Kristus elab Siberis

Tunnistan, et olen nüüd juba umbes  viisteist aastat Vissarioni kogukonna tegemistel silma peal pidanud. Mõneaastaste vahedega olen ikka üht ja teist vissarionlastest kuulnud või näinud, püüan mõned meeldejäänud allikad nimetada: esimene loetud artikkel oli Peeter Liivi kirjutatud (aastal 2001 või 2002, see oli positiivses võtmes); siis nägin lätlaste filmi „Jüngrid“ (negatiivses toonis tehtud, kus oli võimalik prussakat näidata, seal ka näidati); vahepeal käis Vissarion Eestis, paar intervjuud oli temaga; Jaanus Piirsalu on paar korda kohapeal käinud, tema blogis on mõned lood; youtube on muidugi lõputu allikas, mulle meeldib ehk kõige rohkem ühe ameerika noormehe tehtud film     https://www.youtube.com/watch?v=W2Cv5hZfOmk;  huvitav on vaadata noort Vissarioni, näiteks Werner Herzogi filmis „Kirikukellad sügavusest“; loomulikult ka Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaare telesaated; tegelikult on artikleid, mälestusi ja klippe veel väga palju. 

Eks ma ju teadsin, et  eestlastel on sellest kogukonnast film valmis, Marju Lepajõe oma sellest ka kirjutanud:   http://www.muurileht.ee/milleks-valtida-onne/

Täna paar tundi tagasi vaatasin siis Tartu Elektriteatris  Arbo Tammiksaare ja Jaak Kilmi filmi „Kristus elab Siberis“ lõpuni. Kohal oli ka Vadim, kes on nimetud kogukonnas oluline autoriteet (nimetati Vissarioni kogukonna kroonikuks).  Muideks, kohe alguses  vaatasin, et mees kandis särki, mis on väga minu esindussärgi moodi (mul on blogi pildi peal seljas, abikaasa Lea tehtud). Ning pärast filmi küsimustele vastates selgus, et Vadimile on selle särgi üks kohapeal elav eestlanna teinud.

   

Aga mõned korrastamata mõtted filmist. Natuke oli Bullerby laste laadset lapsepõlve, ehkki Lindgreni raamatus usuline element peaaegu puudus. Andke nüüd andeks, natuke oli Nossovi „Totu Kuul“ laadset Päikeselinna (ka nimi langeb kokku) harmooniat. Oli tugev antimilitaarsus ja see mulle meeldis, sest olen üks nendest, kes Eestit läbivast soomuskolonnist või taevas lendavatest hävitajatest eriti vaimustuda ei suuda (nägin paari hävitajat reedel Keila lähedal). Ning minu jaoks olid olulised inimeste naeratused ja helgus (mida olen märganud ka näiteks amishitest tehtud filmides) ja mida väga tahaks, et Eestis rohkem oleks.

 Olen HTGs õpetades uute usuliste liikumiste ühe näitena kasutanud ka Vissarioni kogukonda. Tavaliselt olen teinud seda nõnda, et olen andnud õpilastele lugeda paari erinevas toonis artiklit ning siis vaadanud ka erinevate nurkade alt tehtud filmilõike. Lõpuks olen andnud õpilastele ülesande, et tehke ennustus, mis on sellest liikumisest saanud 10 aasta pärast (osadel klassidel on olnud vist pikem aeg). Vastused olen kogunud suurde ümbrikusse ja kinni kleepinud. Arvan, et mul on kogunenud kümmekond ümbrikut, millest esimesed tuleb juba 6-7 aasta pärast avada. Siis saab vaadata, kelle ennustus kõige täpsem on olnud.