Poliitika 1

Pisut aega tagasi postitasin blogis toetusartikli presidendiks kandideerivale Eiki Nestorile. Asjaolud on muutunud, kirjutan nüüd lühidalt ja väga subjektiivselt tänaseks välja joonistunud neljast kandidaadist, kelle toetamine teatud asjaoludel minu puhul kõne alla tuleb. Annan selgesti aru, et presidendi valimine nõuab valimiskogus erinevate vaadetega inimeste vahel koostööd ja kompromisse, kus välistada saab maailmavaateliselt ainult kõige kaugemad valikud.  

Marina Kaljurand (MK)

Väga sümpaatne inimene minu jaoks.  Sümpaatne ka SDE toetajatele, kes uuringute järgi MK-d selgelt eelistavad ning loomulikult tuleb sellega arvestada. Välispoliitikas on MK  väga kompetentne, inimesena hea, olen kuulnud, et alluvad on teda kiitnud. Arvan ka, et Eesti on küps selleks, et presidendiks saaks naine ning vene päritolu inimene, kes on tüübilt soe ja emalik.

Jah, mul on ka teatud kahtlusi. Tean üsna vähe tema seisukohti näiteks hariduspoliitika või tervishoiu teemadel. Samas olen kuulnud, et ta võtab head nõu kuulda. Ja veel üks kahtlusmoment, mitmed tema taga seisvad inimesed seisavad mulle lähedastest sotsiaaldemokraatlikest vaadetest väga kaugel. 

Siim Kallas (SK)

Kahtlemata tuleks SK presidendi ametikohal kenasti toime, võib-olla saaks olemasolevatest kandidaatidest tema peale kõige kindlam olla. Ta on olnud avalikkuse ees taasiseseisvumise algusest, ei suuda meenutada kui palju SK artikleid või temaga tehtud intervjuusid  olen lugenud. Tema puhul on küll nii välis – kui sisepoliitilised vaated mitmeid kordi lahti kirjutatud.

Nüüd nõrkustest, ikkagi pole ma vastust saanud, miks ta loobus peaministri ametisse kandideerimast? Teiseks, ma ei pööra liialt tähelepanu emotsionaalsetele väljaütlemistele, neid tuleb ikka ette, kuid soovitus tema kandidatuuriga mittenõustujatele teine erakond otsida ei kõlanud minu kõrvadele muusikana. Ja võib-olla nõrkusena veel see pikk eemalolek Eestist. See võis olla ca pool aastat tagasi, läksin hommikul kooli, väga tuttava näoga mees tuli silla peal vastu, alles koolis sain aru, et see oli SK, minu aju ei ühendanud teda Eestiga ära. 

Mailis Reps (MR)

Hariduse südameasjaks võtnud inimesed on sümpaatsed, lisaks sügav kummardus laste eest – tänases vananeva rahvastikuga Eestis on viis last kingitus. Olen MR-ga siin-seal kokku puutunud, arvamused on mõnes küsimuses on pisut risti läinud (näiteks pooldasin jõulisemat kooliastmete lahutamist kui MR), kuid isiklikult ma teda ei tunne. Mulle tundub, et MR on õppiv ja avatud inimene, kes end pidevat täiendab ja inimesi kuulata oskab. Kusagil nimetas ta end hariduse sõbraks ja mulle see tiitel meeldis.

Samas pole ma kindel, kas MR suudab rahva ennast kuulama panna ja presidendile vajaliku autoriteedi omandada. Savisaare varjust on ta vaikselt väljunud, kuid mitte veel lahti saanud. Ning mulle ei meenu midagi suurt, millega ta oleks hakkama saanud.

(Allar Jõks AJ)

Kohati meeldib ta mulle väga. Värske, teravad seisukohad, näiteks lubadus uurida, mis värk nende raha täis kilekottidega ikka oli jne. Iseenesest pole halb ka püüd olla erakondade ülene, mis küll sageli väga veenvalt ei mõju. Aga ei salga, et AJ üllatab ja mõjub huvitavalt.

Samas teatud asjades on ta liiga jurist (laenasin selle väljendi Tõnu Intsult). Pole parata, loeb ka isiklik kogemus. See oli vist pisut üle kümne aasta tagasi, kui AJ keelas Treffneri gümnaasiumis religiooniõpetuse õpetamise suunaainena (humanitaarsuunale oli see kohustuslik). Ta sai aru küll, et probleemi tegelikult ei olnud: kaebajal polnud seost kooliga, õpilased korjasid senise süsteemi jätkamiseks umbes 2000 toetusallkirja jne. Lisaks põhjendus, millega õpetamine sellisel kujul keelati, oli kehv, näiteks samastati seal konfessionaalne usuõpetus ja usundiõpetusega.