Kohtumised jõulukirikus

Ilmunud Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/776315/toomas-jurgenstein-presidendi-kirikus-kaik-pole-meediasundmus

Ma ise poleks ehk presidendi ja kiriku teemal uuesti kirjutama hakanud, kuid Õhtulehest telliti lugu ning mõtlesin, et poleks paha ka vahepeal ilmunud küsitlus (vt eespool) antud teemasse mahutada.  

Advendiaeg on saabunud. Loomulikult on mul plaan ka käesoleval aastal minna jõululaupäeval kirikusse sooviga kuulata igal aastal uuena kõlavat jõulusõnumit. Aga ka mina olen inimene oma nõrkustega ning mulle meeldib pühakojas ringi vaadata, naeratada tuttavatele, kuulata südamliku ümina keskel jõululaule laulmas kellegi koolitatud häält, tunda lähedastega õla- ning küünarnukitunnet jne. Kindlasti oleksin rõõmus, kui avastaksin kusagil enda läheduses istumas linnapea, peaministri või Eesti Vabariigi presidendi.

Möödunud nädalal olin sunnitud tõdema, et Eesti presidendi ja kiriku suhete teema ei taha veel vaibuda. Turu-uuringute AS avalikustas küsitluse tulemuse, mille kohaselt arvas umbes 70% inimestest arvas, et president tegi õigesti, kui loobus ametissenimetamise puhul korraldatavast tänupalvusest, samas 61% olid seda meelt, et president peaks osalema jõulujumalateenistusel. Jäin mõtlema selle esmapilgul kummalise inimeste ootuste lahknevuse üle, tänujumalateenistusele ütles enamik „ei“, jõulujumalateenistusele  aga „jah“, ning jõudsin paari vägagi subjektiivse mõtteni.

Kõigepealt tundub, et enamiku küsitletute jaoks kumas ametissenimetamise tänupalvusest läbi kiriku soov võtta ilmaliku võimu suhtes pisut ülimuslik ja patroneeriv positsioon. Võib-olla tekitab sellist mõtet kusagil mälusopis loksuv juhuslik ajalookild, näiteks reljeefne sündmus, mida nimetatakse Canossas käiguks. 11. sajandil pidi Saksa kuningas Heinrich IV paljajalu  ja koredas palveränduri kuues kolm päeva Canossa lossi ees paavst Gregorius VII-lt andestust ootama. See lugu on ilmekas näide vaimuliku ja ilmaliku võimu omaaegsest võitlusest. Lõpptulemusena Heinrich saigi andeks ning hakkas jõudu kogununa talle andestanud paavsti vastu tegutsema. Tulles tagasi Eesti juurde, siis igatahes näib, et religioossete instantside sekkumist ilmalikku võimu suhtutakse Eestis üsna tõrksalt, näiteks pole minu teada praeguse Riigikogu koosseisu saadikute hulka valitud ühtegi vaimulikku.

On esitatud arvamusi, et kogu eestilik arusaamine religioonist vaatab võimustruktuuridele teatud võõrastusega. Näiteks kirjutab Uku Masing artiklis „Eestipärasest ristiusust“: „Kuna me ei saa oma ürgdemokraatliku mõtteviisis pärast tunnistada mingit hierarhiat, siis pole meil ka võimalik tunnistada Jumalat isandaks. /../ Meile on Jumala esijoones midagi vanema ja sõbraliku venna taolist.“ Kui juba Jumalat tunnetatakse pigem vennana, siis ehk vaadeldakse ka teda teenivat kirikut ilmaliku võimu isandatest täiesti lahusolevana.  

Artikli alguses viidatud küsitlusest selgus ka seisukoht, et enamik vastanutest eelistas presidenti näha jõulude ajal kirikus. Julgen siin arvata, et rahva enamik peab ilmalike juhtide puhul oluliseks teatud sügavamat vaimsust. Küllap on kõikidel juhtidel oluline ja hea pöörduda aeg-ajalt nende jõudude või põhimõtete poole, mis on selle inimesel elus kõige olulisemad olnud ja kõige enam jõudu andnud. Kindlasti võib seda teha pühakojas, kuid samuti lähedaste ringis, metsas, mererannas, kellegi olulise inimese kalmul jne.

Vaimne inimene tunneb huvi ja saab enamasti hästi läbi ka teiste vaimsuse poole pürgivate traditsioonidega. Olen mitmel näiteks toonud Uruguai presidendi Jose Mujica (sünd 1935, president 2010-2015), keda tema ametisoleku ajal kutsuti maailma vaeseimaks presidendiks. Marksistliku noorusega ja 15 aastat vangis olnud Mujica annetas oma ametipalgast 90% heategevuseks, elas tagasihoidlikus maakodus, valvuriks kolmejalgne koer ja suurimaks varanduseks päevinäinud Volkswagen „põrnikas“. Uruguais legaliseeriti geiabielud, president oli avalikult ateist, kuid sai katoliku kirikuga päris hästi läbi.

Lisaks pean loomulikuks, et presidendi või kellegi teise avaliku elu tegelase vaimse traditsiooni austamine ei peaks toimuma meediasündmusena. Siin meenub preester Vello Salo ühes loengus jutustatud lugu. Jumalateenistusel, kus osalesid esimesele armulauale tulnud noored, keelas ta pildistamise (pärast jumalateenistuse lõppu loomulikult lubas). Vello Salo selgitas, et  see on keskendumist ja siirust nõudev rituaal, mis peab vaba olema välisest mõjutamisest. Ehk võiksidki mõned asjad ka presidendi ametis jääda varjatuks. Meenub pisut alla kümne aasta vana sündmus, kui president Toomas Hendrik Ilves valis kodukirikus just selle jõulujumalateenistuse, millest teleülekannet ei tehtud.

Ajalooliselt on kujunenud, et jõulude ajal on Eestis kristluse eestkõnelejaks enamasti Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), keda praegu esindab peapiiskop Urmas Viilma. Mõni aeg tagasi kohtuski EELK peapiiskop president Kersti Kaljulaiuga. Tunnen päris hästi peapiiskop Urmas Viilmad ja võin kinnitada tegemist on meeldiva, targa ja mõistva inimesega. Ma ei tunne isiklikult president Kersti Kaljulaidu, kuid kõik, mis ma olen tema kohta kuulnud ja lugenud, kõneleb sellest, et tegemist on taktitundelise, targa ning siira inimesega. Kui kaks niisugust inimest kohtuvad, siis nad reeglina respekteerivad teineteise seisukohti; ka siis, kui nad ühel nõul ei ole. Nimetatud  kohtumisel jõulude ajal presidendi jõulukiriku külastust jutuks ei võetud ja EELK pressiesindaja ütles hiljem: „Peapiiskop ka ei kutsu kedagi ametlikult, et sellele peaks vastama. Jõulude ajal on see igaühe vaba valik, kas ta läheb perega külakirikusse või Toomkirikusse.“

Küllap polnud presidendi ja peapiiskopi kohtumisel tõepoolest tarvidust jõulukiriku teemat jutuks võtta. Targad inimesed mõistavad enamasti teineteist ka sõnadeta.

Pimedate ööde lood

Avaldatatud 7. detsembril ajalehes Eesti Kirik

11.-27. novembrini toimunud Pimedate Ööde Filmifestivali (edasi PÖFF) sümboliks on täiskuu poole ulguv hunt. See festival on toimunud 1997. aastast ning missiooniks on maailma filmikultuuri tutvustamine ja populariseerimine Eesti vaatajatele. Mul pole käepärast käesoleva aasta PÖFFi numbreid, kuid 2015. aastal näidati festivalil umbes 650 filmi ning toimus 80 000 kinokülastust.

Tänavu Tartus ärkas PÖFFi hunt ellu. Mitmed festivali filmid linastusid Elektriteatris, seal vastas asub botaanikaaia müür ning selle siledale pinnale oli nutikalt projitseeritud justnagu müüripragudest väljuvad ja sinna tagasi volksavad valged hundid, kellest osad liikusid väärikal sammul, mõned jooksid, kuid mõned ka trallitasid tagumistel käppadel.

PÖFFi Tartu korraldajad palusid mul soovitada vaatamiseks mõnda filmi. Mul polnud valiku tegemiseks  muud allikat kui mahukas PÖFFi kataloog, kust leidsin kolm teemadelt mulle huvipakkuvat filmi ning põhjendasin, miks ma just neid vaatama läheksin (soovitus on vaadatav: https://www.facebook.com/258399864240319/videos/1216372261776403/). Pärast avastasin rõõmsa üllatusena, et minu kolmest soovitatud filmist kahte oli auhinnatud.

Esimesena soovitasin vaatama minna hiljem peaauhinna võitnud iisraeli filmi „Vaikne süda“. See jutustas ortodokssete juutide linnaossa elama sattunud ilmalikust noorest naisest, kes on pianist ning kes tahab õppida orelit. Seda saab ta teha vaid lähedal asuvas kloostris, mis suurendab pingeid naabritega. Filmi tegelastena tõuseb veel esile pianisti naaberkorteris elav juudi poiss, kelle kirg on klaver, mida ta igal võimalusel läbi akna pianisti korterisse mängima hiilib. Vaikselt voolav tumedate alatoonidega lugu jõuab üllatuslikult optimistliku lõpuni.

Kahjuks jõudsingi vaid võidufilmi vaatama. Lisaks olin soovitanud parima operaatoritöö eest auhinnatud iraani filmi „Hingus“, kus väike Tuustakaks kutsutud alati sassis peaga tüdruk õpib hoolega, et tulevikus oma haiget isa terveks ravida, taustaks rahutu maailm ja sõda. Lisaks jäi vaatamata paljude maade koostööna valminud „Valgustatute maa“, kus teismelised afganistani poisid on moodustanud röövlijõugu ning elatavad end vägivallaga.  Filmitegijad küsivad, kas see ongi nendele poiste ainus reaalne tee tulevikuks.  

Pimedas kinosaalis istudes tajusin mingil hetkel, et näpud otsisid telepulti ja käed kippusid põue telefoni juurde. Tunnetasin, et olen paljuski kaasa läinud elustiiliga, mis süvenemist ja pühendumist ei soosi. Püüd paljusid asju ühel ajal teha on tekkinud samm-sammult, tagantjärele olen väga tänulik nendele inimestele, kes sellele voolule on vastu seisnud. Näiteks meenus Kääriku Metsaülikoolist kadunud Mare Taagepera tarmukas  korraldus loengu ajaks läpakad kinni ja telefonid tasku panna. Mare väitis uurimustele toetudes resoluutselt, et mitme tegevuse koos tegemine, mida eesti keeles nimetatakse ka rööprähklemiseks, ei luba süveneda.

   

Filmid õpetavad rööprähklevat inimest taas keskenduma. Sama õpetatakse ka kirikus ning see on põhimõte, mis  näiteks jumalateenistust ja kinomaailma seob.  PÖFFiga seoses tuli mulle pähe aga veel üks mänguline paralleel.  Kui hunt on PÖFFil aukohal, siis on ka üht armastatumat pühakut, Franciscust, kujutud sageli koos hundiga. Nii on see näiteks itaalia linna Gubbios, kus keskväljakul asub püha Franciscuse ja hundi pronksskulptuur.

Lugu räägib, et Gubbio elanike seas levis kuuldus, et nende linna lähedal metsas elab verejanuline hunt, kes inimesi murrab. Linna elanikud valmistusid jahile minekuks, et hunt tappa, kuid Franciscus ei nõustunud. Ta ütles, et enne tuleb ära kuulata, mis hundil öelda on. Franciscus läkski metsa, sai hundiga kokku, nad rääkisid ning hundist sai pühaku ustav sõber.

Ka PÖFFi üks tänuväärseid sõnumeid on mitte usaldada stereotüüpe ja pealiskaudset rööprähklemist, vaid näidata ja panna kuulama, mis on erinevatest paikadest pärinevate inimeste mõtted, püüdlused, unistused ja eesmärgid. Olgu siis tegemist juudi soost pianisti, Tuustakuks kutsustava iraani tüdruku, afgaani relvastatud poiste või kellegi teisega.   

Ohtlikud raamatud ja õppekäigud

Ilmunud Postimehe arvamusportaalis: http://arvamus.postimees.ee/3929685/toomas-juergenstein-kas-raamatud-on-ohtlikud

Viimastel nädalatel on omajagu kõlapinda ja üldistusi leidnud koolide õppekirjanduse ja õppekäikudega seotud teema, õpilaste viimine Amwey äriesitlusele ja kaheksanda klassi õpilastele kirjanduse tundides lektüüriks lugeda antud Kaur Kenderi „Check Out“. Olemata kursis kummagi juhtumi üksikasjadega tunnetan loetletud näidete taga suuremat probleemi. Nimelt on õpetajal alati lihtsam piirduda koolis tavapäraste materjalide ning õppemeetoditega. Samas on vähemalt minule kooliteel jätnud sügavama jälje õpetajad, kelle oli julgust otsida õpilaste hinge, avada neile uusi vaatenurki, lubada neil südamest midagi kritiseerida või ka kaitsta. Küllap on need õpetajad oma otsingutes vahel ka eksinud, lisaks on õpilaste ärakasutamine alati taunitav. Kui aga õpetaja töö keskendub omakasupüüdmatule  taotlusele aidata kaasa noore inimese arengule, siis enamasti on ka  selles protsessis ette tulnud eksitused õpilastele harivad. Eelkõige tekkisid mul mõned mõtted seoses Kenderi teose lektüüriks määramisega.

Fikseerisin käsitletava teema siis, kui keegi (oli vist Mart Helme) Riigikogu puldis käsitles seda juhtumit negatiivse näitena. Hiljem jagas keegi fb-s link Objektiivi artiklist, kus nimetatud juhtumit käsitleti relativismi diktatuuri näitena, siis lugesin ka algse ERR uudise üle: http://uudised.err.ee/v/eesti/a84b7356-512b-4e81-a694-143701d7d058/roppustest-tulvil-teosed-voivad-opetaja-otsusel-pohikoolilapse-lektuuri-jouda

Kõigepealt olen üsna veendunud, et nimetatud Kenderi teos ei sisalda inimese anatoomia ja seksuaalelu tundmaõppimise mõttes õpilaste jaoks midagi uut. Käisin augusti lõpus oma vana kursusekaaslase Jaan Tätte kontserdil, laulude vahele rääkis ta lugusid oma elust, eriti noorusest. Meelde jäi üks detail, kuidas Jaan oli varakult kindlaks teinud ja läbi lugenud oma vanemate raamaturiiuli tagumises reas asunud soomlastelt tõlgitud raamatu „Avameelselt abielust“ (eesti keeles 1974). Mäletan sedasama omast kogemusest, ka mina teadsin selle raamatu asukohta koduses riiulis ning nii nagu enamikul minu tuttavatest sai see raamat põhikoolis läbi loetud. Kui tollel ajal peaaegu ainus arvestatavalt intiimelu käsitlev teos oli suurel osal noortest läbi loetud, miks peaks seksuaalmaailm varjatum olema tänapäeva virtuaalmaailma võimalusi arvestades.      

Teiseks olen tähele pannud, et kui arutluste all on kooliga seotud teemad, siis esitatakse sageli eeldusi, mis tegelikult paika ei pea. Näiteks arusaam, et mingi teose, teema või probleemi käsitlemine koolis tähendab automaatselt selles sisalduva sõnumi või vormi heakskiitmist. Kindlasti ei ole see nii. Õpilasel võib nii mõnigi teema või selle käsitlemise vorm tekitada vastumeelsust, ta võib mingeid väiteid aktsepteerida osaliselt, loetu võib õpilast viia uute mõtteseosteni, vahel vajavad noored loominguliseks edasiliikumiseks emotsionaalseid raputusi, vahel kasutatakse teatud tekste ka negatiivsete näidetena jne. Samuti on üks kirjandusteos alati vaid osake suuremas kirjanduse programmis, mis mitmekülgse ülevaate andmiseks peab koosnema erinevatest näidetest.

Viimases lõigus mainitud arusaama kohtasin tihti ka väitlustes usundiõpetuse üle. Justnagu teatud usulise teema arutamine paneks õpilase kohemaid  seda uskuma. Tegelikult võib sageli olla vastupidi, tasakaalust väljas käsitlusviis võib õpilased religiooni tunduvalt skeptilisemalt suhtuma panna.       

Kolmandaks, vastuolulisust ja ohte võib välja tuua väga paljude raamatute puhul. Väljapaistev bioloog ja ateismi üks mõjukamaid eeskõnelejaid Richard Dawkins on oma raamatus „Luul Jumalast“ (peatükis „„Hea“ raamat ning igavesti muutuv moraalne zeitgeist“) pühendanud paarkümmend lehekülge näitamisele, kui ohtlik, mõistusevastane ning julm raamat on Piibel. Dawkinsi väited on teravmeelsed ja vaimukad, loomulikult saab neid aga vaidlustada ning olengi Piiblit (nagu ka mitmeid teisi pühakirju) oma tundides südametunnistuse piinata kasutanud. Oluline on, et  õpetamine oleks avatud, dialoogiline ning erinevaid lähenemisi tutvustav. 

 

Kahtlemata võib mõni raamat olla ka otseselt elule ohtlik. Johann Wolgang Goethe teose „Noore Wertheri kannatused“ mõju põhjal on psühholoogid sõnastanud Wertheri efekti kui käitumisjuhise enesetapuks. Ega asjata kuulunud see Goethe teos mitmetes maades keelatud kirjanduse hulka. Samas ei seostu see teos reaalsusega enam nii vahetult kui Goethe kaasajal ning sellest keelust on mõistagi loobutud.  

Pikalt õpetajana töötanuna olid mul alati soojad ja meeldejäävad hetked, kui sain mõne lapsevanemaga arutada õppeainete sisulist poolt. Usun siiani, et lapsevanemate ja õpetajate suheldes saavad selgituse ja lahenduse suur enamik kõikidest koolis küsimusi tekitanud valikutest ja probleemidest.