Ma olen berliinlane

Pidasin eelmisel nädalal oma koolis ettekande, mis on õpetajaks olemise ja poliitikuks olemise sarnasused ja erinevused.

Alustasin sarnasusest ja tõin näitena, kuidas asjad muutuvad, kui astud kõrvalseisjast osaliseks. Nii nagu John Kennedy kõne (1963) saavutas tõelise mõjukuse, kui ta ütles, et on berliinlane. Seda kinnitab ka minu kogemus nii koolis kui poliitikas.

Ma tulin kooli tööle järk-järgult, mõttes mõlkusid alternatiivina nii akadeemiline kui vaimuliku töö, kuid asjad hakkasid arenema siis, kui tegin otsuse, et ma olen naha ja karvadega õpetaja. Selle otsusega võtsin omaks ka õpetaja ametiga kaasas käivad stereotüübid, teatud vastutuse ebaõnnestumiste eest koolimaastikul, vastutuse õpilaste tuleviku eest jne. Aga pärast seda otsust tunnetasin, et edenesin õpetajana, tajusin koolimaailma sisemist loogikat, mõistsin, mida on ja mida pole võimalik parandada, tunnistasin oma vigu jne.

Üsna sarnaselt toimus ka poliitikas. Kohalikus volikogus olles oli mul võimalus jääda peamiselt  õpetaja rolli. Riigikogus taipasin natuke hilja, et sellist distantseerumist (et olen ikka õpetaja, aga noh, natuke poliitik kah) hoida enam võimalik ei ole. Ka poliitikas hakkasid asjad edenema, kui ütlesin, et olengi poliitik. Ei parem ega halvem teistest poliitikutest, olen osaline selles suures protsessis kuhu kuuluvad riigimehelikkus, populism, ambitsioonid, skandaalid jne.

Suurima erinevusena tõin välja koolis endastmõistatava tasakaalu hoidmise vajaduse. Religiooniõpetuse tunnis pole kunagi küsimust olnud, seal peavad kõlama nii konservatiivsed kui liberaalsed, nii kogemuslikud kui teoreetilised, nii ajaloost pärinevad kui tänapäevased argumendid. Vahel ei õnnestu tasakaal erinevate arvamuste vahel konkreetses tunnis, kuid see peab olema tagatud kursuse lõikes.

Poliitikas on teisiti, peab võimalikult hästi põhjendama ja esitlema oma maailmavaatelist (erakondlikku) arvamust, tasakaalu eest hoolitsevad teised erakonnad. Minu jaoks polnud see üleminek raske, eelkõige analoogia pärast usunditega – olen kristlane, kuid mul pole kunagi olnud raske suhelda ja õppida maausulistelt, budistidelt, moslemitelt, armastan juudi anekdoote ja Lao-zi kirjutisi.

Jätkan usuliste analoogiatega, poliitikas põrkusin ma nähtusega, mida olen nimetanud poliitiliseks fundamentalismiks. Ma ei hakka fundamentalismi selles postituses lahti seletama, head allikad on näiteks Tõnu Õnnepalu artikkel (http://www.burke.ee/2017/09/18/tonu-onnepalu-vundamentalismist/) ja TÜ kursus (https://www.ut.ee/et/mooc/religioosne-fundamentalism-radikaalne-poliitika). Ning selle fundamentalismi levik on paljusid ühiskonnas pisut rahutuks teinud.

Tänases Eesti Ekspressis (10.04.2019) ilmus Suleb Vedleri artikkel „Uus õukonnameedia“, kus tutvustati poliitiliselt fundamentalistlikku sõnumit pakkuvat meediat (eks ükshaaval olid need kanalid teada, kuid nende süsteemne esitus oli vajalik). Seda kokkuvõtet lugedes tekkis mul küsimus, kas ma saan tagasi õpetajaks minnes jätkata sealtsamast kus lõpetasin? Usun, et pisut sarnase dilemma ees on täna paljud inimesed, küsimuse asetusega pisut ettepoole: kas ma peaksin oma tänase identiteedi aluseks olnud otsuste kõrval tegema veel mingid valikud, mis mind teatud väärtustega seoks?          

Loomulikult saan eelnevas lõigus esitatud küsimusele vastata vaid iseendast lähtuvalt ja püüdsin seda ka teha. Samas loodan, et võib-olla pakun ka mõnele inimesele inspiratsiooni analoogilisteks olukordadeks.

Koolitundide puhul pole küsimust, seal peab tasakaal jääma ning kirjutan oma mõni aastat tagasi avaldatud artiklile julgesti alla: https://arvamus.postimees.ee/3742699/toomas-jurgenstein-kuidas-peaks-opetaja-klassi-ees-oma-maailmavaatega-kaituma

Kodanikuna avaldan sotsiaalmeedias seisukohti tihedamalt, kui enne otsuse tegemist, et olen ka poliitik. Näiteks fundamentalismi vastu aitab sageli huumor, kui seni olen fb grupi Patriarhaadi ja Keskaja kaitseks postitustega sageli kaasa naernud, siis ehk hakkan neid ka jagama.  

Saan toetada ühendusi, mis seisavad must-valgete tendentside vastu ühiskonnas, „Kõigi Eesti“ on praegu üks nendest, kellele omajagu loodan.     

Antiikfilosoofilt Herakleitoselt pärineb tore ütlus, ei saa astuda kaks korda samasse jõkke.  Tõepoolest, poliitikast väljununa ei saa astuda päris samadesse õpetaja kingadesse, midagi olulist on vahepeal muutunud. Otsust, olla berliinlane või poliitik, päriselt tagasi võtta võimalik ei ole.