Presidendikampaania kogub
ettevaatlikult hoogu. Ettevaatlikult käiakse välja kandidaate, kellest mitmed
on jõudnud juba ka oma „ei“ sõna öelda. Olen mõelnud, et üheks tänaste
kandidaatide hindamise kriteeriumiks ka asjaolu, kuidas nad on suhtunud
eelmistesse ja tänasesse presidenti. Hea on seda vaadata seni ainsana aktiivset
kampaaniat alustanud Henn Põlluaasa näitel, kes on president „Lennart Merist“
kirjutanud raamatu „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus.“
Olin raamatut kunagi lehitsenud,
kuid lugesin selle nüüd uuesti läbi. Kuna on kooliõpetaja, siis minu üldine hinnang
teosele pärineb kooliga seotud sõnavarast: autor on olnud president Lennart
Meri suhtes koolikiusajalik.
Püüan öeldut pisut selgitada. Kõigepealt,
koolikiusaja valib kiusatavaks reeglina kellegi, kes ei saa vastu astuda.
Lennart Meri oli Põlluaasa raamatu ilmumise ajaks juba surnud, ta ei saanud end
kaitsta.
Teiseks, koolikiusaja otsib
põhjendusi. Neid leiab alati, kuulujuttudest, kellegi hägustest ja võibolla
moonutatud mälestustest. Näiteks tendentslik kirjeldus president Lennart Meri
kohtumisest Boris Jeltsiniga: „Pigem pärssis Meri arusaamist joodud
Absolut-vodka, sest meie „kõigest arusaavale“ presidendile mõjus suur kogus
alkoholi sedavõrd rängalt, et tunde kestnud „lõunasöögi“ ajal jäi Meri lõpuks
tukkuma. Meri koogutas peaga nagu koormart vedav hobune, meenutas
juuresviibinud Mart Helme.“ (lk 202).
Kindlasti tuleb arvestada sellega,
et kõik Eesti Vabariigi presidendid on olnud inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega.
Loomulikult koolikiusaja võimendab kiusatava nõrkuseid ja varjab tugevusi. Kadunud
Tartu Jaani kiriku vaimulik Urmas Petti kõneles sellisel puhul sageli kriitika
ja kritikaanluse vastandlikkusest. Kriitika võtab arvesse tausta, poolt ja
vastuargumente ja kritiseerib peamiselt ideid, kritikaanlus peamiselt halvustab
ja tõstab hetketi esile selleks, et uuesti halvustada. Nii näiteks kirjeldus
Lennart Merist kui töökaaslasest:
„Kuigi teda austati ja imetleti,
oli temaga koos töötamine tõeline katsumus, mida vaid üksikud välja kannatasid.
Krooniline hilinemine, lubadustest ja tähtaegadest mittekinnipidamine,
arrogantsus, kiuslikkus, valed oma eesmärkide saavutamiseks, alluvatele ja
tavainimestele ülalt alla vaatamine, organiseerimatus, inimeste ärakasutamine
ning ülim nõudlikkusalluvate suhtes – see ei olnud muutunud juba tema filmimehe
karjääri algusest saati.“ (lk 292).
Koolikiusaja võib mõista oma
tegevust ka õigluse jalule seadjana, kuna õiglus tuleb jalule seada võimalikult
selgelt ei tohi kiusamist jätta. Ka Lennart Meri pälvib Põlluaasa raamatus
kümneid hukkamõistvaid hinnanguid: "/../ tema (Lennart Meri) sõnade ja
tegude lahknevus. Justkui oleks meil tegemist kahe teineteisest kardinaalselt
erineva isikuga - kindlameelse isamaalise aate- ja riigimehe ning küünilise, nihilistliku
ning põhimõttelageda pragmaatikuga, kellele eelpool mainitud väärtused mingit
tähtsust ei omanud." (lk 350).
Olgu lõpetuseks öeldud, paljud
koolikiusajad kasvavad suureks ja häbenevad oma eelmist tegevust. Viisakas oleks
seda muidugi alustada vabandusega. Teatud muutust suhtumises endistesse
presidentidesse olen siiski täheldanud ka Põlluaasa puhul. Kui oma raamatu viimases
lõigus Põlluaas möönab, „/../ Meri mantlipärijaks sai valijameeste kogu valituna
ekskommunist Arnold Rüütel.“, on ta viimasel ajal Rüütlist kõneldes sellest
tiitlist loobunud.
Näpuviga: "nagu koormart vedav hobune"
ReplyDelete