Eesti Vabariik ja õpetaja

 Pidasin järgneva kõne 2008. aastal ning tunnistan, et mõnes asjas on mu seisukohad või rõhuasetused muutunud. Tegelikult on see hea, mis näitab, et võtan ka uusi seisukohti kuulda.

Oskar Lutsu «Kevade» kaudu on laulusalmi algusrida «Mis vaevab sinu südant,» saanud Eestis üldtuntud pöördumiseks, kui kellegi mõtete ja probleemide kohta selgust otsitakse. Vahel kasutatakse sellist pöördumist koos kerge irooniaga, vahel vägagi tõsiselt. Mulle tundub, et Eesti Vabariigi juubeliaastal eeldab see küsimus õpetajatelt suhteliselt üldist vastust oma muredest, kuid ka rõõmu ja rahulolu pakkuvatest asjaoludest. Järgnevalt püüangi teha mõningaid ettevaatlikke üldistusi, mis võiks kirjeldada õpetajate seisundit, tundeid ja rõõmusid aastal 2008.      

Sissejuhatuses tsiteeriksin veel auväärt preester Vello Salot, kes sageli tavatseb öelda: «Kes üldistab, see süldistab.» Öeldu mõte on selles, et üldistades läheb sageli kaotsi individuaalsus ja täpsus. Annan endale aru, et minu mõtted ei pruugi kajastada kõikide õpetajate kogemusi ja arusaamu tänasest haridusmaastikust. 

Õpetaja ja piirid

Alustuseks otsisin mõnda tänast õpetajat iseloomustavat kujundit. Mingil hetkel veendusin, et  2008. aasta õpetaja on piiride looja ja piirilkõndija, kelle poolt valitud tee mõlemal pool terendavad elusfäärid ei pruugi talle enam tuttavad olla. Töötades õpilastega on aga vastuoluliste ja ka mitmekesiste elualade piiride tutvustamine üks õpetaja ülesandeid. See on ohtlik ja samas loominguline töö, sest postmodernistlikul ajal on selgeid ja püsivaid piire vähe. Ühtaegu pakub niisugune looming võimalusi riskantseteks valikuteks või siis valikutest loobumist, mis piltlikult võib tähendada Buridani eesli kombel kahe ühesuguse heinakuhja vahel nälga suremist.

Minnes sümbolite juurest konkreetsete näidete juurde, püüaksin välja tuua mõningaid  probleeme, kus õpetajal mõistlikku piiri alati lihtne aduda ei ole. Esiteks piirid täiskasvanu, nooruki ja lapse vahel. Millal me õpetame koolis last, millal noorukit ja millal juba täiskasvanud inimest?

Alustaksin siin lõbusamates toonides ja võin kinnitada, et õpetaja enese vanusepiir on raskesti tabatav juba seetõttu, et õpilased teevad meid kogu aeg nooremaks. Räägin tuttavatele tihti lugu, kuidas helistasin ühe oma õpilase lauatelefonile selge tahtmisega teda noomida, väike õde võttis vastu ja kuulsin kuidas ta hüüdis: tule ruttu, jälle sulle üks poiss helistab. No mis asja sa seal veel noomid!

Aga tõsisemaks minnes tahaksin tähelepanu juhtida, Tallinna Ülikooli poolt koostatud põhjalikule artiklikogumikule «Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilase toimetulek», kust võib lugeda, et üle 30% õpilaste arvates pole koolis ühtegi õpetajat, keda võiks täielikult usaldada. Eesti koolide puhul arvas nii koguni 37.2% küsitletud õpilastest.[1] See on mõtlemapanev arv ning paneb küsima, kas me äkki kipume unustama, et tänased gümnaasiumilõpetajad on juba 19-20-aastased. Nii mõnelgi juhul tuleks neisse suhtuda kui partneritesse. Kui õpilasele ei anta tema õppetulemuste kohta selgitusi ja tagasisidet ega võimaldata küsimusi esitada, siis kaob partneriga usalduslik side. Kaob ka teatud osa austusest haridussüsteemi vastu.

Samas olen ise kogenud kui suur on õnn arusaamisele jõudmine, et õpilased on muutunud õpetajast sõltumatuteks ja mitmes ainevaldkonnas kompetentsemateks mõtlejateks. Sellisel juhul tuleb nende täiskasvanuks saamist tuleb tunnistada ja nad lähevad oma teed. Tõsi, see võib olla õpetajale valus: Platoni ja Aristotelese või siis Sigmund Freudi ja Carl Gustav Jungi suhe, kus õpilased oma õpetajatest lahknesid, on siin kohased näited.

Teiseks tooksin välja, et elame kahe vabaduse piiril. Filosoofid teevad vahet vabadusel millekski ja vabadusel millestki. Mulle tundub, et ühiskonnas ja ka koolis ülekaalukalt rõhutatud esimene neist. Siim Kallas kirjutab: «Me elame vabaduste maailmas, enneolematus vabaduste maailmas. Mida rohkem selle üle juurelda, mida rohkem jälgida, mis maailmas toimub, mida rohkem võrrelda toimuvat ajalooga, seda rohkem võib veenduda, et maailma on õrn ja haavatav. Miski pole kinnistatud igaveseks. Vabadust ja vabadusi tuleb kaitsta ja hooldada.»[2]   

Samas peab õpetaja kooli oludes sageli tõdema, et vabadust mõistetakse vaid võimalusena sukeldumiseks naudingute maailma. Statistikaameti andmetel on nii 15-aastaste poiste kui ka tüdrukute hulgas on vähemalt korra kanepit proovinute osakaal mõne aastaga tõusnud kuni kaheksa protsenti. 2006. aasta jooksul tarvitas vähemalt korra kanepit 24 protsenti 15-aastastest poistest ja 14 protsenti tüdrukutest. 2006. aastal tarbis 15-aastastest poistest üle veerandi ja tüdrukutest ligi üks viiendik vähemalt korra nädalas alkoholi.[3] Nendele andmetele mõeldes on isegi kahju, et naudingu otsimine ei kandu noortel sageli mitte epikuurlikku mõtestatusesse, vaid pigem hedonismi. 

Teatava õigustuse saab ka hoidumine noorte liiga varasest täiskasvanuks pidamisest. Ja siit ka piirilkõndijale suur väljakutse, pakkuda piire ja raame, mis avaks õpilaste jaoks vabaduse millestki võlud, mis omakorda võimaldavad noore inimese loovat arengut.

Koostöö ja konkurents

Kolmandana nimetaksin õpetaja piirsituatsiooni fragmentaarsuse ja terviklikkuses vahel. Alustan siin  pisut kaugemalt. Kõik me teame, et viimastel aastatel on laiatarbekaubaks saanud pildistavad, lindistavad ja filmivad mobiiltelefonid ja kaamerad. Neid kasutatakse intensiivselt ka koolisituatsioonides ja väga mitmed lindistused on Internetti ülespanduna tekitanud suuri skandaale. 

Teoloogina ütleksin, et kooli on tagasi tulnud inimest igal momendil jälgiv Jumala silm. Samas tundub mulle, et uue ajastu «Jumala silm» fikseerib ja avalikustab vaid fragmente ning kaduma läheb tervik. Pedagoogiline töö on aga tervik. Kui vaadata ühte tundi võiks väita, et õpetaja rõhutab liialt mingit seisukohta või teemat, keskendub liialt ühele probleemile, tegeleb liialt ühe õpilasega vms. Tunnistan, et selliselt muutunud keskkond on õpetajale pisut hirmutav.

Võib-olla ma liialdan, kuid näen just terviklikkuse kadumisel haridussfääri imbumas teatavat ärapanijamentaliteeti. Näiteks avaldub see vaidlemise stiilis, kui mitmete tõsiste ja südamevaluga kirjutatud probleemide puhul kistakse diskussioonil vastaspoole kontekstist välja lause, mida seejärel üldistatakse ning hakatakse siis naeruvääristama. Olen tunnetanud niisugust lähenemist kui arutatakse ka nii tõsiste teemade kui meie kooli fakti – või analüüsikeskuse, tuupimisvajaduse või loomingulisuse, reaalia või humanitaaria domineerimise, rahvusluse ja kosmopoliitsuse üle. Kahjuks olen tihti ka avastanud, et niisugune ärapanijalik lähenemine töötab ja Murphy seadus: «Igale keerulisele probleemile on olemas lihtsad, endastmõistetavad ja valed lahendused.» kehtib ka haridussfääris.    

Järgnevalt tahaksin tõdeda, et õpetaja töö toimub koostöö ja konkurentsi piiril. Nii konkureerime riigieksami tulemuste, õpilaste koolivalikute, koolide püsimajäämise jm nimel. See on kandunud edasi ka kooliellu: soositud omadused on individualism, ettevalmistus karjääriks ja läbilöögivõime. Samas olen kuulnud ka sellise lähenemise ühekülgsust kinnitavaid ütlusi. Meenub  haridus-  ja teadusministeeriumi välishindamisosakonna nõuniku Maie Kitsingu kokkuvõttev ja tabav ütlus meie edukaid TIMMSi ja PISA tulemusi ja nendega kaasnenud õpilaste küsitlusi ning õpilaste rahulolu uuringuid  kommentaarides:«Eesti õpilane on tark aga õnnetu.»

Loomulikult on raske vaielda väitega, et teatud konkurents on edasiviiv, kuid domineeriva üldprintsiibina hakkab see lõhkuma koostööoskusi ja dialoogi. Lapsed, kes konkurentsis alla jäävad, löövad käega ja on kergesti haavatavad. Õpetajad, kes konkurentsis ei püsi, on närvilised.

Samas olen koolielus tunnetanud, kui viljakalt mõjub koolis on dialoog, seda nii õpetaja ja juhtkonna, õpetaja ja õpetaja ning õpetaja ja õpilase tasandil. Tõeline dialoog tähendab avatud lähenemist, kus vastastikuseid väiteid kuulatakse ja ollakse valmis enda seisukohti korrigeerima. Dialoogis kujuneb sageli tolerants, mõistmine ning seal omandavad sekundaarse tähenduse ka numbrilised saavutused. Sellest on tänapäeva koolielus puudus.

Loomulikult ei tähenda dialoogi ja tervikliku lähenemise rõhutamine, et koolielus hakkavad kohe konfliktid vähenema. See pole võimalik, hariduses toimuvad muutused aeglaselt ja vilju võib sageli noppida alles kümne või enamagi aasta pärast. Küll aga tuleks püüelda selle poole, et meie niigi väheste laste hulgast me kedagi ei kaota ja õpetajad ametist enam lahkuda ei soovi.

Kõige haavatavamaid inimesi olen vahel kutsunud vähemateks vendadeks, kelle kohta Jeesus on öelnud: «Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud.»[4] Analoogiliselt astus suur hindu Mahatma Gandhi välja India vähemate vendade, ühiskonnaelust väljaaetud kastitute eest, keda ta kutsus jumala rahvaks ja viis neid templitesse ja muudesse kohtadesse, mis neile seni olid suletud. Vähematele vendadele peab koolis rohkem tähelepanu pöörama, olgu selle rollis siis koolipoiss või -tüdruk, mees- või naisõpetaja.

Uue ja vana kooli piiril

Viimaks tahaksin rõhutada, et oleme vana ja uue kooli piiril. Meie pedagoogiteaduste raudvara Johannes Käis on välja toonud vana ja uue kooli kümme käsku. Esitan need paaridena nagu ka Käis.

Vana kool	Uus kool
1. Pane tähele ja kuula sõna	1. Ole huvitatud oma tööst
2. Jäljenda	2. Ole iseseisev
3. Ära liigu klassis ilma loata	3. Ole vaba, uuri, katsu järele
4. Ära räägi ilma loata	4. Vaidle
5. Ära naera tunnis ilma loata	5. Tunne rõõmu oma tööst
6. Püüa olla kõige parem	6. Püüa töötada eeskujulikult
7. Püüa teistest ette jõuda	7. Püüa aidata kogu klassi
8. Ära aita kaasõpilasi	8. Aita eriti nõrgemat
9. Ära kasuta kaasõpilase abi	9. Võta vastu tugevama abi
10. Ära astu üle kooli kodukorrast	10. Tee nii palju kooli heaks kui suudad [5]

Pangem tähele, mitmed Käisi käsitluses vanasse kooli kuuluvad käsud on leidnud uue hingamise tänases koolis. Aga eks ole postmodernistlikus maailmas selline ringkäik loomulik, küll aga paneb see õpetajale piiride tõmbaja raske, vastutusrikka ja loova ülesande.  

Tulles lõpuks tagasi ettekande alguses esitatud algse küsimuse juurde, mis vaevab 2008. aastal Sinu südant, õpetaja, siis piiride looja ja piirilkõndijana ei ole mul sellele küsimusele ühest vastust. Küll aga tunnetan, et selle vanast Eesti koolitraditsioonist tuleneva küsimuse kasutamine annab mulle kindlust vaadata õppimiseks minevikku ning suunata oma otsingud uute piiride tunnetamiseks tulevikku. Võin lõpetuseks vaid Kurt Vonnegutist inspireerituna sedastada: armas Jumal anna mulle jõudu nihutada piire, kui see on vajalik, tunnetada piire ka siis, kui nende muutmine pole minu võimuses ja mõistust nende kahe vahel vahet teha.

---

[1] Marika Veisson, Roman Kallas, Mare Leino, Viive-Riina Ruus. Erinevusi ja sarnasusi Eesti Vabariigi eesti ja vene õppekeelega üldhariduskoolide koolikultuuris, õpilaste edukuses, heaolus, huvides ja toimetulekus. -  Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilase toimetulek. TLÜ Kirjastus 2007, lk 87.

[2] Siim Kallas. Poliitika ja õiglane kohtupidamine. -  Postimees 14. 06 2008. 

[3] Hetlin Villak. Uuring: noored eelistavad kanepit koolile. - Eesti Päevaleht online 19. 06 2008.

[4] Matteuse evangeelium 25:40

[5] Johannes Käis. Valitud tööd.  – Tallinn 1946, lk 124.