Esialgne valimiste analüüs

Teen kiiresti ära ka valimiste esialgse analüüsi, võibolla lisan hiljem veel mõtteid.

Üldiselt on möödunud valimiste põhilised asjad juba ilusti sõnastatud. Reformierakonnal ja Keskerakonnal õnnestus tekitada foon omavahelisest kesksest lahingust, kus tuleb valida üks osapooltest. Alternatiivi valikuga, olgu selleks siis SDE või IRL, kaasneks oht, et hääl, mis võiks otsustada valimiste võitja, läheks kaduma.

Teiseks, loomulikult võtavad uued tulijad omad hääled. See on üsna paratamatu protsess, uuel on alati lihtsam tulla (ehkki inimesed uute tulijate hulgas olid paljuski vanad).    

Kolmandaks, kuni Savisaar on Keskerakonna juht ja peaministri kandidaat on SDEl manööverdamisruumi vähevõitu. Tallinnas on linna raha kasutamine kampaaniaks ilmselge, kui Keskerakonna pealiin sellest avalikult ei distantseeru, on koostöö vähemalt valitsuse moodustamiseks problemaatiline. Samas nelja aasta pärast võiks see võimalus olla, sest maailmavaateline ühisosa on Keskerakonnaga täiesti olemas. Kadri Simson ja Jüri Ratas on head poliitikud ja loodan, et Keskerakonnas hakkab domineerima nende liin.      

Mis oleks olnud veel SDE võimalused? Arvan, et veel jõulisem huumor Keski ja Reformi „kahevõitluse“ vastu oleks päris hästi aidanud (Aleksei Turovski häälega loetud loomadega reklaam oli hea, kuid analoogilisi reklaame ja sõnumit võinuks veel ja suuremas mahus olla).  

Edasi, tunnistan, et ma suhtun pisut skeptiliselt SDE poolt käesolevatel valimistel kilbile tõstetud ukselt-uksele kampaaniasse. Küllap see töötab kuigivõrd tuntud inimestega, kuid ise suhtun ma sellesse kahtlevalt. Samas tänaval tuleb nähtav olla. Eriti siis, kui on möödujatele ka midagi pakkuda, olgu siis teed või kiluleiba ja siis saab mõnusalt juttu ajada.

Nüüd pisut enda mätta otsast ja Tartust. Ma arvan, et Marju Lauristini poolt oli väga soliidne, et ta ei kandideerinud, oli aeg, et saame Tartus ise hakkama. Mihkel Raua tulek andis kampaaniale uue mõõtme, tema kohta tahaks küll ainult positiivseid asju öelda (väga normaalne inimene sealjuures). Aga samas on loomulik, et esimese korraga tartlased teda päris omaks veel ei võtnud.

Ise lootsin pisut suuremat häälte hulka, kuid tean ka üsna hästi, miks ma seda ei saanud. Usun, et paljud minu valijad kahtlesid minu ja mõne Vabaerakonna kandidaadi vahel. Pean üsna loomulikuks, et nad seekord valisid Vabaerakonna.

Teiseks, pole lihtne pääseda üsna laialt levinud argumendist, et minu poolt ei tohi hääletada, kuna siis võin ma HTGst lahkuda. Ise arvan, et ajutine lahkumine oleks mind ehk värskendanud ning uusi ideid andnud. Sugugi paha poleks olnud kui HTGs oleks natuke aega õpetanud keegi teine, kuid selle argumendi vastu mul selget vastust polnud (õpetamine ju mulle meeldib).

Kolmandaks arvan, et käesoleval aastal ma nii kaotasin kui võitsin valijaid seoses kooseluseaduse pooldamisega. Kindlasti on see teema, mida tuleb rahulikult ja kindameelselt edasi selgitada, üks artikkel on mul juba ka plaanis. Siinkohal on mul veel palve, kui keegi lugejatest on saanud selle SAPTKi voldiku, kus mind perekonna lammutajaks klassifitseeritakse, siis ehk saadate mulle mälestuseks (olen kogu elu elanud ühe naisega, kolm last ka, pean selle tiitli üle mõtlema).

Kokkuvõttes arvan, et SDEle võiks seekordsete valimiste eest hindeks panna 3+, Tartus ehk isegi napp 4. Isiklikult ma pooldan valitsusse mitte minekut, kuid saan aru ka nendest, kes seda pooldavad. Mis saab nelja aasta pärast, seda ei oska täna veel öelda.

Ja veelkord tänu blogi lugejatele!      

                                                       

Kandidaat 923, viimane postitus

Teen nüüd viimase valimiseelse postituse. Ning nagu ennist juba ütlesin, blogiga jätkan, näiteks püüan esimese asjana analüüsida siin valimiste tulemusi.  

Kõigepealt kinnitan veelkord, et olen võtnud saabuvaid valimisi tõsiselt ning valituks osutumise korral lähen kindlasti riigikokku tööle.  

Järgnevalt tahan veelkord välja tuua ühe oma õpetajaametist tuleneva seisukoha. Nimelt kipume unustama, et hea õpetaja tunnuseks on ka asjaolu, et tema õpilased on avatud ja kriitilised, polemiseerivad õpetaja seisukohtadega ning aeg-ajalt lükkavad õpetaja väited ümber. Kui õpilased liiga palju kordavad vaid õpetaja poolt öeldut, siis tõenäoliselt pole tegemist väga hea õpetajaga. 

Euroopa kultuuriruumis tsiteeritakse sageli Aristotelese lauset: amicus Plato, sed magis amica veritas – sõber on Platon, kuid veel suurem sõber on tõde. See on kreeka filosoof Platoni õpilasele Aristotelesele omistatud ütlus on meieni jõudnud ladina keeles. Pole täpselt teada, kas provintsist Platoni Akadeemiasse õppima tulnud Aristoteles lahkus sealt enne või pärast õpetaja surma, kuid Platoni eluajal oli selge, et tema vaated lahknevad õpetaja omadest. Samas ei kadunud kuhugi Platoni inspireeriv mõju nii Aristotelese elust kui ka õpetusest. 

Räägin seda lugu selleks, et mul õpetajana on hea meel näha oma õpilasi mitmetes erakondades, kes sageli minu seisukohtadega polemiseerivad. Aga väga hea meel on ka kirjadest ja telefonikõnedest, kes kinnitavad, et olen nende kandidaat.

Tahan siinkohal kinnitada veel kõikides teistes erakondades kandideerivatele õpilastele, sõpradele ja tuttavatele, et tulgu homme, mis tuleb, elu läheb edasi ning meie suhetes midagi oluliselt ei muutu. Ning kui olen oma väljaütlemistega kampaaniaperioodil kedagi solvanud, siis palun vabandust.

Hakkan nüüd mineme Tartu turule, et natuke veel tänavakampaaniat teha! Ega ma end tänaval kindlat ei tunne, kuid kõik teoreetikud ütlevad, et viimastel päevadel peab nähtav olema.

 

  

Une tähtsusest

Mitmel päeval on ilm juba väga kevadesse kandunud. Kevad tähendab tavaliselt millegi uue algust ning tõtt öelda olen riigikogu valimiste tulemuste osas mõõdukalt optimistlik. Kui eelmiste valmiste ajal ütles enne valmispäeva mulle kümmekond inimest, et hääletasid või kavatsevad hääletada minu poolt, siis tänavu on neid inimesi olnud kordades rohkem. Usun ka, et saame sotsidega Tartus päris hea tulemuse. Tean hästi SDE nõrkusi ja mida võinuks kampaania ajal paremini teha, kuid jätan selle analüüsi järgmiseks nädalaks.

Panen täna lugemiseks kaasa ühe oma vana artikli kevadest, kus pühad mehed jõuavad arusaamisel, et Jumalat saab teenida ka magades. Loodan väga, et riigikokku valitakse inimesed, kes kõvasti tööd teevad, kuid elu osaks olevad normaalseid asju ei unusta. 

  

Kevad meie mõtetes

Viimaks ometi on ilm kevadesse kaldunud. Soe õhk ja päike panevad looduses protsessid kiiresti käima, mõned taimed löövad rohetama suisa päevaga. Bioloogilise maailma kõrval kasutatakse sõna kevad aga ka millegi tärkamise kohta inimese vaimus. Oma kuulsas raamatus „Õhtumaa allakäik“ räägib filosoof Oswald Spengler kevadetest kultuurides. Seda aega iseloomustab vilgas vaimsete väärtuste ja ideede teke ja nende järeleproovimine. Näiteks Lääne kultuuris kuulub kevadesse Spengleri arvates suurima mõtlejana Aquino Thomas.

Ka Eestis ei piirdu tänavune kevad üksnes igaaastaste muutustega looduses. Usun, et üheks huvitavaks vaimse kevade väljenduseks saavad olema 1. mail toimuvad mõttetalgud, kus otsitakse lahendusi mitmetele meie ühiskonna suurematele ja väiksematele valupunktidele. Mõttetalguid ettevalmistavatest sõnavõttudest jäi mulle kõige enam meelde Lagle Pareki meenutus Postimehes. Ühel koosolekul oli Pilistvere vaimulik Vello Salum talle sosistanud lihtsa manitsuse: „Lase teistel ka rääkida!“ Arvan, et see sobiks päris hästi üldistavaks retseptiks mõttetalgutele, head rääkijad ja need, kes seoses oma tööga palju räägivad,  võiksid seal ennast tagasi hoida ning kuulata neid, kes on tagasihoidlikumad ja tavaliselt vähem sõna võtavad.    

Kevadet iseloomustab üheltpoolt suur intensiivsus, teisalt aga ka väsimus. Just viimasest lähtuvalt tahakski tänase loo lõpetada humoorikalt. Vähemalt mind vaevab tihti  kevadväsimus ning uni kipub peale nii sobivates kui ebasobivates kohtades. Leidsin sellele probleemile toreda lahenduse hassiidide* lugusid tutvustavast Georg Langeri raamatust «Rabi, kelle üle taevas naeris». Seal on kirjas õpetlik juhtum rabi Šmelke elust:

«Ometi on ka hea uni Jumala and. Seda pidi rabi Šmelke ükskord ise tunnistama. Kord tuli Nikolsburgi Lisenski püha rabi Elimelech. See valmistas oma käega rabi Šmelkele aseme, kloppis patju ning palus teda vähemalt üks kord magada nagu kord ja kohus. Sõbrale, kellest ta nõnda lugu pidas, ei saanud rabi Šmelke ära öelda. Ta magas terve öö ning kui ta hommikul ärkas oli ta reibas ja puhanud nagu ei kunagi varem. Ja kuidas tundis ta end veel siis, kui ta pärast tavakohast kümblust palvemajas palvetama asus. Nikolsburgi vana sünagoog ei olnud eales nii ilusta palvetamist kuulnud!

Kui palvus oli läbi ütles ta: «Nüüd ma tean, et Jumalat võib teenida ka magamisega.»»

* Hassiidid olid 18. sajandil tekkinud judaistlik liikumine, mis rõhutas vahetut suhet Jumalaga ning rõõmsat ja inspireerivat usku.