12. detsembri Eesti Päevalehe artikkel

Järgnev lugu ilmus 12. detsembri Eesti Päevalehes, seal küll pealkirjaga: Eesti kooli 96=Soome kooli 75. Tegelikult see pole päris nii nagu pealkiri väidab (toimetus on korrektne olnud, ma ise oleks pidanud mõned asjad täpsemalt lahti kirjutama). Nimelt on Eesti kooli kursus on mõne õppetunni võrra lühem Soome omast st kursused pole õppetundide mahult päris võrdsed.      

Õppimine süvenemise suunas

Toomas Jürgenstein,

Hugo Treffneri Gümnaasiumi filosoofia ja usundiloo õpetaja

Olen kooliga seotud reformidesse suhtunud kaheti. Ühtpidi, vanuselt poolesaja piiri ületanuna ma mõistan muret, et haridusse puutuva pideva ümberkorraldamisega pärast võib kaduma minna õpetatavate ainete stabiilsus. Teisalt, olles ise juba pool sammu maha jäänud pidevalt uuenevatest tehnoloogiatest, mõistan ka seda, et vaid muutustele avatud kool aitab õpilastel mõtestada nende ümber toimuvat.

Tunnistan, et mind puudutas päris oluliselt detsembri alguses Delfis ilmunud 11. klassi õpilase emotsionaalne appikarje (Mõtlen Eestist lahkumisele, et mu lapsed ei peaks kogema samasugust koolistressi nagu mina, Delfi 4. detsember), mida ka sotsiaalmeedias ohtralt jagati ning nii mõistvalt kui ka kriitiliselt kommenteeriti. Loomulikult saan aru, et kirjatükis tõstatatud küsimused võisid tekitada erinevaid emotsioone, kuid üks veendumus on minus süvenes: Eestis on palju õpilasi, kes ei saa aru, miks nad teatud asju teatud mahus õppima peavad ning see muudab nad haavatavateks ning stressile vastuvõtlikeks.  

Üsna kergesti võib tähele panna, et viimase aastakümne Eesti kooliga seotud muutuste fookuses on olnud hädavajalikud välised ümberkorraldused: koolivõrgu optimaalsemaks muutmine, riigigümnaasiumite loomine jne. Samuti tundub viimaste teadete valguses, et õiges suunas on liikuma hakanud igihaljas õpetajate töötasu teema – kuupalga alammäärana kinnitud 900 EURi on oluline samm edasi. Olengi hakanud mõtlema, et järk-järgult võiks nüüd keskenduda õppimise sisu puudutavate muutustele, seda enam, et üht-teist siin paremaks muuta saab. Gümnaasiumiõpetajana puudutavad need mõtted küll eelkõige mulle kõige tuttavamat kooliastet.

Alustan siiski põhikoolist ning viimastel aastatel on mul hea meel jälgida tendentsi, kuidas põhikoolid mõistavad endid üha rohkem kogukonnakoolidena. Näiteks Tartus võib märgata, kuidas koolid ootavad üha rohkem mõtteid ja ideid lapsevanematelt ning loodetavasti kujuneb põhikoolide juurde samm-sammult välja koolikogukond, kes üheltpoolt hoiab silma peal alati remontimist, parandamist ja uuendamist vajaval koolikeskkonnal, teisalt aga rikastab õpitava sisu omapoolsete ettepanekutega. Põhikoolis on minu arvates on peaasi, et õpilane ei kaotaks õpitava vastu huvi ning suudaks teha põhjendatud valikuid oma edasise haridustee kujundamisel.    

Gümnaasiumis seevastu on üheks võtmekohaks otsustus, kas võiks vähendada õpilaste koormust, millega kaasneks ka  õpitavate ainete vähendamine ning süvenemisvõimaluste suurenemine. Näiteks mulle näib, et gümnaasiumi läbimiseks kohustuslikke kursuseid on pisut liiga palju. Eestis on selleks 96 kursust, paralleelina mainiksin, et maailmas väga hinnatud soome gümnaasiumis on õpilastel kohustuslik 75 kursuse läbimine. Samas on viimastel aastatel gümnasistide kohustuste hulka lisandunud näiteks uurimistöö, mille korralik tegemine nõuab päris palju iseseisvat tööd. Kohustustuslike kursuste vähendamine võimaldaks õpilastel enam aega ka huvide arendamiseks, tehakse seda siis teaduskoolis, väitlusringis, sporditrennis või muusikas.   

Teiseks mulle tundub, et Eesti gümnaasiumis on väga suur arv samal ajal õpitavaid aineid, kohati viisteist ja rohkemgi ning nii suur õppeainete hulk ei lase gümnasistidel korralikult süveneda. Osalt leevendab õppeainete paljusust nii mõneski koolis kasutatav perioodsüsteem, sest ühe perioodi vältel õpitavate ainete arv on piiratud, kuid põhimõtteline küsimus jääb, kas gümnasist peaks õppima kõiki õppeaineid või võiks nende arv väheneda vastavalt õpilaste valikutele gümnaasiumi viimasteks aastateks oluliselt, ehk koguni  6-8ni.

Viimati nimetatud variandi kasuks räägib asjaolu, et kui ainega tegelemiseks on rohkem aega, siis võib laialdasemalt arendada õppetöös (ja elus) nii endastmõistetavaid asju nagu kriitilise suhtumise julgustamine ja seda kindlasti ka õpetaja poolt esitatud materjalidesse ja väidetesse, õpilaste isiklike arusaamade väljaütlemine ning põhjendamine, sagedane poleemika jne, mis võiks veel otsustavamalt saada osaks õppetööst. Ning kord kirjeldatud analüüsiva lähenemise omandanud noor inimene jätkab seda loodetavasti ka edaspidi. Igatahes on kohustuslike kursuste vähendamine ning samal ajal õpitavate ainete arvu piiramine gümnaasiumis küsimused, mis väärivad laiemat arutelu. 

Samas olen piisavalt kaua koolis töötanud, et tajuda õppeprotsessi terviklikkust. Eelkõige olen ettevaatlik üksikuid aineid esile tõstvate ettepanekute kohta, on selleks siis mõni aeg tagasi kõlanud soov, et  majandus- ja programmeerimisõpet saaksid kõik algklasside õpilased, mitmed hääled on rõhutanud üldise riigikaitseõppe olulisust, olen ise rikkis grammofonina rääkinud usundiloo ja filosoofilise analüüsi vajalikkusest jne.  Annan endale aru, et kõikidele muutustele õppekavas tuleb läheneda süsteemselt, kehvasti või ka liiga suures mahus õpetatav aine võib tekitada loodetule pigem vastupidise efekti.

Hiina mõttetarga Lao-zi üks tuntumaid ütlusi räägib kahetisest teadmisest: mõistja pole paljuteadja, paljuteadja pole mõistja. Mulle näib, et tasakaalu saavutamiseks peaks Eesti kool nihkuma sammukese paljuteadjast mõistja poole.