Tagasivaade valimistele

Meelega ootasin nädala, ikka selleks, et valimiste asi settiks, ning kirjutan paar sõna kokkuvõtteks.

Kõigepealt seda, et SDE tulemus oli minu hinnangul keskmine. Nimetan ära, et meil on tugev Võrumaa ja saared, ennast ületanud Viljandi, enam-vähem stabiilsed Tallinn ja Tartu. Loomulikult tahtsime kahes viimati nimetatud linnas enamat, võib-olla on see nelja aasta pärast võimalik.

Mulle tundus, et laiemas plaanis oli seis kaks nädalat enne valimisi sotsidel parem kui lõpptulemus. Nii mõneski kommentaarist või vestlusest tabasin poolvõõrastelt inimestelt lause, et sotsid on muutunud tõelisteks sotsideks. Ka tänaval olles oli tunda sõbralikumat suhtumist kui näiteks enne riigikogu valimisi. Aga lõpp läks nagu nii mõnelgi korral enne – pisut allamäge.

Üheks sagedasemaks põhjenduseks, miks mitte sotse valida, oli alkoholipoliitika, mida seotakse eelkõige Jevgeniga (Ossinovskiga). Tegelikkuses on aktsiisisid rahandusministeeriumi all ning ma arvan, et Jevgeni oleks ääretult kehv terviseminister, kui ta alko tarbimise vähendamiseks meetodeid ei otsiks. Aga hüüdlause, et Jevgeni tahab joomise ära keelata, on tugevasti käibel.     

Paaril viimasel nädalal aga oleks minu meelest pidanud kampaania muutuma, pigem oleksin toonitanud helgeid momente, toonud sisse huumorit (väga tark käik reformierakonnalt), pööranud ehk pisut rohkem tähelepanu telereklaamile (rahalisi võimalusi ma muidugi täpselt ei tea).  

Taustast veel niipalju, et selgelt oli EKREl plaan ühe valikukohana sisse tuua ka kooseluseadus. Suuresti tänu Annika Laatsile aga see ei õnnestunud. Lisaks tundub mulle, et selles küsimuses hakkavad kaalukausid pigemini vaikselt pooldajate kasuks langema.  

Nüüd pisut Tartust. Mulle tundub, et Tartus on sotsidel käimas põlvkonnavahetus – volikogu koosseisus (loodan, et ka komisjonides) on seda tunda. Veelgi olulisemaks oleks mulle, et seekord kandideerinud, kuid mitte veel valitud saanud erinevate kogukondade ja elualade aktivistid, jääksid erakonnaga seotuks, esitaksid ikka ideid ning oma võrgustike ootusi.

Isiklikult käitusin nii nagu mitu korda eelnevalt lubasin – peatasin oma mandaadi kuni riigikogu valimisteni. Tunnen, et ei suuda samaaegselt kahes kogus kvaliteetset tööd teha.      

 

Vihmategija, Maro ja valik kohalikel valimistel

Teen oma viimase valimistega seotud blogipostituse. Kasutan suuresti allikana oma 7.juunil 2016 Postimehes ilmunud „Hea poliitiline kultuur tähendab ka valmisolekut eneseohverduseks“,   https://arvamus.postimees.ee/3723717/toomas-jurgenstein-hea-poliitiline-kultuur-tahendab-ka-valmisolekut-eneseohverduseks

Annan siis veelkord teada, et valimise korral ma Tartu volikokku ei tule, seega kandideerin oma koduerakonna sotsiaaldemokraatide toetuseks. Mul läheb asjadesse sisseelamiseks ja nende mõistmiseks üsna pikalt aega, seega ma kahes valitavas kogus kvaliteetselt töötada ei suudaks. Samas pole ma kahe tooli seaduse osas nii skeptiline kui varem, hiljutisel visiidil Soome kohtusime sealse parlamendi kultuurikomisjoni liikmetega. Selgus, et umbes pooled Soome parlamendi liikmed on ka kohalike omavalitsuste volikogude liikmed ning mulle tundus, et seal need asjad toimisid.

  

Olen oma eelnevates postitustest nimetanud, miks mulle sotside nimekiri meeldib. Mulle tundub, et meil on head juhikandidaadid nagu Jarno Laur, nimekirjas on kogukonna asju tähtsustavad inimesed nagu Gea Kangilaski, Lemmit Kaplinski ja Siim Vatalin, noored ja mitmete ideedega haridusinimesed nagu Ott Maidre, Karl Pütsepp ja Mariann Rikka, Tartu probleeme ja arenguvõimalusi ülipõhjalikult tundvad Tõnu Ints ja Kadri Leetma jne. Ühesõnaga, kes on mõelnud mulle hääle anda, siis soovitan valida kedagi SDE nimekirjast, kui ei leia, eks tegelikult ka mulle antud hääl kandub edasi mõnele neist kandidaatidest. Ja loomulikult, väärikaid ja häid kandidaate on kõikides nimekirjades.     

Seoses valimistega on mulle sageli öeldud, et hääletatakse inimest, mitte erakonda. Ja inimese puhul tahaksin ühe asja veel välja tuua. Olen nii mõneski viimase aja artiklites sidunud oma väiteid esivanemate kaudu Eestiga seotud Hermann Hesse teostega, põhiliselt tema «Klaaspärlimänguga», kuid vahel ka mõne teise teosega. Muideks, käisin arvamusfestivali ajal ka Hessede ja Paide seost tutvustaval ringil – väga huvitav oli.  

Hesse «Klaaspärlimänguga» lõpus on kolm fantaasiarikast elulugu. Esimene neist jutustab matriarhaalsest kogukonnast ja seal tegutsevast Sulase nime kandvast vihmategijast – šamaanist või targast, kelle ülesandeks oli määrata külvipäevi ning püüda ohverduste ja loitsudega ära hoida põuda või üleujutusi. Jutustuse lõpus peab vihmategija põua lõpetamiseks iseenda ohvriks tooma, tema tööd jätkab ta poeg.

Justkui möödaminnes räägitakse ka vihmategija äpardunud õpilasest Marost. Maro on andekas ja tark ning omandab kiirelt kõik, mida saab pühendumuseta õppida. Samas on ta omakasupüüdlik ja edev ning vihmategija loobub Maro õpetamisest. Sellest hoolimata saab Maro külas populaarseks naljahambaks, trummarite kooris peatrummariks, kuid ka intrigandiks ja susijaks. Kui vana vihmategija ennast põua lõpetamiseks ohvriks pakub, peaks Maro ta kirvelöögiga tapma, kuid ei suuda seda teha. Vihmategija vana tuttav viib selle toimingu läbi, ilm muutub ning küla saab eluga jälle edasi minna.

Mulle näib, et vihmategija ja Maro lugu peegeldab Eesti poliitilist maastikku päris hästi. Tõstaksin esmalt esile igapäevast rutiinset tööd, mida vihmategija kombel tuleb teha. Sarnaselt vihmategija tööga mõjutavad ka poliitilised otsused keskkonda vaid osaliselt, nii ühiskonnas kui ka looduses kulgevad protsessid pole kunagi üheselt ennustatavad. Ning kindlasti iseloomustab head poliitilist kogukonda ja üksikisikut valmisolek ennast kas täielikult või osaliselt ohverdada, olgu panuseks vähemuste kaitse, inimväärne elu või hariduslikud võimalused. Nii mõnelgi juhul tuleb põhimõtete ja sisemise väärikuse säilitamiseks ohverdada reiting.

Samamoodi Maroga võib populaarsust saavutada ka erilise pühendumuseta ja rutiinse tööta. Hinnang Maro kohta ongi kokkuvõtvalt karm: «Soodustada õpilast, kes suudab küll hiilata, mitte aga teenida, tähendab tegelikult teenimise kahjustamist, vaimu reetmist.»

Soovitan valimistel valida vihmategijaid ja vältida Marosid, ma usun, et seda tüüpi kandidaadid, olgu vanad või noored, on intuitiivselt äratuntavad.

Jumala saadetud päästekopter

Ilmunud Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/832894/toomas-jurgenstein-jumala-saadetud-paastekopter

Ma tõenäoliselt ei liialda, kui kirikuõpetaja Annika Laatsi sõnavõtt kooseluseaduse kaitseks saates „Suud puhtaks“ pakub veel pikalt kõne-  ja mõtteainet ning tõstatab olulisi küsimusi, seda nii luterliku kiriku, kirikute kui ka ühiskonna jaoks laiemalt.

Aeg arutada

Mul pole kusagilt võtta asjakohast statistikat, kuid usun kogemusele toetudes, et päris arvestatav osa eesti kristlastest pooldab homoseksuaalide kooselu seadustamist või on selles küsimuses kõhkleval seisukohal. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (edasi EELK) ja Eesti Kirikute Nõukogu (edasi EKN) on küll vastu võtnud homoseksuaalset kooselu taunivad avaldused, kuid näiteks luterlasena on mulle kõrgeimaks autoriteediks piibel. Esmasel piibli lugemisel võib tõesti tekkida arusaam, et homoseksuaalsed suhted  mõistetakse seal üheselt hukka. Ometi on välja toodud ka teistsuguseid piibliseletusi, eesti keeles on soliidseim neist teoloogide Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku artikkel „Homoseksuaalsus piiblis” (Usuteaduslik Ajakiri nr 1, 2011). Nimetatud artiklis järeldatakse, et homoseksuaalseid suhteid piibli alusel hukka mõista ei saa. Tähelepanuväärne on veel asjaolu, et hoolimata sellest, et artikli ilmumisest on möödas aastaid, pole sellele ilmunud ühtki samal tasemel vastuartiklit.   

Mulle tundubki, et esimese asjana vajaks nii EELK kui ka EKN homoseksuaalsuse teema põhjalikku teoloogilist läbitöötamist. Näiteks on seda vajadust kinnitanud ka Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik. Lisaks on kiriku seisukohtade uuesti läbimõtestamises ja kriitilises analüüsis midagi väga luterlikku. Samas on teoloogilised arutelud sageli pikad, võivad kesta aastaid ning mul oleks kahju, kui kogu asi sellega piirduks, nimetatud sündmuses ja selle vastukajades on potentsiaali enamaks.

Rõhutute eest seismine

Järgnevalt vaatleksin lähemalt Annika Laatsi sõnumi mõjukuse põhjuseid ja kiriku rolli rõhutute eest seismisel. Tean hästi, et paralleelid erinevate ajastute ja kultuuridega on sageli petlikud, kuid alustaksin siiski ühe pisut rohkem kui kuuekümne aasta taguse sündmuse ümberjutustusega.

See juhtus Ameerika Ühendriikides Montgomery-s, kus bussides olid esimesed kohad reserveeritud valgetele, tagumised mustadele ja värvilistele. Keskmistel istmetele tohtisid istuda kõik, kuid kui kohti tuli puudu tuli, pidid mustad loomulikult oma istekohad loovutama. Aastal 1955 keeldus mustanahaline sügavalt usklik õmblejanna Rosa Parks oma kohta loovutamast. Ta laskis end leebelt ja rahulikult vahistada.

Edasine lugu on kodanikuõiguste arengu klassika: kohtuistung Rosa Parksi üle ja kümme dollarit trahvi, busside boikoteerimine mustanahaliste poolt, ülemkohtu otsus kuulutada vahetegemine bussides ebaseaduslikuks ning emotsionaalse tipuna vaimulik Martin Luther Kingi rasside võrdsust kuulutav kõne «Mul on üks unistus».

Mõeldes kirjeldatud loole tabasin end esmalt küsimas, miks ikkagi jõudis Eestis usklike ringidest väljapoole lihtsa vaimuliku, mitte kirikuhierarhia tipus olevate inimeste sõnum? Vähemalt minule kangastub siin tugev paralleel bussis istuva uskliku naisega, kes ütleb armastusväärselt, ent kindlalt kedagi teisejärguliseks suruda püüdvale ülekohtule „ei“.  Mingite tunnuste põhjal arvatakse teisejärgulisteks inimesi ka täna ja nende olukorra parandamisele oleks vaja mõelda.

Teiseks said väga paljud kirikuga lõtvu või olematuid suhteid omavad inimesed Annika Laatsi sõnavõttu kuulates osa sellest, kui võimas on armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum. Tahan siin rõhutada nii kirglikkust, mida ei usus ega ka näiteks poliitikas tohi jätta äärmustele ja teiseks ka sõnumi taga kumavat usulist siirust ja südamevalu. Mulle näib, et loetletud omaduste järele januneb ka sekulaarne ühiskond.  

Kiriku valikud

Montgomery juhtumil osales rõhutute eest seismisel aktiivselt ka kirik. Räägin nüüd natuke EELK-st ja mulle näib, et tegemist on omamoodi lakmustestiga, kus kiriku positsioonivalikust sõltub vähemalt osaliselt kiriku laiema mõju kestvus. Kasutan küll veidi vananenud andmeid, kuid  mäletatavasti luges 2000. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see arv 108 513. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit väidab: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ See on väga tõsine sõnum luterlikku kirikut armastavatele inimestele.

Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et pigem konservatiivsetest hoiakutest lähtuv EELK on kaotanud umbes 30% oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati olemas ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt säilitanud. Kuuluvus kirikutesse seal küll väheneb, kui näiteks Soome luterlikku kirikusse kuulub endiselt üle 70% rahvastikust.

Kahjuks pean möönma, et ka väljastpoolt tulnud tarkade inimeste hinnangud ei ole julgustavad. Kirjanik Mihkel Mutt nimetab kirikut maaslamajaks: „Lõpuks oleksin õnnelik, kui mõned mu kirjanikest-kunstnikest sõbrad, kes rõõmsalt ristiusukirikut mõnitavad, tuleksid välja oma mugavusstsoonist. Selle asemel et maaslamajat togida, võiksid nad pöörduda näoga selle poole, mis praegu tegelikult meie maailma keskaegsust hõngab.“ (Sallimatust ei tohi sallida, Postimees 27.09.2017). Ka Tõnu Õnnepalu on kriitiline: „Luterlikul kirikul pole siin maal enam vaimset võimu. Ta küll üritab veel kangelaslikult täita rahva- või vähemalt rahvuskiriku rolli, aga kahjuks on ta ise sisemiselt täiesti lõhestunud./../ Miskipärast peetakse Eestis auasjaks kritiseerida Põhjamaade luterlikke kirikuid, kus on sätestatud lausa samasooliste laulatused. Aga Põhjamaade luterlikud kirikud on siiski veel rahvakirikud, neil on ühiskonnas mingi mõju ja nad käivad, nagu rahvakirikud alati on käinud, kaasas ühiskonna muutustega, vaimse arenguga.“ (Vundamentalismist, Edmund Burke-i Selts 18.09.2017). Ma arvan, et tsiteeritud hoiatavaid seisukohti ei saa üldistada, kuid kindlasti tuleks neid tõsiselt võtta.

Päästekopter

Tuntud usuline anekdoot räägib uppujast, kes on kindel, et Jumal ta päästab. Ta saadab minema lähedale juhtuva kalapaadi: „Jumal päästab mu!“ Tuleb suurem laev, mees ei lähe pardale, kuna on kindel Jumala sekkumises. Tuleb päästekopter, mees saadab ka selle tühjalt minema. Siis ta upub. Taevas nõuab mees Jumalalt aru: „Miks Sa mind ei päästnud?“ ning Jumala vastus rabab meest: „Ma saatsin sulle paadi, siis laeva ja viimaks kopteri, aga Sa ei võtnud minu pakutut vastu.“

Ma arvan, et Annika Laatsi sõnavõtt on omamoodi päästekopteriks kirikule. Võimalik on visatud köieotsast kinni haarata, võib aga ka Jumala otsest sekkumist ootama jääda. 

Peame veel kümme päeva vastu

Tunnistan, et lähenevate kohalike valimiste eel olen domineeriva mentaalse fooniga üldiselt rahul. Vastandumised on enamasti konkreetsetes küsimustes ja maailmavaadetes, poliittehnoloogiad globaalse konflikti loomiseks on läbi hammustatud ja ei tööta. Ühesõnaga, kellelgi kandideerijatest pole õnnestunud luua nii suurt konflikti, mis paneks suurt osa valijaid must-valgelt poolt valima. Tänu kõikehõlmava konflikti puudumisele saavad palju paremini ilmsiks väiksemad probleemid, samuti ei sumbu päriselt asjalik ning dialoogi otsiv jutt. See on eelnevate valimistega oluline edasiminek.

Missuguseid globaalseks mängitud konflikte ma mäletan? Enne poliitikaga aktiivsemalt tegelemist oli üheks selliseks selliseks otsustamise punktiks astmeline tulumaks. Tundus justnagu elu-surma küsimus, kas oled vastu või poolt. Ning valikuid oli kaks, keskerakond ja reformierakond.

Tegelikkuses on palju suuremad konfliktid ületatavad. Olen ikka meenutanud Clive S. Lewise  kirjutatut, oma selges ja rõõmsas raamatus «Lihtsalt kristlus», seal räägib ta leppimisest teispoolsuses: «Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me Esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud.»

Kaks suureks mängitud konflikti, mida olen ise tunnetanud, on eestikeelse – venekeelse hariduse vahekord, samuti suhtumine kooseluseadusesse. Räägin pisut mõlemast.

Mäletan, kuidas eelmistel riigikogu valimistel tõstatus vene gümnaasiumi õppekeele  (60-40) teema, üritasin sellest ka kirjutada: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2015/02/venekeelsest-haridusest.html  , kuid välja mängiti see ikkagi valikuna: oled eestimeelsetega või venemeelsetega. Saabuvate valimiste puhul on seda taas üritatud, kuid mitte enam nii suure eduga. Miks ma üldisest eestikeelsest haridusest kõneldes praegu kõhklen on asjaolu, et minu meelest on kampaania käigus räägitud ainult ühest poolest. Mulle näib, et siin on vähe teavitatud hoopis eesti õpetajaid ja lapsevanemaid. Nimelt on jäetud mulje, et kusagil koolis X hakkavad Niina, Vasja, Mihhail ja Ljuba õppima eesti keeles. Tegelikkuses tähendaks selline reform aga asjaolu, et Niina, Mihhail, Vasja ja Ljuba tuleksid elukohajärgsesse kooli, segamini eesti laste Liina, Mihkli, Vallo ja Leeloga, Tallinnas oleks vene lapsi kohati pooled. Ning õpetaja peaks esimest klassi alustama nii, et kõik lapsed ei pruugi tema pidulikust tervitusest aru saada. Kas õpetajad ja lastevanemad on selleks valmis? Ühesõnaga, ma ei eita, et üldine eestikeelne haridus võiks olla siht, kuid praegu räägiksin pigem eesti keel õppe tõhustamisest ja keelekümbluse viimisest üha enamatesse lasteaedadesse.

Teiseks kooseluseadus. Selle hääletust poleks enne valimisi tõesti vaja olnud. Olen sellest kirjutanud üht ja teistpidi (vahekokkuvõte: http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2015/01/kokkuvote-kooseluseadusest.html), nipet-näpet veel ka hiljem. Üks mõte asjast rääkida tuli mul siiski veel. Nimelt on meie rikas eesti keel ühes punktis vaene, meil on üks sõna „armastame“, mida me võime kasutada nii hapukapsasupi,  korvpalli, teiste inimeste kui ka Jumala kohta. Uue Testamendi kreeka keeles väljendavad samu hoiakuid põhiliselt kolm sõna: eros ehk meeleline ja füüsiline armastus, filia ehk intellektuaalne armastus näiteks sõbra vastu ning agape ehk vaimne armastus eelkõige Jumalate vastu. On omamoodi huvitav, et kõige järjekindlamalt kooseluseaduse kaotamist nõudva parlamendifraktsiooni poliitiline nõunik on kirjutanud pikki arutlusi homosuhetest, anaalseksist jne, jäädes valdavalt  erose keskseks. Kooseluseadus on püüe tunnustada homoseksuaalses suhtes ka filia-t ja agape-t.

Kirjutasin ühes oma hiljutises loos (tõin näitena preester don Camillo ja kommunistist külavanema Peppone), et kirglikku poliitikategemist ei tohiks jätta ainult äärmustele, vaid see on vajalik ka keskteel. Oleks vahva, kui suudaksime kirglikult veel kümme päeva vastu pidada ja hoida globaalseks mängitud konfliktid nendest valimistest eemal.

Lõpetuseks tahan veel kinnitada, et käesolevatel valimistel ma kandideerin erakonna toetuseks. Oma toetajatel palun esmalt mõelda Tartu sotsiaaldemokraatide kandidaatidele, kui kedagi ei leia, siis alles hääletage minu poolt.

Teadjad ja kahtlejad

Jäin mõtlema, kas reageerida eile lahvatanud sõnasõjale:  Varro Vooglaiu prognoosile, et NO99 rahastamise lõpetatakse ja Martin Helme kinnitusele, et EKRE võimule tulles seda kohe siiski ei juhtu. Tegingi mõne esialgse märkuse. 

Umbes viis aastat tagasi kirjutasin Postimehes essee „Teadjate tulek“ (11.juuni 2012) (http://arvamus.postimees.ee/872358/toomas-jurgenstein-teadjate-tulek). Avaldasin seal kahetsust, et dialoogilise, kahtleva ja analüüsiva mõtlemise kõrval on Eestis autoriteeti kogumas lähenemine, kus teatakse, kuidas asjad vastuvaidlematult on. Ühe näitena tõin seal ka Elukultuuri Instituudi välja antud «Surmakultuuri arhitekte», autorid Benjamin Wiker ja Donald DeMarco, eessõna Varro Vooglaid.

Nimetatud raamatu autorid sukelduvad Euroopa mõttelukku ja väidavad kindlalt, et rohkem kui kakskümmend mõtlejat, sealhulgas Arthur Schopenhauer, Charles Darwin, Simone de Beauvoir, Sigmund Freud ja Peter Singer, esindavad surmakultuuri. Vaatluse alla võetakse nimetatud mõtlejate elulood ning autorid kinnitavad, et sellise meetodi abil võib jõuda surmakultuuri viljelenud isikute väärdunud mõttemaailma põhjusteni.

Pärast sobivad nimetatud väärdunud mõtlejate halvustamiseks ka nende lapsed. Näiteks Charles Darwini puhul parastatakse: «Võttes arvesse tema õpetust tugevama ellujäämisest, on huvitav märkida, et kõik tema enda lapsed olid üpris nõrga tervisega» (Darwini kümnest lapsest surid kolm noorena).

Mulle näib, et Eero Epneri artiklile „Kurjuse normaliseerumine“(Postimees 8. september 2017) vasturepliigi kirjutamine lähtub üsna sarnasest skeemist. Portaalis „Objektiiv“ pannakse kahtluse alla tema Epneri siirus, teatakse kindlalt, et NO99 tase ei kannata kriitikat ning esitakse siis prognoos edasiseks:  

„Nimelt on ju selge, et EKRE võimule saades jääks Epner ühes paljude oma sõpradega suure tõenäosusega tööta, sest sellistelt asutustelt, nagu NO99 teater, võetaks riiklik rahastus kas täielikult või valdavas osas ära /../ 

Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale.“ (Repliik: EKRE võimuletulek tooks riiklikele ideoloogiatöötajatele näguripäevad. Objektiiv 11. sept.2017)

Ei oska muud öelda, kui ei meeldi mulle selline must-valge ja lõplikke hinnanguid andev lähenemine. Eksin ise sageli oma hinnangutes ja katsun seista maailma eest, kus on rohkem pooltoone, inimlikkust ja loomevabadust.

Kirglikkust ei saa jätta äärmustele

Giovanni Guareschi on kirjutanud vaimuka raamatu „Don Camillo väike maailm“. See kirjeldab itaalia küla ja seal toimuvaid sagedasi konflikte kommunistist külavanema Peppone ja kohaliku preestri don Camillo vahel. Eraldi märkimist väärivad  kindlasti veel don Camillo dialoogid Kristusega. Ühena õpetlikumatest peatükkidest jäi mulle meelde Peppone lapse ristimise lugu:

„Ametirüüs don Camillo lähenes ristimisanumale.

„Mis te tahate talle nimeks panna?“ küsis ta Peppone naiselt.

„Lenin – Libero – Antonio,“ vastas naine.

„Siis mine ja lase ta Venemaal ristida,“ ütles don Camillo rahulikult, pannes katte ristimisvaagnale tagasi /../“

Don Camillo keeldumise järel ütleb talle Kristus, et laps tulnuks siiski ristida. Varsti  tulebki kirikusse tagasi Peppone, kes nõuab lapse ristimist, Camillo keeldub ja algab kaklus. Parajal hetkel annab Camillo lõuahaagi ja Peppone langeb oimetuna maha. Mõne aja pärast ta toibub, võtab lapse sülle ja tuleb Camillo juurde.

„Don Camillo, täies ametirüüs, ootas teda ristianuma juures, kindel nagu kalju. Peppone lähenes aeglaselt.

„Mis me talle nimeks paneme?“ küsis don Camillo.

„Camillo-Libero-Antonio,“ pomises Peppone.

„Ei! Me ristime ta Libero-Camillo-Leniniks,“ ütles ta. „Jah, ka Leniniks. Kui Camillo on naabriks, ei suuda niisugused tüübid, nagu Lenin, mitte midagi ära teha.““

Lugedes tänaseni Eestis käivat debatti kommunismi ja natsismi kuritegude võrdlustest, siis meenus mulle kirjeldatud don Camillo lugu. Olgu kohe öeldud, et selle debati enda kohta mul teoreetilises plaanis seni ilmunud artiklitele uusi vaatenurki lisada pole, Eesti seisukohalt olen suuresti nõus neljakümnendatel aastatel tekkinud spontaanse reaktsiooniga rahvasuus: meid röövel päästis röövli käest.

Nimetatud debati valguses on minu jaoks üles tõusnud pigem küsimus kesktee võimalikusest. Nimelt olen mitmete oma tuttavate hulgas täheldanud, et natsismi-kommunismi debati raamistikus on neil üsna raske mitmete ühiskonnas oluliste ideede nagu võrdsuse, rahvusluse, õigluse või vabaduse puhul leida toetust mõõdukal keskteel asuvatele seisukohtadele. Nii olen üsna sageli märganud, kuidas rahvusluse puhul nihkutakse lähemale pigem rahvusluse karikatuurile, vabaduse kõrval unustatakse rõhutada vastutust ning solidaarsust jne. Mulle näib, et üheks võimaluseks rahulikult ja mõtestatult keskteed säilitada on ikka ja jälle meeles pidada iseenda maailmavaatelise suunaga kaasnenud äärmuseid ja liialdusi.   

Näiteks olen aeg-ajalt lugema juhtunud Henriku Liivimaa kroonikat. Seal on mulle kui kristlasele palju südametunnistust kriipima panevaid kohti, olgu selleks Jumala kiitmine suure eestlaste tapmise eest Sakalas ja Ugandis või siis krooniku kommentaar pärast Muhu linnuse põletamist: „Saarlaste linnust neelab tuli, aga kristlased riisuvad rõõmsalt saaki.“ Loomulikult ei võrdsusta ma ajaloos valitsevaid tavasid tänapäevaga, kuid lihtsad küsimused, et miks maailmas oma usu ja ideede levitamisel ikka ja jälle tapmiseks läheb või kuidas kristliku armastuse käsk mingil hetkel täiesti ununeb, vajavad läbimõtlemist ja läbitunnetamist. Samas mulle tundub, et just tänu kirjeldatud mõttematkadele olen oma usuga kaasneda võivatest nõrkustest teadlik ja üsna immuunne näiteks evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi püüetele näidata religiooni kõige kurja juurena.  

Sotsiaaldemokraadina asun poliitilisel skaalal vasakul. Praktikas on äärmusvasakpoolsed teinud suuri sigadusi, võimule saades on sageli õiendanud esmalt arved just sotsiaaldemokraatidega. Sellest hoolimata paneb ka vasakpoolsete äärmuste tegude analüüs südametunnistuse kriipima – kuidas saab sotsidelegi nii oluliste ideede nagu õigluse ja võrdsusega toimetades hullude tulemusteni jõuda. Pedagoogina ei oska ma äärmuste vältimiseks pakkuda muud abi kui teadmised. Teadmised erinevate maailmavaadete allikate, kuid ka nendesamade maailmavaadete vesivõsude kohta. Olgu nende vesivõsude otsesteks või kaudseteks allikateks siis Nietzsche, Marx, Hegel või keegi teine.       

Lõpuks tahaks veel rõhutada, et kirglikkust ei tohiks jätta mitte ainult äärmustele, vaid see on vajalik ka keskteel. Tulles tagasi artikli alguses tsiteeritud loo juurde, siis Camillo ja Peppone on oma tõe kaitsel itaallaslikult temperamentsed, lasevad õige sageli käiku rusikad, kuid äärmuste vastu ühendavad nad oma jõud. Seepärast ma laiendaksin natuke artikli alguses tsiteeritud ristimisloo kokkuvõtet: kus on kohal Camillo või Peppone, pole äärmuslikel tüüpidel suurt midagi teha.