Vihmategija ja Maro

Artikkel on ilmunud Postimehes: http://arvamus.postimees.ee/3723717/toomas-jurgenstein-hea-poliitiline-kultuur-tahendab-ka-valmisolekut-eneseohverduseks

Selle artikli ja artikli kommentaaride kirjutamise ajal ma tõesti ei teadnud, et Mihkel Raud loobub oma riigikogu kohast ja kuna mina olen asendusliige, pean ma otsuse langetama, kas lähen riigikokku. Aga tavaliselt olen oma artiklid ka blogisse tõstnud ja teen seda ka seekord. Vabandan, et parlamendi asjus ei kommenteeri,  kuid riigikogu uudis on veel liiga värske ja ootamatu, et seda mõtestada.

  

Alguseks niipalju, et mõtlesin seekord kirjutada poliitikast natuke kujundlikumalt. Lisaks jätsin blogipostituses artiklile esialgse otseselt Hesse Klaaspärlimängust tuleneva pealkirja. See raamat on mind nooruses väga mõjutanud, ka oli Klaaspärlimäng mul nõukogude sõjaväes kaasas. Lisaks leidsin vähemalt osaliselt tänu sellele raamatule endale ühe hea sõbra. Aga toimetus tegi õigesti kui pealkirja ära vahetas – lugejale ei pruugi need nimed suurt midagi öelda.

Ma pole kindel, kas järgnev Albert Einsteini kohta on räägitud jutt vastab üks-üheselt tõele, nii nagu paljusid suurmehi ümbritseb ka teda legendide ring. Lugu räägib, et kord tulnud üks daam Albert Einsteini juurde ja küsinud, mida peab ta oma pojale õpetama, et tollest tuleks niisama tark ja edukas teadlane saaks kui Einstein. “Jutustage talle palju lugusid”, oli Einstein vastanud. Daam olnud hämmastunud, kirjeldas siis pikalt oma poja andeid ja palunud tõsiselt rääkida mida pojale eduka teadlasekarjääri eelduseks õpetama peaks. “Jutustage talle siis veel rohkem lugusid”, vastas Einstein.

Mulle näib, et tänast poliitilist pilti iseloomustavad pigem lühikesed kokkuvõtvad laused, kuid mitte mõtlema ja interpreteerima ärgitavad lood või vähemalt lugude sissejuhatused. Näiteks leidub rohkesti emotsionaalseid hüüatusi pagulaste nullkvoodist, kuid tunduvalt nüansirikkam oleks interpreteerida sama teemat puudutavat pühakirja lauset: „Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid“ (Kiri  heebrealastele 13, 2). Mõeldes viimaste nädalate poliitilistes sõnavõttudes üles kerkinud vastandusele avatud ja suletud Eesti vahel, püüdsin tänast poliitmaastiku olukorda illustreerida ühe vana loo kaudu.

Näiteks Aare Luubi interpretatsioon on päris huvitav: http://kjt.ee/2015/06/immigrantidest-pragmaatiliselt-ja-teoloogiliselt-jeesus-kas-sisserandaja-voi-pogeniku-poeg/

Oma esivanemate kaudu Eestiga seotud Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“ lõpus on kolm fantaasiarikast elulugu. Esimene neist jutustab matriarhaalsest kogukonnast ja seal tegutsevast  Sulase nime kandvast vihmategijast - šamaanist või targast, kelle ülesandeks oli määrata külvipäevi ning püüda ohverduste ja loitsudega ära hoida põuda või üleujutusi. Jutustuse lõpus peab vihmategija põua lõpetamiseks iseenda ohvriks tooma, tema tööd jätkab ta poeg.

Kaks teist elulugu on ka väga head, kristlikust kõrbeerakust, kelle juures pihtimas käiakse ning india karjusest, kes tapab vürsti ning askeedi juurde põgeneb.

Justkui möödaminnes räägitakse ka vihmategija äpardunud õpilasest Marost. Maro on andekas ja tark ning omandab kiirelt kõik mida saab pühendumuseta õppida. Samas on ta omakasupüüdlik ja edev ning vihmategija loobub Maro õpetamisest. Sellest hoolimata saab Maro külas populaarseks naljahambaks, trummarite kooris peatrummariks, kuid ka intrigandiks ja susijaks. Kui vana vihmategija ennast põua lõpetamiseks ohvriks pakub peaks Maro ta kirvelöögiga tapma, kuid ei suuda seda teha. Vihmategija vana tuttav viib selle toimingu läbi, ilm muutub ning küla saab eluga jälle edasi minna.

Mulle näib, et vihmategija ja Maro lugu peegeldab Eesti poliitilisel maastikku päris hästi. Tõstaksin esmalt esile igapäevast rutiinset tööd, mida vihmategija kombel tuleb teha. Sarnaselt vihmategija tööga mõjutavad ka poliitilised otsused keskkonda vaid osaliselt, nii ühiskonnas kui looduses kulgevad protsessid pole kunagi üheselt ette ennustatavad. Ning kindlasti iseloomustab head poliitilist kogukonda valmisolek ennast kas täielikult või osaliselt ohverdada, olgu panuseks vähemuste kaitse, inimväärne elu või hariduslikud võimalused. Nii mõnelgi juhul tuleb põhimõtete ja sisemise väärikuse säilitamiseks ohverdada reiting.   

Kindlasti tuleb toimetada ka ebameeldivate asjadega. Usun, et enamik pagulaste vastuvõtmise pooldajaid ei tee oma otsust rõõmuga. On kurb, et kedagi taga kiustatakse ja ta peab oma kodu sõja, terrori, sobimatute vaadete, seksuaalse orientatsiooni, nälja või mingil muul põhjusel maha jätma. Aga on probleeme, mille ignoreerimine või kellegi teise kaela lükkamine viib kaugemale ühiskonna solidaarsusest ja inimlikkusest.

Sarnaselt Maroga võib populaarsust saavutada ka erilise pühendumuseta ja rutiinse tööta. Reitingut tõstavad tõrvikutega rongkäigud, pidevad vaenlase otsimised, lihtsad ja selged hüüdlaused. Viimaste kohta on küll Murphy seaduses tabavalt öeldud: „Igale keerulisele probleemile on olemas lihtsad, endastmõistetavad ja valed lahendused.“ Hinnang Maro kohta ongi kokkuvõtvalt karm: „Soodustada õpilast, kes suudab küll hiilata, mitte aga teenida, tähendab tegelikult teenimise kahjustamist, vaimu reetmist.“

Sotsiaaldemokraadina olen oma erakonda näinud ideaalis vana vihmategijana igapäevast tööd tegemas. Kindlasti peab arvestada võimalusega, et kui saabub kriis, siis tuleb sarnaselt vihmategija looga end ohverdada. Olen mõelnud, et mina eelistaksin kirvelöögi andjaks paluda mõnd vana isamaaliitlast, kelle käe täpsuses ja suutlikkuses ohverdatavale silma vaadata võib enam-vähem kindel olla.

Mõtlesin tükk aega kellele kirves usaldada. Valik oli äärmiselt subjektiivne, kuid ehk on tõesti tänaseks poliitareenilt kadunud Isamaaliit mulle sotside kõrval kõige lähem olnud.

Ma ei respekteeri Sinu arvamust, sest …

Ilmunud Eesti Päevalehes 30. mai 2016 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ma-ei-respekteeri-sinu-arvamust-sest?id=74645665

Inspiratsiooni selle artikli kirjutamiseks sain 20. mai  fb postituse vastukajadest, kus ma möönsin, et minusugustel kahtlejatel on üsna raske järgida Jevgeni Ossinovski kõnes tehtud üleskutset ja olla oma seisukohavõttudes otsustavam.  Teiseks, tunnen ka ise natuke Jevgeni kõnes mainitud Lili Milanit ning temale (ning teistele temasugustele) mõeldes sai see lugu kirjutatud.  

Jevgeni Ossinovski hiljutist kõnet mõttekaaslastele (Jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast /../, EPL 18. mai 2016) arutatakse tänaseni. Avatust, inimväärikuse hoidmist ning põhiseaduslikku patriotismi toonitavate mõtete kõrval sisaldus kõnes ka üleskutse vaikivatele toetajatele olla oma seisukohtade esitamisel otsustavam ja väljaütlemistes resoluutsem. Ossinovski ütles: „Ärge jääge oma liistude juurde! Olge selles võitluses meie kõrval! Ärge kartke, et selles võitluses pooli valides te kaotate oma akadeemilise või kunstilise tõsiseltvõetavuse või erapooletuse.“

Mulle tundub, et paar Jevgeni üleskutsest lähtuvat artiklit on juba ilmunud, ja teatav ühisosa mul nendega on, kuid ma püüan pisut leebem olla. Näiteks Triin Toomesaar „EKRE – kuidas kurat see juhtus“ (http://uudised.err.ee/v/arvamus/9d3cd30c-b786-457d-a344-3c1595ca05d9/triin-toomesaar-ekre-kuidas-kurat-see-juhtus) kui ka Ott Maidre „Ma ei taha, et mu õpilased peaksid elama EKRE soovide järgi kujundatud ühiskonnas“ (http://arvamus.postimees.ee/3704521/ott-maidre-ma-ei-taha-et-mu-opilased-peaks-elama-ekre-soovide-jargi-kujundatud-uhiskonnas).    

Tunnistan, et mulle, kes oponendiga alustab tavaliselt vestlust Kääriku Metsaülikoolist tuntud fraasiga "Ma respekteerin Sinu seisukohti, kuid siiski ei nõustu, sest …" on oma väljenduslaadi resoluutsemaks muutmine üsnagi ebamugav. Pigemini meeldivad mulle juhtumid, kui lühikeste copy-paste fraasidega argumenteerimise stiilile vastatakse loominguga - kirjutatakse raamat, luuakse heliteos vms. Nii nagu kooseluseaduse ümber käiva vaidluse taustal kirjutas Milvi Martina Piir oma romaani „Pelikanide abielu“.

Siin aitäh Triin Käpale, kes selle MÜ põhimõtte mulle meelde tuletas, ning Milvi Martinale, kellel polnud midagi tema mainimise vastu.  

Samas on inimesed erinevad, olud muutuvad ja paljudel pole raamatu kirjutamiseks annet ega aega. Lisaks võib ühiskonna harjumuspärase vaimsuse asendumine millegi vastuvõtmatuga toimuda väikeste muutuste kaudu peaaegu märkamatult. Samas on muutusi, mis kätte jõudes võivad osutuda üllatavalt ebameeldivateks ning siis soovivad paljud, et oleksid saabuvale ideoloogiale mingilgi moel vastu astunud.  

Saksa vaimulik Martin Niemöller (1892–1984) on meeldejäävalt ja piltlikult kirjeldanud millegi olulise samm-sammulist kadumist ühiskonnas. Tsiteerin tema pisut erinevates variantides liikuvat kurba mõtisklust:  „Kui natsid tulid kommunistide järele, siis ma vaikisin, ma ei ole ju kommunist. Seejärel tulid nad sotsiaaldemokraatide järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju sotsiaaldemokraat. Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele, ma vaikisin, sest ma polnud ju ametiühingu liige. Siis nad tulid juutide järele, ma vaikisin, sest ma ei olnud ju juut. Ja kui nad tulid lõpuks minu järele, siis ei olnud enam kedagi, kes võinuks selle vastu protesteerida.“

Mulle näib, et tänased kõhklejad võivad aduda Niemölleri poolt kirjeldatuga üsna analoogilist protsessi, mida püüangi tänapäevases kontekstis esitada: „Kui öeldi halvasti mustanahaliste kohta, siis ma vaikisin, sest minu nahk on valge. Kui öeldi halvasti pagulaste kohta, siis ma vaikisin, sest mul pole pagulaste hulgas tuttavaid. Kui öeldi halvasti geide kohta, siis ma ei protestinud piisavalt, sest ma polnud ju gei. Kui öeldi halvasti lasteta naiste kohtas, siis ma vaikisin, sest naiste probleemid mõtlesin jätta naistele. Kui palgalõhe Eestis jõukamate ja vaesemate vahel kasvas Euroopas üheks suuremaks, siis ma ei protestinud, sest tahtsin kuuluda jõukamate hulka.“ Viimast loetelu üle lugedes tundub üha selgemini, et Eesti ühiskonnas on tendentse, millele vastu astumiseks tuleb neutraalsusest loobuda ja teha valik. 

 Niemöller on võimas. Olen tema mõtteavaldusest oma arvamuse väljaütlemiseks sageli jõudu saanud. Ning pärast arvamuse esitamist (olgu artiklina või suuliselt) on tunne tõeliselt helge. Soovitan kõigile!  

Eksistentsialismi vanaisa taani filosoof Søren Kierkegaard (1813 - 1855) on meeldejäävalt mõtestanud elus oluliste valikute tegemist. Eelkõige toimub valikute kaudu oma elu mõtestamine ja isiksuse loomine. Kierkegaardi poolt tähtsustatud  valikud on nagu kuristiku serval seisva inimese  hüpe tundmatusse - inimene ei tea, kas ta maandub teisel kaldal või langeb sügavikku. Pärast sellise valiku tegemist on vastava inimese jaoks midagi olulist muutunud ja ise muutununa võib ta mõjuda tervendavalt ka teistele.

Natuke piinlik oli Kierkegaardi nii lühikeses lõigus esitada. Aga noh, Jevgeni kasutas Nietzschet, meenus Markus Järvi hiljutine kommentaar, kus leidis mainimist Sartre – ega mina ka pühak ole.   

Praktilises elus on valiku kohad sageli lihtsad. Lähiminevikust meenub ühe endise kõrge poliitiku katse hakata koostama Eestimaa reeturite nimekirja. Väga paljud sümpaatsed inimesed palusid end vabatahtlikult sinna nimekirja panna. Tänu nende inimeste valikule muudeti konkreetne viha ja vastandumist külvav tegevus farsiks.    

Tunnistan, mulle oli see üks ilusamaid solidaarsuse väljendusi fb-s.  

Artikli alguses tsiteeritud Jevgeni Ossinovski üleskutsele mõeldes mulle tundub, et esimeseks valikuks sobib kahtlejatel üheainsa „ei“ lisamine oma tavapärasele pöördumisele oponendi poole. Kui suletust ja vimma rõhutavale seisukohavõtule  vastata fraasiga: „Ma ei respekteeri Sinu arvamust ega nõustu sellega, sest ..“, siis on selle valikuga midagi juba muutunud.

Kasulik kõrvalpilk

Ilmunud ajalehes Eesti Kirik http://www.eestikirik.ee/kasulik-korvalpilk/

Juba üle kümne aasta on maikuus toimunud Religiooni ja teaduse kevadkool, tavaliselt Põltsamaal, käesoleval aastal Viljandis, teemaks „Oma ja võõras religioonis, kultuuris ja looduses“. Seekord on esinejate hulgas Anne Kull, Enn Kasak, Ain Riistan, Roland Karo jt. Eks järgnev lugugi oli pisut nädala pärast toimuvast inspireeritud.  

Üsna Vana Testamendi algusest võib lugeda, kuidas kõrvalvaataja nõuanne Iisraeli rahvast nende igapäevases elukorralduses edasi aitab. Kui Midjanist iisrealaste laagrisse tulnud Moosese äi Jitro näeb, kuidas ta väimees hommikust õhtuni kohut mõistab, soovitab ta kohtmõistjad ametisse seada. Mooses võtabki äia nõu kuulda ja pühakirja sõnadest võib aimata rahulolu uue mõistliku korra suhtes:

„Ja Mooses valis tublisid mehi kogu Iisraelist ja pani nad juhtideks /../Ja need mõistsid rahvale kohut igal ajal; raskemad asjad tõid nad Moosese ette, aga kõik väikesed asjad otsustasid nad ise“ (1Mo 18: 25-26).  

Ka religioonialal on mind ikka huvitanud kõrvalseisja mõtted, näiteks kui mõnest muust religioonist või maailmavaatest lähtuvalt öeldakse midagi kristluse kohta. Vaatnurgad võivad olla erinevad, kuid sageli oskab just väljaspool seisja küsida küsimusi, mis ka seespool olijaid areneda aitavad. Nii on huvitavalt oma kokkupuudetest kristlusega kirjutanud alati mõistmist otsiv dalai-laama või väsimatu usundite kriitik Richard Dawkins. Ühena viimastest kõrvalpilkudest tahaksin mainida oma hea tuttava professor Raivo Männi artiklit „Mis on Jumala olemasolu mõte?“ (Postimees 23. aprill).

Väike mõte oli mul lõimida kolumn Enn Kasaku looga „Religioonihirmust vaevatud vaimuvaesus“ (Kirik ja teoloogia 1. apr 2016), kuid kolumni pikkus oli ette antud ning seetõttu langes see mõte ära.

Professor Mänd kirjutab mitmetest bioloogiast lähtuvatest tähelepanekutest religioossuse kohta. Alates sellest, et religioossusel on selgelt geneetiline pärilik tagapõhi, mitmed religioossusega kaasnevad tunnused (empaatiavõime, kognitiivne võimekus, kalduvus ohte pigem üle – kui alahinnata) suurendavad bioloogilist edu, religioon soodustab koostööd, hoiab inimest ohte täis maailmas teovõimelisena jne.

Artikkel on kirjutatud maailmavaatelisest materialismist lähtuvalt ning Raivo Mänd annab artikli alguses korrektselt edasi oma arusaama inimesest: „Lühidalt on iga inimese nagu ka mistahes muu elusolendi rolliks olla DNA ehk geenide poolt konstrueeritud ajutine „elumasin“, mille abil geenid end paljundavad, levitavad ja järgmisesse põlvkonda transpordivad.“

Lugedes professor Männi huvitavat artiklit oleksin ma siiski parandanud ühe sõna. Nimelt seisab artiklis: „Religioossel pettekujutlusel, et meid „kõrgemalt“ jälgitakse, premeeritakse ja karistatakse, on distsiplineeriv ja koostööd soodustav toime /../“. Oleksin asendanud sõna „pettekujutlusel“ neutraalsema sõnaga „kujutlusel“. Nagunii oli artikli autor enda maailmavaate määratlemise kaudu esitanud laiema vaatepunkti käsitletavast teemast, sellele lisaks veel rõhutada, et vastavast maailmavaatest lähtuvalt on religiooni näol on tegemist pettekujutelmaga, tundub pisut aabitsalik.     

Loomulikult sõltub artiklis esitatud andmete ja hüpoteeside tõlgendus maailmavaatest. James W. Sire toob oma raamatus «Universumi uksel. XX sajandi maailmavaated» välja seitse alusküsimust, millele vastustamisest sõltub inimese maailmavaade. Nende küsimuste hulka kuuluvad ka, kes on inimolend ja mis juhtub inimesega surres? Nii saab kristlane professor Männi artikli abil end bioloogias harida, kuid lisaks siiralt inimestada: „Kae, Jumal on oma loomisprotsessis ikka igale pisiasjale mõelnud!“ 

Toon ära ka kõik need J.W.Sire raamatus toodud küsimused:

1. Mis on esmane reaalsus – tõeliselt tõeline?
2. Milline on välise reaalsuse, s.o. meid ümbritseva maailma loomus?
3. Kes on inimolend?
4. Mis juhtub inimesega surres?
5. Kuidas on võimalik üldse midagi teada?
6. Kuidas me teame, mis on õige ja mis on väär?
7. Milline on inimajaloo tähendus?