Olümpiaad filosoofiast

Koolide õpilased osalevad ikka olümpiaadidel. Ise olen lähemalt kokku puutunud filosoofia ja usundiloo olümpiaadidega. Eile-täna osalesingi filosoofiaolümpiaadi vabariikliku vooru žürii töös.

Olen selles žüriis olnud juba kümmekond aastat. Töö on tavaliselt kaheetapiline, kõigepealt tuleb parandada-hinnata eelvooru esseed ja valitakse välja kümme paremat. Nemad pääsevad lõppvooru, kus nad peavad kirjutama võõrkeelse filosoofilise essee, tegema loogika testi ja filosoofiliste teadmiste testi ning väitlema – žüriis ma siis vastavalt hindan neid. Olen käinud ka rahvusvahelisel olümpiaadil töid parandamas, see oleks siis kolmas etapp.

Tänavu ongi rahvusvaheline etapp Eestis (minu teada on see üleüldse teine olümpiaad (füüsika oli paar aastat tagasi) mille rahvusvaheline etapp korraldatakse Eestis), mistõttu Eesti lõppvoor oli pisut teistsugune kui tavaliselt (kutsutuid oli 15, väitlus ei olnud). Tarkade noortega on alati nauding koos olla, seekord tabas õpilasi teisel päeval mingi haiguspuhang, mis asjad natuke segi lõi. Aga saime hakkama.  

Lisan mõned teemakohased lingid:  

http://www.teaduskool.ut.ee/et/olumpiaadid/filosoofiaolumpiaad

https://www.facebook.com/flolympiaad

Paar sõna filosoofiast gümnaasiumis ka natuke laiemalt. Miks mulle tundub, et seda õppeainet võiks tunduvalt laiemalt õpetada (eriti, kui nüüd on tekkimas pisut rohkemate paralleelidega riigigümnaasiumid). Toon mõned põhjused:

1.       Mulle näib, et hea õpetaja juhendamisel on filosoofia õppeaine, kus õpilased saavad pisut uuel moel rakendada ja mõtestada seni omandatud teadmisi, on need siis ajaloost, loodusteadustest, kirjandusest.

2.       Mõned filosoofia väited erinevad harjumuspärastest ning õpilasi nende tavapärasest raamistikust välja ajada on mõtlemise arendamiseks väga kasulik – no Achilleus ei saa kilpkonna kätte või mateeria olemasolu polegi enesestmõistetav.

3.       Õpilastel on huvitav vaadata mis saab, kui mõnda probleemi analüüsitakse (tüütult?) lõpuni – näiteks kas me ikka saame öelda, et valge pall põhjustab piljardilaual punase palli liikumise, kuidas siis ikkagi on eetiline otsustada, kui päästepaati mahub 7 ja uppuval laeval on inimesi 10. 

4.       Sisu-sisuks, ma arvan, et filosoofia õppevorm on pisut vabam ning õpilased avastavad ka üksteisest aeg-ajalt uusi külgi. Ja õpetajana saan mina ka kogu aeg targemaks.

5.       Need, kes minuga on filosoofiat õppinud, kui teil mõtteid on, siis jätkake …   

Kõige väärtuslikumad on mulle endale vist filosoofia (eks mul usundiga ole tegelikult samamoodi) õpetamise pinnalt tekkinud suhted. Hästi mäletan ühte hiljutist lugu. Paar aastat tagasi lõpetanud vilistlane uuris millal on mul vaba aega ja tuli isetehtud tordiga. Ajasime juttu sõime torti. Mina lollpea ootasin, et millal  ta oma probleemidega lagedale tuleb, kuid selgus, et probleemi ei olnudki. Kunagine õpilane tuli lihtsalt õpetajale tordiga külla juttu ajama ja filosoofiat meenutama.