Katsetega I klassi

Eile pälvis mu tähelepanu Delfi uudis, kes refereeriti Kaja Kunnase Helsingin Sanomate artiklit: „Tallinn on hoiatav eeskuju koolide vabalt valimise tekitatavast kaosest.“ Arutelu esimese klassi vastuvõtukatsete üle on väga tõsine teema, õiget lahendust mul pakkuda pole, kui natuke olen sellel teemal mõelnud küll, kunagi artikligi kirjutanud.  

Katsed seitsmeaastastele – liiga vara

(EPL 18.01.2011)

Poolt- ja vastuargumente on mitmeid. Ühelt poolt kinnitatakse, et on vastutustundetu lõhkuda hästi toimivat eelkooli- või süvaõppesüsteemi, mis nii mõneski koolis algab esimesest klassist. Teisalt väidetakse, et kuue-seitsmeaastaste laste üksteisega konkureerimine lähtub eelkõige lapsevanemate eelistustest ja toob kaasa koolide kihistumise. Haridustee algusest peale jagatakse lapsed heade ja halbade koolide õpilasteks.       

Katsetega õpilasi valides pannakse alus koolidele, mida eri kontekstis on nimetatud süvaõppega, õppimiskallakuga või ka eliitkoolideks. Usun, et paljudele kultuurihuvilistele inimestele meenub eliitkoolidele mõeldes Hermann Hesse (1877–1962) kuulus teos „Klaaspärlimäng”. Selle rikkalikul fantaasial baseeruva raamatu keskseks tegevuskohaks on vaimueliiti ühendav struktuur, Kastaalia, mida toidab eliitkoolide süsteem: „Need koolid, lühidalt eliitkoolideks kutsutud, moodustavad targa ja elastse sõelumissüsteemi, mille kaudu juhtkond valib üle terve maa kõikidest koolidest välja parimad anded, kellest peab tulema järelkasv Ordule ja kõige tähtsamatele ametikohtadele kasvatus- ja õppesüsteemis.”

Hesse poolt visandatud looduslähedane ja rikkalikult individuaalset arengut pakkuv, kuid samal ajal pingerikas õpe äratab eliitkooli vastu tavaliselt sümpaatiat. Olen Eesti kontekstis seda nautinud päris ootamatutes oludes, näiteks vaadates Tallinna reaalkooli noorte poiste korvpallivõistkonna mängu, kus kehaliselt keskmiste eeldustega poisid mängivad targalt ja nutikalt. Arvan, et õpilasi valivad koolid on rikastanud Eesti haridust, pakkunud eeskuju oma  innovaatilisusega ja olnud õpilastele kindlaks baasiks oma elu ja haridustee jätkamisel. Kindlasti on mõistlikuks eesmärgiks võimalikult paljude sama suurepäraste koolide teke.  

Nii väikest ei saa testida

Kui tulla tagasi „Klaaspärlimängu” juurde, siis olulise erinevusena Eesti koolikatsetest tuleks mainida, et peategelane Josef Knecht on eliitkooli astudes 13-aastane. Mulle tundub, et põhimõtteliselt peaksidki õpilasi nende kalduvuste ja võimete järgi jaotavad koolikatsed kuuluma hilisemasse kooliaega, Eesti oludes olema eelkõige gümnaasiumisse astumiseks. Mitmel pool Eestis tekkivad puhtad gümnaasiumid peaksidki toetama õpilaste hilisemat jaotust.  

Enamik spetsialiste arvab, et koolikatsetel pole võimalik seitsmeaastast kuigi pädevalt testida (ma ei pea siin silmas näiteks muusikakooli katseid), pare­maid tulemusi saavutavad seal etteõpetatud ja varaandekad lapsed. Samas süvendavad katsed juba koolitee algusest peale konkurentsi ja edukust tähtsustavat koolimudelit. Konkureeriv mõttelaad on ühiskonnas ja koolis niigi kinnistunud. Eduka konkureerija mudel on sageli kandunud edasi ka õpilaseni: soositud omadused on individualism, valmistumine karjääriks ja läbilöögivõime. Samal ajal võib kahelda, kas konkurentsi rõhutamine lahendab selliseid probleeme nagu õpilaste väljalangevus või asjaolu, et Eesti õpilane on uuringute kohaselt Euroopas üks õnnetumaid.  Mulle tundub, et koolides on pigem puudus õpilastevahelisest ühtsusest ja solidaarsusest.

Juhan Liivi kirjutatud lühijutus „Külakoolis” on juttu vaesest ja rikkast koolipoisist, kes lõunasöögiks rukki-  ja odraleiba vahetavad ning tunnevad, et nad mõlemad on kõvasti võitnud.  Kas on midagi sellist võimalik ka katsete pooldajate ja nende vastaste vahel? Julgustab see, et mõlemad soovivad õpilaste ligipääsu võimetekohasele ja individuaalseid andeid soosivale haridusele.

Küllap on üsna paljud seisukohal, et esimesse klassi astujate koolikatsed neile ei meeldi, kuid ei osata ka pakkuda head meetodit, mille alusel võtta õpilasi vastu kooli, kuhu soovijaid on tunduvalt rohkem kui õpilaskohti ja vähemalt formaalselt elavad kõik soovijad kooli piirkonnas. Seetõttu tundub mulle, et katsete näol on tegemist millegi ajutisega. On ju olemas mitmeid väga loomulikke kriteeriume õpilase vastuvõtuks nagu elukohajärgsus, samuti peaksid kokku jääma ühe pere lapsed. Kindlasti aga on riigi ja omavalitsuse ülesandeks tagada, et teatud koolide ebapopulaarsus poleks tingitud õpetajatepuudusest või lagunevast koolihoonest.

On tähelepanuväärne, et „Klaaspärlimängu” lõpus pöördub ka Kastaalia hierarhia tippu jõudnud Josef Knechti tähelepanu eliitsüsteemist väljaspool asuvatele koolidele: „Me ei tohi enam sellele lootma jääda, et väljast koolidest meile pidevalt andekaid õpilasi juurde voolab, kes Kastaaliat säilitada aitavad. /.../ Ma palun mind käesolevaga magister ludi ametist vabastada ja väljaspool Kastaaliat mingi tavaline kool – olgu suur või väike – minu hoolde usaldada ning lubada, et ma vähehaaval kutsun selle kooli juurde õpetajaks noori orduvendi, inimesi, kes kindlasti kõik teevad, et meie põhimõtted sealsete noorte lihasse ja verre juurduksid.”

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/katsed-seitsmeaastastele-liiga-vara?id=51290350