Venekeelsest haridusest

Kirjutan nüüd loo sellest, kuidas ma saan aru venekeelse hariduse seisust ja suundadest. Mõistan, et see on tundlik teema. Omajagu elevust tekitas sotsiaalmeedias ühe SDE nimekirjas kandideeriva daami valmisreklaam, kus ta väljendas vaateid, mis kindlasti meie erakonnale ei kuulu. Olen ka ise venekeelse hariduse teemal rääkinud Jevgeni Ossinovskiga,  debateerinud Urmas Sutropi, Jaak Aaviksoo, Sergei Metlevi ja Aadu Mustaga. Tunnistan, et debatt Raekojas kujunes pisut hakituks ja tervikut ei moodustunud ning nüüd tahaks oma mõtted sellel teemal kokku võtta.

Eelloona niipalju, et kampaania ajal kerkis venekeelse hariduse teema esile Urmas Sutropi ja nelja koolidirektori kirjaga, millele kaalutletult vastas Mart Meri (panen lingid postituse lõppu).

Enne kui ma alustan, siis räägin mõne sõnaga lahti keeletasemed, millest postituses juttu tuleb.

B1 tase – selle taseme saavutanu mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal ja oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või huvipakkuval teemal.

B2 tase – mõistab keerukate, abstraktsete ja konkreetsete tekstide ja erialase mõttevahetuse tuuma, suudab spontaanselt vestelda ning paljudel teemadel luua üksikasjalist teksti.

C1 – mõistab pikki ja keerukaid tekste ning tabab ka varjatud tähendusi, oskab kasutada keelt paindlikult nii avalikel esinemistel kui tööoludes, oskab luua selget, loogilist, üksikasjalist teksti keerukatel teemadel.

Praegu on nõnda, et põhikooli lõpus peaks õpilane jõudma B1 keeletasemeni ja gümnaasiumi lõpus B2ni. Sotside plaan on, et B2 tase saavutaks juba põhikooli lõpus ning gümnaasiumi lõpuks C1. Et koolidelt hakatakse nõudma kõrgemat keeletaset, on jutud venestamisest minu arvates nonsenss. Aga asjadest järjekorras.

Kõigepealt, olukorra hindamisel olen üsna nõus Mart Meriga, kuid teen seda pisut teises võtmes. Nimelt 59st vene õppekeelega põhikoolist kolmandikus ei saavutanud üle poole õpilastest B1 taset. 59 kooli on minu jaoks piltlikult umbes kaks klassitäit õpilasi, st kummaski klassis sai  kolmandik õpilastest kontrolltöö hinde kahe. Kui selline olukord juhtuks minu poolt õpetatavas aines, siis arvaksin, et olen midagi valesti teinud.

SDE seisukoht ongi, et keelõppe fookus tuleks viia gümnaasiumist lasteaeda, algkooli  ja põhikooli, eesmärgiga saavutada põhikooli lõpuks B2 tase. See on mitmel põhjusel vajalik:  B2 keeletasemega õpilane suudab gümnaasiumis eestikeelsete ainetega toime tulla (B1 taseme puhul tõi HTMi uurimisrühm mitmeid näiteid, kus tundus, et enamik õpilasi tegelikult õpetatavast aru ei saa), vene õppekeelega põhikooli lõpetajal on suurem võimalus minna eestikeelsesse gümnaasiumi või kutseharidusse jne. Selle kava vastu pole tegelikult enamikel erakondadel suurt midagi. On olemas igati normaale programm, kuidas keeleõpet tõhustada: keelkümbluse laiendamine, õpilasvahetused, laagrid, eakohased materjalid, õpetajate täiendused jne.

Asi, mis tüli tekitas oli 60–40 proportsioon. 1993. a lepiti kokku, et eesmärk on venekeelses gümnaasiumis õpetada vähemalt 60% aineid eesti keeles. 2014. lõpetas esimene lend, kes sellise proportsiooni järgi õppis. Kui vaatame venekeelse gümnaasiumi lõpetajate keeletaset, siis näeme, et selle proportsiooni sisseviimine keeletaset oluliselt tõstnud ei ole: 2011. aastal lõpetasid gümnasistid, kes ei õppinud 60-40 osakaalu järgi ja nendest omandas B2 keeltaseme 72%, 2014. lõpetanutest, kellele see proportsioon kehtis, omandas selle keeletaseme  73%.

Eesti keele oskuse kõrval on ju sama olulised ka ainealased teadmised. Ma arvan, et Jevgeni (Ossinovski) räägib õiget juttu kui väidab: “Kui mõni kool soovib õpetada 60 protsendi asemel 50 protsendi ulatuses eesti keeles, tagades nõnda paremal tasemel hariduse ning garanteerides seejuures muude meetmetega korraliku eesti keele oskuse, siis tuleks koolile see võimalus anda.“

Minister ütleb siin selgesti, et eesmärk on korralik eesti keele valdamine ning suur protsent õppeaineid jääb nagunii eesti keeles. Kohustuslikud eestikeelsed õppeained, nagu eesti keel ja kirjandus, ajalugu, ühiskonnaõpetus, muusika ei kao kuhugi. Meedias on kohati jäetud mulje, nagu oleks koolides võimalik ainult venekeelne õpe. Loomulikult seda ei ole. Lihtsalt, kui vajalik eesti keele tase on garanteeritud (ja koolijuhtide vastutust selle saavutamiseks suurendatakse), on koolil suurem õigus otsustada, mis aineid õpetatakse eesti, missuguseid vene keeles.  

Natuke irooniliselt tahaks siin mainida, et seda ideed kõige teravamalt kritiseerinud Reformierakonna programm näeb ette vähendada eestikeelsete ainete mahtu  tunduvalt suuremas mahus. Nimelt on Reformierakonna programmis kirjas kohustuslike kursuste langetamine 96lt 75ni, mis tooks kaasa, et eesti keelt hakataks vene õppekeelega gümnaasiumites õpetama rohkem kui 400 tundi vähem (praeguse 57 kursuse asemel 45 kursust).

Lisan veel ühe põhjenduse, miks mulle tundub 60-40 proportsioonist kramplikult kinnihoidmine üsna kunstlik. Pidasin hiljuti usundiloo tundi Siberi pühamehest  Vissarionist  (kellest Arbo Tammiksaar  tegi filmi „Kristus elab Siberis“). Treffneris on 75-minutilised tunnid. Arvan, et selles tunnis oli 25 minutit inglise keelt, 10 minutit vene keelt, kokkuvõtte ja analüüsi tegime muidugi eesti keeles. Väidan, et tänapäevaseid õppemeetodeid kasutades on väga raske kindlaks teha, kui palju tund oli eesti - , inglise -,  vene  - või saksakeelne.  

Veelkord, see on väga tundlik teema ja valestimõistmist ning soovi lõigata sellest teemast ajutist poliitilist kasu  tuleb kindlasti veel kapaga.    

Urmas Sutropi ja direktorite avalik kiri

http://valimised.err.ee/v/riigikogu_valimised_2015/kandidaadid/kandidaatide_teated/9a09c680-dbee-438c-ae4f-cbc6a964645a

Mart Meri artikkel:

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mart-meri-eesti-59st-vene-koolist-suudab-vaid-8-lastele-eesti-keele-b1-tasemel-selgeks-opetada?id=70724291