Tagasisidest ja sõimust

Lugesin eile EPLi artiklit, kuidas kellelegi ebameeldival teemal kirjutanud autoreid isiklikult rünnatakse (Raud, Paris jt). Tegelikult on teema hästi tuttav. Ja tuttav nii viieteist aasta tagusest ajast, kui teemaks oli mitut puhku religiooniõpetus ning halvasti ütlejaid (peamiselt artiklite kommentaarides) oli selle kohta päris palju. Ning kogu aeg on olnud neid, kes artikli argumentide asemel mu isiku ette võtavad. Ja kindlasti on neil, millest kinni võtta. Ma pole elanud ideaalset elu – vastupidi, olen üsna palju lolluseid teinud ja eksinud.

Tegelikult kommentaarides sõimamine mind ei sega. Tavaliselt loen kommentaare nädalapäevad hiljem ja siis on see pigem huvitav tegevus. Sisult tühjad emotsioone väljendavad kommentaarid saab rahulikult kõrvale jätta ning tavaliselt leiab ka mõned mõtted, kust on õppida.   

Facebooki tulekuga paljud asjad muidugi muutusid. Oma seinal saan solvavad kommentaarid kustutada, sarnaselt Rein Rauaga (eilses artiklis) olen ka ise paar fb sõpra ära blokeerinud ja tõesti – õhk on puhtam. Ühesõnaga, oma koduhoovi saan puhta hoida.

Natuke nõutum olen isiklikult saadetud sõnumite koha pealt. Õieti on mul teatud tüüpi inimestest ikka väga kahju. Esitan autorit mainimata ühe stiilinäite katkendi.

Facebooki kiri, mille sain pärast 19. juuni EPLs ilmunud artiklit „Rääkides või röökides“:

SELLIST PASKA NAGU SA TÄNASES PÄEVALEHES KIRJUTAD

SAAB KIRJUTADA AINULT SOTSIAALDEMOKRAAT!

SEE RÄÄGIB SINU EEST KÕIK!

ON 2 VARIANTI. KAS SA OLED LOLL ( STALIN NIMETAS SINUSUGUSEID KASULIKEKS IDIOOTIDEKS)

VÕI 2 VARIANT, SA OLED KASUAHNE TÕBRAS!

MTÜ JOHANNES MIHKELSONI KESKUS ON 100% SOTSIDE RAHA PUMPAMISE PROJEKT...... SEDA TEAVAD KÕIK!

POLE ITAALIA MAFFIAST TE PAREMAD KARVAVÕRDKI!

KUI OLEKSIN SU ÕPILANE, SÜLITAKSIN SULLE NÄKKU!

OLED HULLEM KUI 1940 AASTA JUUNI KOMMUNISTID!

100 000 NÕUKOGUDE SÕDURIT´PERELIIGET EI ÄHVARDANUD JU KAH EESTI RIIKLUST! AINULT 10% RAHVASTIKUST OLI.

Rõõmust

Mul on hea meel, et viimasel nädalal-paaril on usuringkondadest tulnud pagulaste teemal mõistlikke arutlusi: olgu Aare Luubi „Immigrantidest pragmaatiliselt ja teoloogiliselt. Jeesus – kas sisserändaja või põgeniku poeg?“  http://kjt.ee/2015/06/immigrantidest-pragmaatiliselt-ja-teoloogiliselt-jeesus-kas-sisserandaja-voi-pogeniku-poeg/poolt või siis Johan-Christian Põderi „ Aga kas kõiki võõraid ka. Pagulaste aitamisest.“ http://kjt.ee/2015/06/aga-kas-koiki-vooraid-ka-pagulaste-aitamisest/

Nendes artiklites pole tuimalt pakutud must-valgeid lahendusi, vaid teemat on analüüsitud rahulikult ja mitmekülgselt. Ning mis mulle peaasi – hoidutud on kibestumisest. See oli vist Tartu Jaani koguduse õpetaja Urmas Petti, kellelt kuulsin esmaselt soovitust vahet teha kriitikal ja kritikaanlusel. Viimane on positiivse programmita ärapanemine, mida hetkel ühiskonnas on tõesti palju.   

Ise tunnetan, et kirikule tuleks suureks kasuks rohkem rõõmu ja vähem kibestumist. Tegin sellel teemal ka artikli (avaldatud Eesti Kirikus).

Rohkem rõõmsaid ristiinimesi

Paar nädalat tagasi avaldati Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud ja SaarPolli poolt läbiviidud uuring „Elust, usust ja usuelust“. Seal leidis kinnitust mitmete küsitluste poolt eelnevalt teadaolev tõsiasi, et väga paljud inimesed Eestis peavad end mingil kombel religioosseteks, kuid kirikuga liitunute arv on napivõitu. Nii usub Jumalasse 39% Eesti elanikkonnast (eestlastest siiski vaid 28%), kuid kogudusse kuulujaid on vaid 21 %, seejuures eestlastest vaid 19%. Samas peab mingi kõrgema väe, elujõu või energia olemasolu tõenäoliseks 66% vastanutest.

Olen ikka mõelnud, et küsitlused küsitlusteks, elu on numbritest alati mitmetahulisem ning religioossete teemadega tegelemine on hea pinnas usuliseks arenguks. Samas olen ka veendunud, et nende inimeste arv, kes kirikuga seotud on, võiks ikkagi suurem olla. Olen veel tähele pannud, et kirikuga liitumise kaudseteks ajenditeks ei ole sageli mitte niivõrd õpetuslike seisukohtade sobivus, esteetiline rikkus vms, vaid et inimene puutub kokku kristlastega, kelle elus ta tajub terviklikkust, rahu ja rõõmu. Kadunud õpetaja ja sõber Pille Valk nimetas niisuguseid kristlasi sageli rõõmsateks ristiinimesteks.

Küllap on rõõm sõna, mida paljud kuulevad juba oma esimestel kokkupuutumistel usuga. Näiteks mulle jäi see meelde eelkõige jõuluevangeeliumist, kus  Issanda ingel karjastele kuulutas: “Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale /../ “ (Lk 2:10). Ning usulise rõõmu olulisust olen sellest peale tunnetanud.

Tänavuse suve hakul ongi paljustki rõõmu tunda. Alustan lihtsatest ja üsna subjektiivsetest asjadest. Nii tunnen rõõmu Tartus alatasa sumisevast Rüütli tänavast ja raekoja platsist, kuid veel enam minust ammu targemateks saanud noortest, kes läinud pühapäeval Treffneri gümnaasiumi lõpetasid. Aga olen ka rõõmus, et Eestis läheb elu edasi, viimasel kirikute ööl käisin läbi kuus pühakoda ja nautisin korrastatud kirikuid ning seal toimetavaid lahkeid inimesi.

Olen ka natuke murelik, sest olen märganud, et usulist rõõmu on siin-seal rohkem kui luterlikus kirikus, kus oleme vahel liigagi tõsised. Pole midagi teha, niisugused rõõmuoaasid tõmbavad inimesi enda poole. Näiteks õpetuslikult üsna veidravõitu Vissarioni liikumine, millest talvel valmis eesti filmitegijatel tore film „Kristus elab Siberis“. Mäletan üht Mihhail Lotmani repliiki  raadiosaates, kui ta nimetatud filmi kommenteeris. Noorte kasvukeskkonda kirjeldades ütles ta, et filmis on näha, et lapsed on õnnelikud isegi siis kui nad tülitsevad (loodan, et mäletan õigesti). Samas võib minu mure ka liigne üldistus olla, sest usuline rõõm peaks vastu pidama sadu aastaid. Uuemate liikumiste puhul me nende kestvust veel ei tea.

Judaismi voolul hassidismis on tore pärimus, mis rõhutab rõõmus olemise tähtsust. Seal väidetakse, et tänases maailmas rõõmsad inimesed on ka teispoolsuses rõõmsad, tõsised inimesed saavad teispoolsusesse sisse küll, kuid nad on seal edasi tõsised. Saabumas on puhkuste aeg ning soovin suvel kõikidele lugejatele huvitavaid kohtumisi rõõmsate ristiinimestega!

http://www.eestikirik.ee/rohkem-roomsaid-ristiinimesi/

  

Rääkides või röökides

Järgnev on Eesti Päevalehes avaldatud lugu, mille ka blogisse tõstan. 12. klassi juhatajana pole ajapuudusel saanud blogisse pikalt sissekandeid teha, aeg on lõpetamisega seotud asjadele kadunud. Ning on see vanadusest või nõrgaks jäänud prillidest, ma pole kunagi teinud lõpuhinnetes ja dokumentide vormistamisel nii palju vigu. Aga nüüd lugu. 

 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/raakides-voi-rookides?id=71737499

Jaanipäevalõhna on õhus ning suur enamik õpilastest koolivaheajale läinud. Vaid abiturientidel seisab pidulik lõpetamine enamasti veel ees. Järgnevas kirjatükis tahaksingi mõelda eelkõige abiturientidele, kuid ka kõigi teiste gümnasistidele ja põhikooli vanemate klasside õpilastele.

Tunnistan, et olen natuke mures. Võib-olla ma eksin, kuid olen tunnetanud sarnaselt paljude inimestega, et agressiivsus ja must-valge lähenemine on paljudes avalikes sõnavõttudes ja ka inimeste omavahelistes mõttevahetustes viimastel aastatel omajagu kasvanud. Investor ja ettevõtja Sten Tamkivi võttis selle mõni aeg tagasi artiklis „Põlev kardin“ tabavalt, ehkki  minu jaoks liigagi resoluutselt kokku: “Paari napi aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum.“ (Memokraat 10. mai 2015).

On üsna selge, et agressiivsuse üheks oluliseks allikaks on muutused ühiskonnas. Kunagise menuraamatu J.R.R. Tolkieni „Sõrmuste isanda“ kolmandas osas, mis kannab pealkirja „Kuninga tagasitulek“ kõlavad vana puudekarjase Puuparra suu läbi sõnad: “/../ maailm muutub: ma tunnen seda vees, ma tunnen seda maas, ma haistan seda õhus.“ Puuparra sõnad sobivad sümboolselt ka tänasesse aega. Elame kiirete muutuste maailmas, suur osa noori tajub neid muutuseid loomulikena, minu eakaaslastele ja minust vanematele inimestele võivad need tunduda vahel arusaamatud ja ohtlikud. Meenub muumimaailma looja, kirjanik ja maalikunstnik Tove Jansson, kes koos oma elukaaslase Tuulikki Pietiläga elas suviti väikesel saarel. Tove kirjeldas meeldejäävalt, kuidas vananedes muutus ta suhtumine alati muutlikku merre: “Viimasel suvel juhtus midagi andestamatut: ma hakkasin merd kartma. Suured lained ei tähendanud enam seiklust, ainult hirmu ja muret paadi pärast ja muide kõikide paatide pärast, mis halva ilmaga merel olid.“    

Tove Janssoni isiklik elu tõi mulle meelde kooseluseaduse ümber toimunu. See oli üks teemadest, mille puhul ma tunnetasin, et agressiivsus ületas selgelt mõistlikkuse. Samas arvan, et kooseluseadusega seotud teemadest tuleks edasi rääkida. Just nimelt rääkida, ilma  eesmärgita kedagi kooseluseaduse suhtes ümber veenda. Näiteks sama pere eri põlvkonnad on antud küsimuses sageli eri meelt ning väikeses ringis toimunud vestlus võiks lisada mõistmist mõlemale poolele. Kooliõpetajana usun ma sõna jõudu ning mulle tundub, et tänastel noortel võiks olla suur roll, et mu kirjutise alguses nimetatud must-valget teemakäsitlust pisutki mahendada.

Arvan, et ka koolis on mõistvuse suurendamiseks võimalik üsna palju teha. Näiteks mulle näib, et me õpetame noortele liiga palju detaile, mis tervikpildi enda alla matavad, võib-olla saavad noored koolist kaasa liiga vähe koostöökogemusi jne. Aga koolis õpitu kujundab meie suhtumist pikaks ajaks. Toon nüüd väikese huumoriga sisse praegu aktuaalse immigratsiooni teema. On täiesti loomulik, et meie vanavanemad teatud rahvastesse üleolevalt suhtusid, sest nad õppisid seda koolis. Näiteks 1888. aastal välja antud Woldemar Friedrich Kentmanni „Koolilaste geograafia raamatus (juhtusin lugema 8. trükki) seisab. „ Aahwrikas on pagana pimedus (rop elu,wägiwaldsed teud, inimeste ohvrid, tapmised) wäga kole, ega pole rahval mingisugust waimu harimist, tundmist ega osawust näha /../“ Nii mõnigi tänapäevane kõneleja jälgibki üsna üks-üheselt Kentmanni õpikut: „Kui on must, näita ust!“ kõlab juba mitu aastat, ühes hiljutises kirjutises lisandusid sinna veel jorisejad ja murjanid.

Tulles tagasi oma mõtte juurde põlvkondade vahelisest dialoogist, siis rõhutasin, et loetust usaldavamalt mõjub peaaegu alati oma kogemusest rääkimine. Arvan, et noortel oleks vahel kasulik kodus rääkida oma tuttavatest mustanahalistest või moslemitest, kellega nad on näiteks erinevates projektides kokku puutunud. Samuti kõnelda ka oma tuttavatest, kes on Eestist lahkunud või plaanivad lahkuda välismaale, olgu põhjuseks õppimine, eneseteostus, abiellumine, kuid ka tööpuudus, sobimatu kliima jne. Tahaks ju väga, et selles riigis, mis neid vastu on võtnud, neid eelkõige inimestena koheldakse. Kui nad panustavad hästi sellesse riiki, tuleb neid kiita, kui nad teevad sigadusi, tuleb neid karistada. Arvan, et samamoodi peaks Eesti riik käituma nende inimestega, keda me vastu võtame. Kohelda tuleks neid inimlikult, olgu siiatuleku põhjuseks eneseteostus, tööpuudus, abiellumine vms. Ühesõnaga, käitu nõnda nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.  

Põgenike probleemile kiiret lahendust muidugi ei ole. Suhtumist kujundades võib mõelda teise maailmasõja lõpule. Mitmele poole maailmas põgenes kümneid tuhandeid eestlasi. Nendest paljude tagasisaatmine kodumaale oleks lõppenud vangistuse ja surmaga. Põgenikke, keda kodumaal ootab surm või vangistus, samuti sõjapõgenikke peaks minu meelset aitama juba seetõttu, et ka eestlasi on aidatud. Ma arvan, et sadakond põgenikku aastas vastu võtta ei käi meie riigile üle jõu.

Mul on klaviatuuril puuduvad täpitähtede märgistused ja näpud pole alati täpsed. Nii olen mitmel korral avastanud, et soovides kirjutada, et rääkimine aitab, olen selle asemel kiitnud röökimisest tulenevaid lahendusi. Koolide lõpetamise ajal loodan, et noorem põlvkond mõtleb sellele, kuidas saaksime Eestis asju rohkem selgeks rääkida ning röökimisest hoiduda. 

 

Sotside suurkogust ja uuest esimehest

Küllap oli SDE suurkogu lahend ootamatu paljudele. Kusagil kuluaarides olevat sosistatud, et Sven Mikseri esimeheks mitte kandideerimine oli mõnele siiski teada olnud, kuid mulle tuli see otsus üllatusena. Ma arvan, et see oli suure poliitiku tark samm ja ka edaspidi on kõik poliitilised teed Mikseri jaoks võimalikud. Aga niisuguse suursuguste sammude tõttu mulle sotsid meeldivadki. Minu jaoks kindlasti parim erakond.

Jevgeni Ossinovski (edasi J.O.) on nüüd esimees. Mõtlesin, et kirjutan paari sõnaga, missugused kogemused mul temaga kokkupuudetest on ja miks ta ka minu jaoks oli esimehe kohale esimene valik.

Kõigepealt tean seda, et J.O. on käinud Tallinna Reaalkoolis. Suuresti tänu kadunud Gunnar Polmale (tegelikult on tekkinud mulle seal ka teisi tuttavaid) tunnen natuke selle kooli köögipoolt ning seal tehakse häid asju. Õpitakse kõvasti, pööratakse tähelepanu traditsioonidele, ollakse tõelised Eesti patrioodid ja tehakse tõrvikutega rongkäigu asemel Pudi rida. Arvan, et sealt sai J.O. tugeva mõjutuse.

Teiseks, tean natuke Tartu filosoofide seltskonda. Usun, et J.O. nägi seal boheemlust ja korrektsust, väga mitmekesiseid arvamusi alates suurtest kiiksudest kuni kitsa erialase kõrgtasemeni. Olen veendunud, et baka tasandini võiks poliitiku haridus võimalikult laiapõhine olla. Ning Inglismaal sai ta hea kitsama ettevalmistuse poliitikuteeks.

Kui J.O. sai ministriks saatsin talle koos ühe oma kolleegiga kirja, kus juhtisime tähelepanu paarile asjale, mis meie arvates tuleks hariduses teha. Ta vastas käisin temaga ministeeriumis samal teemal juttu ajamas ning jättis päris tugeva mulje, kuidas ta õpetajatesse puutuvatest asjadest aru sai. Paar nädalat hiljem käis ta ka meie koolis õpetajatega kohtumas ja enamikule kolleegidest ta meeldis. Ta suutis ühel ajal olla õpilane ja õpetaja, ta kuulas meid, pani mõtteid kõrva taha, kuid esitas ka omapoolseid lahendusi ning mõtles kaasa. Ühesõnaga, haridusministrina oli J.O. väga hea.

Debattidest on mul kõige enam meelde jäänud, kuidas J.O. Jürgen Ligiga ja Juhan Partsiga TÜ raamatukogus enne viimaseid valimisi debateeris. Isegi kui ma näen vahel tegelikkust soovitu pähe, siis seekord ta tõesti oli debateerijatest parim. Ja tema vastas oli teiste erakondade tipud.

Sotsid pole väga rikas erakond, seetõttu mulle väga meeldis tema väljaütlemine, et isa annetusi ta enam sotsidele vastu võtta ei saa. See oli ilus.

Ma arvan, et kõnede pidamisel on tal veel arenguruumi. Suurkogul tabasin end paaril korral mõtlemast, et see või too kõnes sisaldunud ütlus oli kas liiga triviaalne või igav. Aga arvestades J.O. üldist andekust, küllap see tuleb.

Ühes eelnevas postituses ütlesin, et kui ma peaks valima Mikseri ja Ossinovski vahel, siis eelistaksin  nii 55%-45% Ossinovskit, võimalik, et see vahe on veelgi väiksem. Võib-olla ootan seda, et Jevgeni suudab SDEsse, nii eestkõnelejatena kui tegutsejatena kui vaikivate toetajatena, tuua pisut enam uusi inimesi (näiteks Mihkel Raua ja Andrei Hvostovi tulek on olnud väga värskendav). Vahepeal mulle tundus, SDE tipp muutus pisut liiga suletuks.