Minu esimesed poliitilised artiklid

Päris huvitav on asetada ennast pisut rohkem kui kümne aasta tagusesse aega. Aktiivselt ma poliitikas tookord ei osalenud, kuid huvi tõenäoliselt oli, sest nii mõneski ajalehele Eesti Kirik kirjutatud kolumnis olen valimised teemaks võtnud. Toon esialgu näiteks ühe artikli (paar tükki jätan varusse), mis oli pühendatud 2002. aasta kohalike omavalitsuste valimistele. Mõned kohad tunduvad pisut naiivsed, kuid üldiselt on see päris tore lugemine, mis vanu aegu meelde tuletas.

Stardipauk valimistele (Eesti Kirik 28.08.2002)

Möödunud nädalal toimunud kandideerijate nimekirjade esitamist võib pidada stardipauguks kohalikele valimistele. Vähemalt esimesel pilgul tundub, et kristlasi on jätkunud kõikidesse erakondadesse ja enamikesse valimisliitudesse, ning väita, et mõni partei või valimisliit on oluliselt kristlikum kui teine, on püüe mõõta mõõdetamatut.

Valimiskampaania esimesi samme jälgides on mul tulnud mõte, et kandideerijatele ning kampaania korraldajatele peaks kohustuslikuks lektüüriks olema Vana Testamendi Koguja raamat. Seal antud viited, kuidas teha vahet kõlblikel ja kõlbmatutel võimukandjatel, kuidas suhtuda valitsejatesse, kuidas eristada tarka rumalast jne, muudavad Koguja poolt kirjapandu oluliseks käsiraamatuks nii valijale kui valitavale.

Näiteks on meil valimiskampaania alanud negativistlike ilmingutega: õhupall labase loosungiga parlamendiliikme (ja ta laste) akna taga, ühe suure partei tembeldamine kuritegeliku organisatsiooni sarnaseks, liiklustragöödias linnavalitsuse vastutavaks tegemine või väikeste lastega vanemate poliitikas osalemise üle ilkumine pole valimistele just helge algus.

Samas soovitab Koguja süüdistuste suhtes rahulikuks jääda ja eelkõige endasse vaadata: «Ära pane tähele ka mitte kõiki sõnu, mis räägitakse, et sa ei kuuleks, kui su sulane sind sajatab! Sest su süda ju teab, et sina oled palju kordi sajatanud teisi» (7:21–22). Oma lõpphinnangus Koguja siiski kinnitab, et parem oleks üleüldse manamisest loobuda: «Isegi mõttes ära sajata kuningat, ja oma magamiskambris ära sajata rikast…» (10:20).

Kahjuks peab tunnistama, et vastasparteide liikmete mahategemine on muutunud omamoodi spordiks. Usun, et ühiskondlikus elus karastunud poliitikud saavad sellest üle, kui mõne nende andunud pooldaja võib oma lemmiku mõnitamine lausa südamerabanduseni viia. Muidugi on palju tahta, et üksteise võidu oponente kiitma hakataks, kuid tunnustavaid sõnu võiks vastastele kindlasti rohkem leida.

Koguja ei unusta ka lihtsat inimest. Igalt leheküljelt on tunda tema skeptilist suhtumist alpidesse kodanikesse, targal kodanikul soovitab ta pigem juua rahus veini, võtta võimumänge rahulikult ning rõõmustada Jumala poolt antud elu üle. Küllap on ka poliitikas selliselt positsioonilt kergem demagoogiat ja tõsist juttu eristada. «Tarkade sõnad, mida rahulikult kuuldakse, on paremad kui valitseja karjumine alpide seas» (Kg 9:17).  

http://www.eestikirik.ee/stardipauk-valimistele/