Mõnusast ühiskonnast

Lisan blogisse täna ERR kandidaatide teadetes avaldatud loo. Eks see pisut ilukõneline on, lisaks kasutan seal mõnda vana mõtet. Pildil arutan oma nõunikuga kampaania edasist kava. 

Ehitame mõnusat ühiskonda

Küllap viib Eesti muusiku Chalice'i (Jarek Kasari) laulu „Minu inimesed“ kuulamine täna mõtted eelkõige paljude inimeste Eestist lahkumise peale. See on tõsine küsimus, millest ei saa ükski Eestimaa pärast muret tundev inimene mööda vaadata. Tegelikult on ju ka probleemi lahendus lihtne, tuleb luua ühiskond, kuhu siin olijad tahavad jääda ja lahkujad igal juhul tagasi pöörduda.

Eesti rahvapärimuses on olulisel kohal mõnu mõiste. Et elu kulgeks helgelt on vaja mõnusaid suhteid nii inimestel omavahel, kuid mõnu on vaja ka suhtesse looduse, kultuuri ja riigiga. Ise olen tunnetanud, et sellised suhted algavad sageli haridusest.

Ma arvan, et enamik inimesi on aeg-ajalt kogenud meeleolu, mis vastaks mõnusale ühiskonnale, kus ta sooviksin elada. Kooliõpetajana kogen seda sagedamini just kollektiivis. Mäletan klassijuhatajana näiteks kahe erineva klassiga peetud väljasõite Emajõe lodjal. Mööda libises kaunis keskkond, õpilased olid üksteise vastu head ja mõistvad,  omavahelised vestlused olid huvitavad, vahepeal sai ujuda jne – kõik see moodustas koosluse, kuhu oleks tahtnud ikka ja jälle naasta. Olen mõelnud, kas sedasama harmooniat on võimalik ka ühiskonda laiemalt tuua. Järgnevalt mõtisklengi sellel teemal läbi haridusvaldkonna, mida ma kõige paremini tunnen.

Alustan siiski ohtude kirjeldamisega, mis harmooniat rikkuda võivad. Austan väga soome haridust, kuid põhjanaabrite haridusedu üks arhitekte Pasi Sahlbergi on soome koolide arengu osas vägagi murelik ning osutab neljale ohtlikule sümptomile: «[---] võistlus koolide vahel, võimalikult standardsed koolid, palju autonoomiat, ent pidev õpilaste testimine, et lapsevanemad teaksid, milline kool on parim. Koolides nähakse äritegemise võimalust, mitte kõigile mõeldud avalikku hüve [---]» (Riin Aljas, «Soome haridusedu isa: 21. sajandi koolides levib HIVga võrreldav viirus», EPL 29.11.2013). Arvan samuti, et liigne konkurents ja kontrollimine, kiirele kasule suunatud mõtlemine ning erinevuste eitamine on asjad, mis mõnusasse ühiskonda ei sobi ja mida peaks vältima.

Missugustele põhimõtetele aga mõnusat kooli üles ehitada? Kunagi püüdsin üsna ebastandardselt ja osalt kolleegidelt laenatud mõtteid kasutades tuua välja neli põhimõtet, mida järgides võiks koolis luua keskkonna, mida võiks nimetada mõnusaks. Püüan neid põhimõtteid ettevaatlikult laiendada ka ühiskonnale.

1.Pidada meeles asjaolu, et harjutamine teeb harjutajaks!

Seda faktikeskse ja loomingulisust tapva õppemeetodi vastast mõtet kuulsin ma esimest korda Hugo Treffneri Gümnaasiumi füüsikaõpetajalt Madis Reemannilt. Teatud asjade järjepidev ja nüri kordamine on loomingulisust tappev ja ebaefektiivne. Alati peab õpilasel olema teada idee, mida tähendab käsitletav tekst, situatsioon või sündmus suuremas tervikus. Sedasama on vaja mõnusas elus, see peab olema mõtestatud.

2. Õpilasel peab olema võimalus õpetajale haiget teha.

Haiget tegemine on siin loomulikult mõeldud vaimses tähenduses.  Olengi oma koolis täheldanud üht kummalist reeglit, et head õpetajad annavad sageli nii koolielus kui ainetunnis õpilastele võimaluse end rünnata, ning õpilased õpivad reeglina 12. klassiks selgeks, et seda võib ainult tungival vajadusel kasutada. Tolerantsus ja mõistmine ei sünni enamasti momentselt, selleks on vaja aeg-ajalt järele anda või aeg maha võtta.    

3.Seisukohavõtt on parem kui kritikaanlus.

Arvan, et igasugune kriitiline mõtlemine peab olema koolis soositud, samas kritikaanlus niisama selgelt taunitud. Loomulikult ahvatleb iga õpilast õpetaja ummikusse ajamine. Õpetajal peaks meeles seisma aga kaugem eesmärk: õpilasele peaks esmaseks muutuma oma seisukoha kujundamine ning alles selle aluselt vastaspoole kritiseerimine. Usun, et enam-vähem sama kehtib ka ühiskonnas. Ning ka kritiseerida saab lugupidavalt. Mulle on alati meeldinud Eesti hariduslisti hinge Raivo Juuraku (kes kandideerib Eestimaa Rohelistes) põhimõte, kahtlusta millegi väitjat alati heas.

4. Erinevate õppesuundade sümbioos.

Näiteks minu poolt õpetatud usundiõpetusel väga tihedad sidemed ajaloo ja kirjandusega, kuid olen püüdnud õpetamisse haarata ka võimalikult palju näiteid reaalainetest, bioloogiast, inimeseõpetusest jne. Mulle näib, et mitmekesisus on üheks mõnusa elu komponendiks ja sellel on Eestis veel arenguvõimalusi. Ühiskonnas tähendaks see näiteks paljude stereotüüpide uuesti läbimõtlemist.

Minu jaoks on kirjeldatud mõnusa elu loomisel kõige lähedasemad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ideed ja inimesed. Tartu linnas ja ka riigi tasandil olen oma silmaga näinud, kuidas paljud nendest ideedest ka realiseeruvad. Samas olen oma blogis kiitnud ka teisi erakondi ning mõnusa elu ehitamiseks annavad kindlasti oma panuse ka nemad.   

Kooliõpetajana annavad mulle kinnitust õnnestunud praktikad. Minu üks ilusamaid mälestusi ülemöödunud suvest oli kohtumine oma kunagiste õpilastega, nüüdseks meeldiva abielupaariga. Jõime kohvi, rääkisime maast-ilmast, loomulikult koolist ja eneste käekäigust ning jutuajamise lõpus pöördusid nad minu poole ootamatu ettepanekuga: «Meil läheb majanduslikult hästi ja me saame keskmisest paremini hakkama. Kui Sul oma klassis on mõni õpilane, kes vajab majanduslikku tuge, siis anna teada, me aitame!» See on näide mõnusast Eestist.

http://valimised.err.ee/v/riigikogu_valimised_2015/kandidaadid/kandidaatide_teated/f54c108a-0184-4748-9962-d4fb850f405a