Poliitika 4

Austatud Riigikogu esimees, kultuuriminister, head kolleegid!

Enne kui ütlen mõne sõna „Aruanne „Spordipoliitika põhialustest aastani 2030“  elluviimise kohta“ (edasi Sport 2030) sukelduksin hetkeks ajalukku. Minu meelest on tähelepanuväärne, et Eesti esimesed rahvusvaheliselt tunnustatud ja tipptasemel sportlased, kelleks olid jõumehed Georg Lurich ja Georg Hackenschmidt, püüdsid maailma areenidel esinemise kõrvalt ka sporti üldisemalt mõtestada ja analüüsida. Kui pärast maadlusmatilt taandumist saigi Hackenschmidtist Euroopas tunnustatud filosoof, siis Eesti olusid on ehk Georg Lurich rohkemgi ja tabavamalt mõtestanud. Alustangi tsitaadiga temalt:

„Minule näib aga, et see iga hästi kasvanud inimese kohus on selle eest hoolt kanda, et ta jõetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks, et ta keha vaimu kohane oleks! /../ Arvatakse nimelt, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal sellepärast õigus on lõdvalt elada. Sellegipärast ei või keegi salata, et kõige suurem maapäälne varandus tervis on, see on nii üleüldiselt arusaadav asjalugu, et ma seda lähemalt seletada ei pruugi.“ Nõnda ütles Georg Lurich juba 1903. aastal, meie püüame sporti mõtestada üle 100 aasta hiljem.

Tuleme nüüd ajaloost tänapäeva ja jätkame Sport 2030ga. Selgemate olukorra kaardistamine ja pikemate orientiiride seadmine spordis on loomulik, sest keskkond, kus me elame, muutub. Arvutid seovad meid üha enam tooli ja kirjutuslauaga, meil kõigil on kogemusi, kuidas nutiseadmetest tulnud ärevad sõnumid võivad mitmetunniseks planeeritud jalutuskäigu lõpetada, lisaks on loodus on nii seadnud, et vananevat elanikkonda tuleb liikuma motiveerida enam kui nooremaid jne. Meil on kuhu püüelda, kui Eestis tegeleb regulaarselt spordiga umbes 40 % rahvastikust, siis põhjamaades on see number 65-70%. Ometi ollakse sealgi valvsad, näiteks Soome uues õppekavas on suurendatud kehalise tundide arvu.

Sport 2030st rääkides tahaksin esmalt rõhutada üldist positiivset fooni. Üle kümne aasta kestnud sotsiaaldemokraatide soov, et kaotada erisoodustus töötajate tervisekuludelt, on saanud lahenduse, olulist rahalist toetust on saamas õpilaste huviringides käimine (ja siia kuulub ka sportimine), spordiklubidel on võimalus taotleda toetust treenerite tööjõukuludele jne. 

Samas ei saa Sport 2030 ette heita ka ambitsiooni vähesust. Kõneldes tervise üheks aluseks olevast liikumisharrastustest sätestatakse Sport 2030s püüd viia Eesti liikumisharrastus põhjamaade tasemele. Hetkel on nõnda, et kolmandik meie elanikkonnast ei mõtle regulaarsele liikumisele üldse. Isiklik kogemus kinnitab, et samm-sammult tendentsid paremuse poole toimuvad. Olles neljal aastal osalenud Tartu linnamaratoni 10 km jooksudistantsil võin oma kogemuse põhjal küll väita, et igal aastal on osalejaid rohkem, osalejad pisut teadlikumad ning nende varustus pisut kohasem. Püüdu luua liikumiseks regulaarseid võimalusi, muuta see harjumuseks juba lasteaiast ning kasvatada inimeste sportimise teadlikkust võib leida ka Sport 2030st.

 

Võib-olla ma eksin, kuid ma justnagu mäletan kolme-neljakümne aasta tagusest ajast väidet, et Eesti ettevõtete tööviljakus oli seotud eelmisel päeval korvpallis Kalevi mängu tulemusena. Kahtlemata on sport inimeste ühendaja, mõjutaja ja väärtushinnangute kandja, mida Sport 2030 ka märkab, kaardistab ning mõtestada ning suunata püüab. Ning välja toodud plaanid on laiapõhjalised: spordikultuuri mõtestamiseks, kuid ka ohtudele tähelepanu juhtimiseks on kaasa haaratud koolid, Eesti kaitsevägi, spordiorganisatsioonid, invaorganisatsioonid, kuid ka Eesti Antidopingu agentuur.    

Ning loomulikult, et Eesti oleks rahvusvahelisel tasemel väärikalt esindatud. Latt on kõrgel, toon jälle näite ajaloost, kus Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt ütles 1908. aastal Valges Majas juba mainitud Eesti jõumehele Georg Hackenschmidtile: „Kui ma ei oleks Ühendriikide president, tahaksin olla Hackenschmidt.“ Sport 2030 puhul püütakse vaadelda tippsportlase teed potentsiaalikast noorest perspektiivikast trennipoisist või – tüdrukust paljudele eestimaalastele elamusi pakkuvaks tippsportlaseks. Stipendiumid, treeningkeskused ja treenerid, sportlase vaimse tasakaalu eest hoolitsejad ja fännid on mõned märksõnad, mis kuuluvad nimetatud teema juurde ja kajastuvad ka Sport 2030s.  

  

Kokkuvõtlikult mulle näib, et Sport 2030 on hea kompromiss konservatiivsuse ja uuenduslikkuse vahel. Järgmine lause on öeldud kerge irooniaga, lugesin möödunud nädala meediast, et uuteks olümpiaaladeks pretendeerivad ka kalapüük ja postitants. Neid Sport 2030s spordialadena ei nimeta, võib-olla on hetkel parem kui need tegevused jäävad oma traditsioonilisse staatusse. Samas on värsked lahedused pakutud mitmesuguste laialdaste programmide, toetussüsteemide ja kaasamiste näol.  

Tsiteeriksin lõpetuseks veelkord meie legendaarset jõukangelast Georg Lurichi pöördumist eestimaalaste poole, mis minu meelest sobib kenasti Sport 2030 iseloomustamiseks: „Pidage tervisest lugu! Siis ei pruugi meil niipalju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul ülal pidada.“ (1910)

ERMi madonna

Kirjutan oma ERMi madonna kohta fb-s avaldatud arvamuse pisut põhjalikumalt lahti. Jutt on siis reformatsiooni teema juures olevast ERMi eksponaadist, kus ekraanil olev madonna puruneb tükkideks, kui ekraani all olevale lülitile lüüa. Mõne sekundi möödudes kujutis taastub. Mulle tundub, et sellel teemal arutamine jätkub veel mõnda aega.   

Kohe alguse lisan veel seda, et ma pole eksponaati tänaseni näinud (va mõned videod) ning kui oma postituses kirjutasin neljast argumendist, miks ma hukkamõistmisega oleks ettevaatlik ja ei kiirustaks, siis viiendaks ja peamiseks argumendiks olekski asjaolu, et näituse avamisel käsin ma sellest eksponaadist lihtsalt mööda ja ei pannud seda tähele. Seega vahetu kogemus mul puudub.

Esmalt mainisin, et tunnen päris paljusid ERMi inimesi ning nende hulgas pole ma kohanud ühtegi põhimõttelist usuvastast. Seega soovi mõne eksponaadiga usule „ära panna“ ei ole. Küllap on küsimus ebapiisavas selgituses, võib-olla võiks midagi selle eksponaadi puhul ka ümber teha, saan aru, et Tõnis Lukas ja Urmas Viilma on omavahel suhelnud ning Tõnis Lukas on ka meedias sellekohast valmisolekut ilmutanud.    

Teiseks, ideed ma tunnustaksin. Selline ekraan mõjub hoiatusena, kui lihtsalt me hoolimatusega (sõnaga, puudutusega, löögiga, vahel puudutamata jätmisega) olulisi ja kalleid asju purustame või kellelegi haiget teeme. Tekib ka küsimus, kui palju on meil jõudu see liigutus (löök) tegemata jätta? Kuidas see juhib tähelepanu inimloomuse nõrkusele, olen üsna kindel, et pildirüüste ajal oleksin minagi olnud lõhkujata hulgas.

Kirjutasin ka fb oma seinal, et võib-olla oleks parem, kui see eksponaat oleks teistest eraldatud – inimene oleks jumalaemaga kahekesi. Siis tekib süvenemise ja otsustamise moment reaalsemalt, mitte möödaminnes.

Kolmandaks, ekraanil olevad tükid lähevad madonnaks taas kokku. Ma arvan, et see sümboliseerib, et hoolimata libastumistest on paljusid mõtlematuid tegusid võimalik parandada. Samuti usu jõudu, sest lõplikult purustada annab usumaailmas väheseid asju.

Neljandaks ajalooline pool. Usu ajaloost ei tohiks unustada ka valusaid asju. Näiteks Tallinna 1524. aastal kirikutes toimunud pildirüüsted, kust meenus Niguliste kiriku ettenägelik hoidja, kes lukuaugud tina täis valas ja pildirüüste oma kirikus ära hoidis. ERMi eksponaadi juures on igaühel valik, kas olla koos pildipurustajatega või mitte.

Võib-olla on minu poolt pakutud seletused liiga keerulised ja ei tööta. Kardan ka seda, et usuteemalise haridusega ei ole Eestis hästi ning sümbolite lugemine ja seoste loomine on seetõttu ehk liiga otsekohene ja must-valge. Seda tean aga kindlalt, et ERMis töötavad mõistlikud inimesed, kes häid soovitusi kuulda võtavad.   

Poliitika 3

Panen kirja mõned seni kogunenud muljed suurest poliitikast, eelkõige presidendivalimisest. Kuna valimised olid salajased, siis ei nimeta kedagi nimepidi, ehkki minu eelistusi võib mitmete märkide põhjal välja lugeda.

  

Miks siis ikkagi presidendiga nõnda läks

Nädalapäevad enne laupäevast (24. septembri) valimiskogu istusin ühes lauas ühe täpsust armastava Riigikogu liikmega, kes ütles, et tema arvestuste kohaselt jääb president valimiskogus valimata. Ma kartsin sama, kuid salamisi ikkagi lootsin, et saame selle tööga ühele poole. Tänaseks on tulemused kõigile teada.

Estoniast välja tulles otsisin mõttes oma elukogemusest sarnast tunnet ja oma üllatuseks leidsin selle tuhandete kilomeetrite kauguselt. Meenus kunagine Jakuutia matk, väljas oli -45 kraadi, olime üle kuru tulnud, metsapiir paistis, ma nii lootsin, et teeme seal lõkke (oli ilma ahjuta matk) kuid kidurate lehiste vahele jõudes jõudis minuni karm tõde, et lõke jääb täna süütamata.

Seda küll tundsin, et  minu esimese vooru valik oli õige, nii minu enda kui suure enamiku mu valijate jaoks. Kandidaat sai kriitikat samade asjade pärast, millest lähtuvalt on sotse ja ka mind ennast kritiseeritud. Paar blogipostitust tagasi kirjutasin, et olen valmis vajadusel hääletama nelja kandidaadi poolt ning nii hääletasin ka teises voorus.

Miks president valimata jäi? Minu jaoks võttis ühena paremini asja kokku haridusminister Maris Lauri   https://www.facebook.com/maris.lauri.5/posts/1526974687328824?pnref=story

Läheksingi haridusprobleemidega siit ka edasi. Tegelikult tunnetan ebaõnnestunud presidendivalimistega kaudset seotust, sest ega ka mina olen koolis õpetanud üle 25 aasta, kuid koostööle õpilaste vahel olen hakanud tõsisemalt tähelepanu pöörama ehk viimased 15 aastat. Väga paljud valijameestest on õppinud pigem konkurentsi kui koostööd rõhutavas koolis. Teen viimasest mõttest vist ka Postimehe avamusportaali lühikese loo.

Muudest asjadest

Kõigepealt seda, et mul on hea meel kohaliku omavalitsuse kogemuse üle ja et olen olnud nii opositsioonis kui koalitsioonis, mis teatud ettevalmistuse Riigikogu tööks andis. Olen nüüd Riigikogu igapäevases töös jälle paari nädala võrra targem ja puudutan oma kommentaaris veel ühte tõenäoliselt „vanade kalade“ jaoks ammu läbitunnetatud probleemi. Nimelt teatud tüüpi eelnõusid, missuguseid tõenäoliselt veel palju tuleb, kuid kus ma oma vastu hääletamist tõenäoliselt veel mitmel korral põhjendama pean.  

Need on eelnõud, mis tunduvad loomulikud, kuid millel on populismi maik man ja mille vastu käe tõstmine ei ole mu südametunnistusega vastuolus:

Toon siin näiteks ettepaneku VEB fondi puutuvate salvestiste avalikustamiseks. Hääletasin vastu. Olen aru saanud, et ütluste andjatega lepiti kokku, et salvestisi ei avalikustata. Selle põhimõtte muutmine tähendaks uurimiskomisjoni poolt antud sõna murdmist ja kaudsemalt seda, et riik ei ole usaldusväärne. Teiseks, kõik, kes on salvestisi kuulanud (see võimalus on kõigil Riigikogu liikmetel), on öelnud, et need ei sisalda midagi sisulist, mida uurimiskomisjoni raportis kirjas ei oleks. Avalikustamata on jäänud vaid kellegi tervislik seisund, sõnakordused, isikliku elu seigad jne.

Poliitika 2

 

Võtan väga lühidalt kokku oma esimese täismahulise Riigikogu töönädala. Eks see õppimise nädal oli.  Saan aru, et see polnud siiski päriselt tavaline nädal, presidendivalimiste lähenemist oli sageli tunda. Aga mõned muljed panen kirja. 

Inimesed

Senised kontaktid on olnud ülekaalukalt meeldivad. Inimesed on viisakad ja abivalmid, nagu ka kooli kollektiivis, mõned on kohe sõbrad, mõned hoiavad vähemalt mõnda aega distantsi. Kultuurikomisjonis, kus töötab kolm endist lapsevanemat, tunnen end väga hästi ja koduselt. Euroopa Asjade Komisjonis pean veel tublisti õppima. Ja üks asi veel, millega ehk seni olen vähem kokku puutunud: osad saadikud võivad olla teatud eelnõude/seaduste suhtes ülimalt kriitilised, kuid vaheajal viskavad teravaid vastuargumente esitanud inimestega rahulikult nalja. Inimesed ja seisukohad osatakse minu meelest päris hästi lahus hoida.   

Kiirus

Jah, see on üks asi, millega ma veel kohaneda ei suuda. Argumendid – nende analüüs – uued argumendid – analüüs – otsustamine, see ei käi mul nii kähku kui vanadel kaladel. Arutelude tempo on minu jaoks liiga kiire. Aga ega ma ei pääse, pean sellega kindlasti kohanema.

Suur pilt

Tunnetan, et paljude teemavaldkondade puhul jääb mul terviku tajumisest puudu. Näen oma fraktsioonis, kuidas Sven tajub välispoliitikat, Ivari maaelu, Urve majandust, Helmen/Eiki/Heljo sotsiaaliat, Mark detailide olulisust. Ning loomulikult, kuidas tajutakse poliitilisi jõujooni (võib-olla oleks õigem öelda võrgustikku) probleemide kohta üldiselt. Jah, haridusala suure pildi tajumisega saan vist hakkama, kuid ka siin jääb mul eelmises lõigus nimetatud kiirustest puudus. 

Kool

Ikka igatsen tundide andmist taga küll. Samas annan aru, et mõni aasta vahet on arengu mõttes mulle kahtlemata kasulik. Kaks tundi õnnestus esimesel nädalal siiski anda, mõlemad Riigikogu külastanud õpilastele. Tegemist oli vene koolide õpilastega ning nemad tahtsid presidendiks ülekaalukalt Marina Kaljuranda ning põhiline ettepanek Riigikogule oli anda välja seadus, et koduseid töid tuleks vähem anda.

Tallinn

Väga ettevaatlikult olen seda linna avastama hakanud. Seda võin öelda, et päeva ajal Vabadussõja võidusammas ilus nüüd küll ei ole. Samas jalutuskäigud vanalinnas on väga mõnusad ja elamuslikud.