõnade ja robustsete hinnangutega, siis teine mõistvuse, vanemlikkuse ja vabandustega. Kuna olen ise suhteliselt kergeusklik, mõistan paljusid poliittehnoloogia rakendusi alles hilinemisega,  olen viimasel ajal vaadanud tunnustusega inimestele, kes pisut tüütuks muutuvate vabanduste asemel tõdevad, et teatud otsused ja väljaütlemised jäävad nende esitaja südametunnistusele.  

Võin omast kogemusest kinnitada, et vahel südametunnistusele võetud asjad vaikselt hajuvad. Mäletan, et tunnetasin lausa materiaalselt, kuidas ma kooseluseaduse pooldamisega ja selle toetuseks artiklite kirjutamisega teatud raskuse oma südametunnistusele võtsin. Edasi on see raskus vaikselt hajunud, sest reaalselt ma näen, kuidas see seadus inimesi aitab. Näiteks jaanuarikuu esimesed päevad tõid rõõmsa uudise, kaks minu endist õpilast olid sõlminud kooselu. Kuna tegemist oli noormeestega pidid nad selleks kasutama kooseluseadust.

On loomulik, et riigi juhtidelt nõutakse kaalukamaid otsuseid kui tavalistelt kodanikelt.  Pärast seda kui peaminister ja veel mõned riigis olulisel positsioonil olevad inimesed kinnitasid, et ta ei lähe Eesti Vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule, postitasin Facebook-i mõistujutu Luuka evangeeliumist:

„Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi. Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!”“ (Lk 14:16-24)

Ma tean hästi, et tekstis sümboliseerib pidusöök Jumala riiki, kuid otsides tänapäeva puudutavat tõlgendust võiks see pühakirja lugu peegeldada olukorda ka meie riigi kõige olulisemal peol, kus peaks ideaalis olema ülekaalus üksmeel, rõõm, leppimine ja rahu – loost võib välja lugeda ka seda, et niisugust olukorda pole lihtne saavutada. Mõistujutust selgub, et peokutsele vabandamisega vastamine ei ole päris õige. Küll aga võiks olla enam mõistetav otsus kutsest loobuda kui tagasilükkaja möönab, et see otsus jääb tema südametunnistusele. Edasi näitab selle otsuse õigust või ekslikkust juba aeg.