Une tähtsusest

Mitmel päeval on ilm juba väga kevadesse kandunud. Kevad tähendab tavaliselt millegi uue algust ning tõtt öelda olen riigikogu valimiste tulemuste osas mõõdukalt optimistlik. Kui eelmiste valmiste ajal ütles enne valmispäeva mulle kümmekond inimest, et hääletasid või kavatsevad hääletada minu poolt, siis tänavu on neid inimesi olnud kordades rohkem. Usun ka, et saame sotsidega Tartus päris hea tulemuse. Tean hästi SDE nõrkusi ja mida võinuks kampaania ajal paremini teha, kuid jätan selle analüüsi järgmiseks nädalaks.

Panen täna lugemiseks kaasa ühe oma vana artikli kevadest, kus pühad mehed jõuavad arusaamisel, et Jumalat saab teenida ka magades. Loodan väga, et riigikokku valitakse inimesed, kes kõvasti tööd teevad, kuid elu osaks olevad normaalseid asju ei unusta. 

  

Kevad meie mõtetes

Viimaks ometi on ilm kevadesse kaldunud. Soe õhk ja päike panevad looduses protsessid kiiresti käima, mõned taimed löövad rohetama suisa päevaga. Bioloogilise maailma kõrval kasutatakse sõna kevad aga ka millegi tärkamise kohta inimese vaimus. Oma kuulsas raamatus „Õhtumaa allakäik“ räägib filosoof Oswald Spengler kevadetest kultuurides. Seda aega iseloomustab vilgas vaimsete väärtuste ja ideede teke ja nende järeleproovimine. Näiteks Lääne kultuuris kuulub kevadesse Spengleri arvates suurima mõtlejana Aquino Thomas.

Ka Eestis ei piirdu tänavune kevad üksnes igaaastaste muutustega looduses. Usun, et üheks huvitavaks vaimse kevade väljenduseks saavad olema 1. mail toimuvad mõttetalgud, kus otsitakse lahendusi mitmetele meie ühiskonna suurematele ja väiksematele valupunktidele. Mõttetalguid ettevalmistavatest sõnavõttudest jäi mulle kõige enam meelde Lagle Pareki meenutus Postimehes. Ühel koosolekul oli Pilistvere vaimulik Vello Salum talle sosistanud lihtsa manitsuse: „Lase teistel ka rääkida!“ Arvan, et see sobiks päris hästi üldistavaks retseptiks mõttetalgutele, head rääkijad ja need, kes seoses oma tööga palju räägivad,  võiksid seal ennast tagasi hoida ning kuulata neid, kes on tagasihoidlikumad ja tavaliselt vähem sõna võtavad.    

Kevadet iseloomustab üheltpoolt suur intensiivsus, teisalt aga ka väsimus. Just viimasest lähtuvalt tahakski tänase loo lõpetada humoorikalt. Vähemalt mind vaevab tihti  kevadväsimus ning uni kipub peale nii sobivates kui ebasobivates kohtades. Leidsin sellele probleemile toreda lahenduse hassiidide* lugusid tutvustavast Georg Langeri raamatust «Rabi, kelle üle taevas naeris». Seal on kirjas õpetlik juhtum rabi Šmelke elust:

«Ometi on ka hea uni Jumala and. Seda pidi rabi Šmelke ükskord ise tunnistama. Kord tuli Nikolsburgi Lisenski püha rabi Elimelech. See valmistas oma käega rabi Šmelkele aseme, kloppis patju ning palus teda vähemalt üks kord magada nagu kord ja kohus. Sõbrale, kellest ta nõnda lugu pidas, ei saanud rabi Šmelke ära öelda. Ta magas terve öö ning kui ta hommikul ärkas oli ta reibas ja puhanud nagu ei kunagi varem. Ja kuidas tundis ta end veel siis, kui ta pärast tavakohast kümblust palvemajas palvetama asus. Nikolsburgi vana sünagoog ei olnud eales nii ilusta palvetamist kuulnud!

Kui palvus oli läbi ütles ta: «Nüüd ma tean, et Jumalat võib teenida ka magamisega.»»

* Hassiidid olid 18. sajandil tekkinud judaistlik liikumine, mis rõhutas vahetut suhet Jumalaga ning rõõmsat ja inspireerivat usku.