Esialgne valimiste analüüs

Teen kiiresti ära ka valimiste esialgse analüüsi, võibolla lisan hiljem veel mõtteid.

Üldiselt on möödunud valimiste põhilised asjad juba ilusti sõnastatud. Reformierakonnal ja Keskerakonnal õnnestus tekitada foon omavahelisest kesksest lahingust, kus tuleb valida üks osapooltest. Alternatiivi valikuga, olgu selleks siis SDE või IRL, kaasneks oht, et hääl, mis võiks otsustada valimiste võitja, läheks kaduma.

Teiseks, loomulikult võtavad uued tulijad omad hääled. See on üsna paratamatu protsess, uuel on alati lihtsam tulla (ehkki inimesed uute tulijate hulgas olid paljuski vanad).    

Kolmandaks, kuni Savisaar on Keskerakonna juht ja peaministri kandidaat on SDEl manööverdamisruumi vähevõitu. Tallinnas on linna raha kasutamine kampaaniaks ilmselge, kui Keskerakonna pealiin sellest avalikult ei distantseeru, on koostöö vähemalt valitsuse moodustamiseks problemaatiline. Samas nelja aasta pärast võiks see võimalus olla, sest maailmavaateline ühisosa on Keskerakonnaga täiesti olemas. Kadri Simson ja Jüri Ratas on head poliitikud ja loodan, et Keskerakonnas hakkab domineerima nende liin.      

Mis oleks olnud veel SDE võimalused? Arvan, et veel jõulisem huumor Keski ja Reformi „kahevõitluse“ vastu oleks päris hästi aidanud (Aleksei Turovski häälega loetud loomadega reklaam oli hea, kuid analoogilisi reklaame ja sõnumit võinuks veel ja suuremas mahus olla).  

Edasi, tunnistan, et ma suhtun pisut skeptiliselt SDE poolt käesolevatel valimistel kilbile tõstetud ukselt-uksele kampaaniasse. Küllap see töötab kuigivõrd tuntud inimestega, kuid ise suhtun ma sellesse kahtlevalt. Samas tänaval tuleb nähtav olla. Eriti siis, kui on möödujatele ka midagi pakkuda, olgu siis teed või kiluleiba ja siis saab mõnusalt juttu ajada.

Nüüd pisut enda mätta otsast ja Tartust. Ma arvan, et Marju Lauristini poolt oli väga soliidne, et ta ei kandideerinud, oli aeg, et saame Tartus ise hakkama. Mihkel Raua tulek andis kampaaniale uue mõõtme, tema kohta tahaks küll ainult positiivseid asju öelda (väga normaalne inimene sealjuures). Aga samas on loomulik, et esimese korraga tartlased teda päris omaks veel ei võtnud.

Ise lootsin pisut suuremat häälte hulka, kuid tean ka üsna hästi, miks ma seda ei saanud. Usun, et paljud minu valijad kahtlesid minu ja mõne Vabaerakonna kandidaadi vahel. Pean üsna loomulikuks, et nad seekord valisid Vabaerakonna.

Teiseks, pole lihtne pääseda üsna laialt levinud argumendist, et minu poolt ei tohi hääletada, kuna siis võin ma HTGst lahkuda. Ise arvan, et ajutine lahkumine oleks mind ehk värskendanud ning uusi ideid andnud. Sugugi paha poleks olnud kui HTGs oleks natuke aega õpetanud keegi teine, kuid selle argumendi vastu mul selget vastust polnud (õpetamine ju mulle meeldib).

Kolmandaks arvan, et käesoleval aastal ma nii kaotasin kui võitsin valijaid seoses kooseluseaduse pooldamisega. Kindlasti on see teema, mida tuleb rahulikult ja kindameelselt edasi selgitada, üks artikkel on mul juba ka plaanis. Siinkohal on mul veel palve, kui keegi lugejatest on saanud selle SAPTKi voldiku, kus mind perekonna lammutajaks klassifitseeritakse, siis ehk saadate mulle mälestuseks (olen kogu elu elanud ühe naisega, kolm last ka, pean selle tiitli üle mõtlema).

Kokkuvõttes arvan, et SDEle võiks seekordsete valimiste eest hindeks panna 3+, Tartus ehk isegi napp 4. Isiklikult ma pooldan valitsusse mitte minekut, kuid saan aru ka nendest, kes seda pooldavad. Mis saab nelja aasta pärast, seda ei oska täna veel öelda.

Ja veelkord tänu blogi lugejatele!