Taevaste ja maiste asjade seotusest

Keeleteadlase ja akadeemiku Ferdinand Johann Wiedemanni (1805 - 1887) elulooraamat „Mälestusi minu elust“ algab tema esivanema Johann Gottfried Cargeri nappide ülestähendustega, mis puudutavad põhiliselt  tema laste ja lähedaste inimeste sündisid, abielusid ja surmasid. Toon kirjapandust mõned väljavõtted:

Laupäeval, 3. juulil 1781 kell 11 päeval kutsus armuline Taevaisa meie väikese poja Paul Fromholdi kolme aasta, kümne kuu ja kuue päeva vanuselt enda juurde taevariiki, hoidnud teda aga eelnevalt kaheteistkümne nädala jooksul raske haiguse küüsi ja kaheteistkümne tunni vältel reede õhtul kella üheteistkümnest laupäeva ennelõunal kella üheteistkümneni kibedaimas surmaheitluses, millega kaasnesid ajurabandus ja langetõbi. /../  Ränga surmaheitluse põhjus selgub meile igavikus.

/../

Anno 1781, 13. septembril kell 12 ööl vastu teisipäeva kutsus armuline Jumal  oma tarkuses meie noorima tütre Hedwig Louisa Heinriette kümnenädalase haiguse ja põetamise järel vaikse surma läbi siit ajalikust hingelisse igavikku, pärast seda kui ta oli ühe aasta, kümme kuud ja kümme päeva siin hädaorus veetnud ning tervetel päevadel oma taibukusega meile paljugi meeldivaid hetki pakkunud. Issand, kes Sa talle nüüd igavest hingamist ja rõõmu annad, luba meil teda õndsate seas näha saada.

Lugedes nimetatud raamatust mitmeid eelnevatele väga sarnaseid ülestähendusi, kus asjalikud arstlikud diagnoosid vaheldusid usulise kindluse ja lootusega igavikuks, ei tekitanud kirjeldatud surmade rohkus ometigi masendust. Eelkõige hajutas surma karmust asjaolu, et haiguste ja õnnetuste keskel oli kirjutajal alati meeles igavikulisus ja jumalik mõõde ning kindel lootus tulevikus lahkunutega kohtuda.       

Paraku pakub elu ka teistsuguseid näiteid. Eelmise nädala Eesti Ekspressis ilmus artikkel „Kes oli Lasnamäe muumia“, mis rääkis kümme aastat oma korteris surnuna lebanud mehest. Kellelegi polnud tema kadumine nii oluline, et ta oleks mehe leidmise nimel otsustavalt tegutsenud, lasknud korteriukse maha murda vms.  Artikli autorid olid üles otsinud inimesi, kes Ivot (nii oli mehe nimi) kunagi tundsid. Nende inimeste kommentaaride ja mälestuste abil on antud pilt Ivo elust ja argipäevast, mis oli nooruses puhuti lootusrikas, kuid kus järk-järgult kuhtusid kõik pürgimused millegi kõrgema poole. Lõpuks jäi vaid alkohol, seaduserikkumised ja lootusetus.

Renessanssi kunsti suurmeistri Raffaeli (1483 - 1520) kuulsa fresko „Ateena kool“ keskel on kujutatud kõrvuti kahte antiikfilosoofia suurkuju Platonit (427-347) ja Aristotelest (384 -322).  Platoni näpp on suunatud ülespoole justkui vihjates tema filosoofia aluseks olevale ideede maailmale kuhu ka inimene olemuslikult kuulub. Aristotelese peopesa seevastu on suunatud alla maa poole, justkui kutsuks oma õpetajat mõtlema ideede seotusele maisega. Mõlemal filosoofia suurkujul on olnud silmapaistev mõju kristliku mõtte kujundamisele: näiteks Aurelius Augustinus (354 - 430) oli mõjutatud Platonist, Aquino Thomas (1225 - 1274) Aristotelesest.

Tehes sügava kummarduse Platonile ja temast inspiratsiooni saanud teoloogidele on mulle ikka imponeerinud Aristotelese keha ja vaimu ühendav vaateviis. See võimaldab näha jumalikkust ka kõige lootusetumate juhtumite ja umbejooksnud elusaatuste puhul. Veelgi enam, minu jaoks laieneb selline materiaalses maailmas veel avaldumata potentsiaale või kõrgemaid ideid otsiv maailmavaade ka inimestest väljapoole.

Näiteks käib praegu vaidlus erakoolide rahastamise põhimõtete üle. Minu jaoks on ülioluline, et vaidluses materiaalsete ressursside jaotuse üle räägitaks paralleelselt kogu aeg ka haridusega seotud teemadest ja ideedest üldisemalt: mille poole peaks pürgima erakool, mille poole munitsipaalkool, kus saaks üks koolitüüp teist täiendada ja piirkonnale teatud lisaväärtust tekitada, kuidas toetaks vastav kool kogu piirkonna haridust üldisemalt jne. Näen siin palju võimalusi kokkulepeteks ning kompromissideks, mis aga sageli hajuvad, kui jutt jääb üksnes rahaga seotud teemadele.

   

Ilmunud: 

http://www.eestikirik.ee/taevaste-ja-maiste-asjade-seotusest/

Häbi jõust ja jõuetusest

Tudengiajast mäletan, kuidas teoloogiaprofessor Kalle Kasemaa põimis sageli oma Vana Testamendi loengutesse mõne juudi anekdoodi. Kord iseloomustas ta anekdoodi abil häbi jõudu juudi ühiskonnas. Lugu oli umbes  järgmine:

„

Elas kord ühes külas mees, kelle nimi oli Jakob. Kord rõõmsas meeleolus peol kaotas ta hetkeks enese üle kontrolli ja peeretas valjusti. Sellest hakkas tal nii häbi, et ta kolis külast ära kaugele mägedesse ja alles siis, kui tundis, et surm hakkab tulema, otsustas oma kodukülla naasta

Kui Jakob oma koduküla esimesi taresid märkas, tuli talle üks külamees vastu. Jakob, erutatud  ja elevil kodukülla jõudmisest, hakkas vastutulijat küsitlema.

„Minu vana sõber ja mängukaaslane, Taavet, kas ta elab veel?“

„Ei, selle targa vanamehe me matsime hiljuti maha,“ kostis kohatud mees.

„Aga Saara, minu vana armsam?“

„Jah, ka Saara on ammu surnud, see juhtus juba siis kui ma poisike olin,“ vastas mees.

„No aga Iisak, ta oli minust noorem, tema ometi elab?“ ei jätnud Jakob jonni.

„Iisak nimi on nagu tuttav,“ kostis mees. „Aga miks sa neid asju üleüldse minu käest küsid , mina olen ju suhteliselt noor mees. Mina sündisin viis aastat pärast seda kui Jakobi nimeline mees ühel peol peeretas.“

Neid sõnu kuuldes taipas Jakob, et talle pole kodukülas kohta, ta läks tagasi mägedesse ja suri seal.“

Eestis kõneldakse viimasel ajal üsna palju häbist. Mulle näib, et see on hetkel üsna väikese mõjuga teema, sest erinevalt anekdoodis kirjeldatust Eesti  ühiskonnas häbil reaalset jõudu ei ole. Häbi pärast ei vajuta maa alla, pigem võib kohata õigustamist isegi nii endastmõistetavalt häbiväärsete tegude puhul nagu näiteks tumedanahaliste laste ja nende emade mõnitamine või liitlasvägede sõdurite solvamine.    

Ma ei poolda mingist kollektiivsest häbist rääkimist. Teatud lausrumaluste pärast ei peaks mitte häbi tundma, vaid vahel on võimalik sedalaadi ettevõtmistele huumoriga vastata, vahel lihtsalt küündimatusele kaasa tunda. Hea näitena meenub, kuidas Eesti endine tipp-poliitik soovis tekitada Facebook'is reeturite nimekirja, kuid juhtus hoopis, et sinna panid end vabatahtlikult kirja paljud arukad ja sümpaatsed inimesed. Inimprussakatest ja parasiteerivatest  tibladest rääkinud kaitseliidu ametnik jäi küll ametisse, kuid selge on see, et  tõsiselt seda inimest enam ei võeta.      

Siiski tundub, et häbil on ühiskonna mõjutamisel olulisem roll kui esmapilgul paistab. Tõsi, mõnda aega võib häbi teemat vältida või ignoreerida.  Antoine de Saint-Exupery kirjutab „Väikeses printsis“ joodikust, kes joob, et häbi unustada ning häbi on tal sellepärast, et ta joob. Mulle meenutab selline nõiaring tänapäeval kõige enam teatud ideoloogiliste seisukohtade papagoilikku kordamist või lõputuid copy-paste postitusi sotsiaalmeedias.  

Häbi jõud seevastu ilmneb olukorras, kui inimene tunnistab, et ta tegi midagi valesti, kuid on end parandanud ei korda tehtud viga enam. Mulle on ikka imponeerinud Mihkel Raua väide oma suhte kohta alkoholiga: „Ma olen joodik, kes ei joo.“ Selles väljendis on kokku võetud kuri ja häbiväärne kogemus, kuid ka selle kogemuse ületamine. Tänu häbi tunnistamisele võtan ma Mihkel Raua seisukohti näiteks alkoholiseaduse kohta väga tõsiselt.   

Mulle näib, et häbi teadvustamise nõrkusesse kaob meie ühiskonnas arvestatav hulk dialoogi. Kui häbi ei tunta, ei tunnetata ka oma vigu, ollakse liiga lihtsalt oma lõplikus õigsuses veendunud ning sellisel juhul kaob teise poolega arvestamise vajadus. Viimast oleks vaja näiteks inimeste vaheliseks usalduseks. Nii on raske töötada koos inimesega, kes väidetavalt ei eksi, teab alati, missugused seisukohad on õiged ning oskab lisaks end alati esitleda vaese kannatajana. On siis talle kujuteldava ülekohtu tegijaks Eesti valitsus või peavoolumeedia.

Olen vahel kahelnud, kas meie haridussüsteem annab koolides õpilastele piisavalt julgust otsuste langetamiseks. Otsustamise alla kuulub ka julgus oma eksimusi tunnistada, kuid ka otsustavus juhtida viisakalt tähelepanu olukorrale, kui sõber või tuttav on teatud tegevuste või väljenditega liiale läinud. Mulle näib, et sellisel kujul on häbi tagasitoomine ühiskonda tervendav ja aitab vahetevahel jõuda kui mitte kokkulepeteni, siis vähemalt vastastikuse mõistmiseni.

Eesti Päevaleht  

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/habi-joust-ja-jouetusest?id=72880359

Pildikesi Berliinist

Panen ka blogisse paar mälupilti nädalatagusest Berliinis käigust. Olen sealt paar korda enne ka läbi sõitnud, üks kord 4-5 päeva viibinud, seekord siis ka 5 päeva.

Berliin ja ajalugu

Kunstimuuseumid olin enne läbi käinud, seekord võtsin lisaks saksa ajaloo muuseumi, purustatud sünagoogi, DDRi muuseumi, toomkiriku ja veel mõned väiksemad kohad. Kõige sügavama mulje jättis vist toomkiriku krüpt (tegelikult olin sealt ükskord enne ka läbi jooksnud, kuid siis polnud aega). Võrdustav surm oli seal kõrvuti asetanud suured kuningad ja beebidena igavikku läinud lapsed. Mulle mõjusid suursugusemalt lihtsad kaunistusteta sarkofaagid, seal puhkajate tegusid oli kuidagi lihtsam meenutada.

Berliin ja juhus

Nägemine on mul aastatega viletsamaks jäänud ja metroosse minnes meeldib mulle seinalt jaamade skeemi lugeda. Üks blond tshikk tegi sedasama. Pidin talle peaaegu küünarnukiga äsama (vist liialdus) ja siis ta ütles, tere õpetaja. See oli paar aastat tagasi lõpetanud Joanna, kes tegelikult hoopis Prantsusmaal õpib. Väga südamlik kohtumine oli.       

Berliin ja haridus

Haridusest räägiti ministeeriumis ja Eesti saatkonnas. Kutseharidus on neil tugev ja nad on selle üle uhked. Sain teada uue sõna, helikoptervanemad – ülihoolitsevad vanemad, kes tiirlevad laste kohal ega lase neil normaalselt areneda. Ning kui kuulasin Eesti suursaadikut, siis sain aru, et ega meil ka oma haridussüsteemis midagi häbeneda ei ole, kui sealt nii targad inimesed võrsuvad.  

Berliin ja loomad

Kunstist ja ajaloost pisut väsinuna läksime Oti (Ojaveeri) ja Aarega (Ristikiviga) loomaaeda. Rahulik jalutuskoht.  Sattusime lühikese vahega vaatama filosoofiliselt kaugele vaatavaid pingviine ja ülienergilisi merelõvisid. Meelde jäi  Aare kommentaar, et pingviinid tuleks merelõvide juurde kooli saata, kuidas külastajaid lõbustada tuleb.

Berliin ja kunst

Ats, jälle õpilane, teeb Berliinis kunsti. Käisin temaga ühes galeriis, kus mulle väga meeldis, lisaks uurisin ta eluolu, kuid tegelikult kõige enam meeldis üks kogukonna aed. Keegi pidas seal kohvikut, keegi kasvatas potitaimi, keegi oli loonud vaba raamatukogu. Teadete tahvel näitas joogatundi, mingil hetkel pidid lapsed seal joonistama. Suurte majade vahel tõeline oaas. Tekkis tahtmine Mauruse moodi öelda, et kui oleksin noorem, siis prooviks ka sellist elu, kuid …

Berliin ja pagulased  

Pagulasi ei näinud. Nägin küll Berliini kesklinnas pagulasi toetavaid küünaldega inimesi, kuulsin, et ettevalmistatud struktuurid pagulaste vastuvõtmiseks on pilgeni täis, kuid kõik see vähene, mis ma kuulsin või nägin, kinnitas mulle, et iga olukorras tuleb inimeseks jääda. Ja järgida inimlikkuse kuldreeglit: käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.   

Saksa täpsus

Kui bussijuht sõitis kahe parkinud bussi vahelt läbi nõnda, et kummalegi poole jäi minu meelest vaid sentimeeter vaba ruumi, siis ma mõistsin, et saksa täpsus pole mitte ainult ajaline ja elulaadi puudutav, vaid ka ruumiline mõiste.

Usaldusest ja umbusust

Imeravimi MMSi lai ja üsna süüdimatu levik Eestis on pannud paljusid küsima kriitilise mõtlemise taseme kohta ühiskonnas. Samuti on tõstatatud küsimus, mida saaks kool teha selleks, et noortest kasvaks maailma kriitiliselt analüüsiv, kuid ilmselgeid tõsiasju jaatav ning oma vaateid korrigeerida suutev isiksus.

MMSi taolised nähtuste leviku üheks eelduseks on teatud tõsiasjade eiramine ja kindlasti pole see pelgalt Eesti probleem. Laiemalt käsitletakse vastavat teemat näiteks 2015. aasta märtsis ilmunud ajakirja National Geographic eestikeelse väljaande artiklis „Umbusu ajastu“. Nimetatud artiklis, kuid ka ajakirja esikaanel, on toodud rida tänapäeval laialt omaksvõetud väiteid, mis pole kooskõlas loodusteadustega: kliimamuutus on väljamõeldis, GMO toit on saatanast, evolutsiooni ei ole toimunud, vaktsineerimine võib põhjustada autismi ja Kuule maandumine oli võltsing.

Kuna tegelen koolis religioonide õpetamisega olen eelmises lõigus loetletud väidetest puutunud kokku kõige enam evolutsiooni eitamisega. Ikka tuleb aeg-ajalt ette õpilasi, kes väidavad, et loomisõpetusest lähtuvalt ei saa nad aktsepteerida evolutsiooniõpetust. Lisamärkusena tahaksin siin lisada, et vastav hoiak esineb ka vastupidisena: eeldades, et religiooni omaksvõtt tähendab automaatselt evolutsiooni eitamist, kannavad paljud õpilased religioonid tõsiste maailmavaadete hulgast maha.

Tegelikult on evolutsiooni kohatise eitamise probleem Eestis aastakümneid vana. Näiteks juba 1937. aastal ilmunud artiklis „Usuõpetuse kasvatuslikud ülesanded algkoolis ning teid ja võimalusi nende teostamiseks“ tõdeb koolide peainspektor Märt Raud murelikult: „Missuguses mõttes on piibel Jumala sõna? Kas on ta taevast maha lastud, nagu mormoonide püha raamat, või on ta raamat, mis peab andma Jumalast tunnistust. Selle küsimuse taga seisab suur hulk imesid, nagu noa laev, Metuusala 960 aastat, mao kõnelemine ja muud. Kümmekond aastat tagasi seletasid mõõduandvad kristlikud eriteadlased, et piiblit ei saa pidada ei loodusloo, ajaloo, maateaduse ega rahvasteteaduse kõigutamatuks algallikaks, vaid et ta sisaldab inimhinge suhtumist absoluutsesse ja igavikku, igavese tõe ja õiguse otsimist.“

Mulle näib, et teatud imeravimite entusiastliku jaatuse ja evolutsiooni eitamise vahel on võimalik leida teatud paralleele. Toomas Paul toob oma igihaljas leeriõpikus „Maise matka poolel teel“ analoogia omapead piibliuurimise ja meditsiini vahel: „Juudi filosoof ja arst Markus Herz sai teada, et üks tema endistest patsientidest on hakanud ise ennast tohterdama meditsiinikirjanduse põhjal. Herz nentis: “Ta vaadaku ette, et ta mõne trükivea kätte ära ei sure.“  Suur hulk igasuguseid kummalisi sekte on sündinud liiga enesekindlast piibliuurimisest.“ Tundubki, et MMSi jaatajaid ning evolutsiooni eitajaid iseloomustab reeglina küll usin tegelemine vastava teemaga, kuid seda teatud tõsiasju ignoreerides ja eitades.

Järgnevalt püüangi eelkõige religioossest vaatepunktist lähtuvalt kirjeldada natuke tausta, mis on minu arvates eelnenud lõigus kirjeldatud suhtumise taga ning välja tuua mõned punktid, millele võiks koolis tähelepanu pöörata.   

Esmalt meenus 2005. aasta Eurobarometeri uuring, millest selgus, et Euroopa Liidu riikidest usutakse Eestis kõige vähem isikulise Jumala olemasolu ning kõige enam inimesest kõrgema jõu või vaimu olemasolu. Ehk siis vastavalt 16% küsitletutest uskus isikulisse Jumalasse, 54% kõrgematesse jõududesse, vaimudesse või printsiipidesse, 26% kinnitasid, et religioosseid asju ei usu ning 4% ei vastanud. Nimetatud tulemusi on kinnitanud ka hilisemad uuringud. Näiteks möödud aastal Tartu ülikooli usuteaduskonnas valmis uuring, milles vaadeldi Eestis enim levinud individuaalseid religioosseid enesemääratlusi. Näiteks 58 % vastanutest nõustus väitega, et neil on oma usk, mis on sõltumatu eri kirikutest ja religioonidest, 67% nõustus väitega, et nad usuvad vaimsesse enesearengusse selles mõttes, et teadlike enesesisenduste ja vaimete praktikate abil on võimalik muuta iseennast, oma elu ja maailma enda ümber. Seega eeldused uskuda imetegevatesse asjadesse tunduvad ühiskonnas olemas olevat.   

Kuidas peaks õpetaja toimima õpilasega, kellel on omapärane vaade maailmale ning soov eitada mõningaid loodusteatustes endastmõistetavaid tõsiasju? Esmalt arvan, et kui vastavad vaated pole õpilasele silmnähtavalt ohtlikud, peab vältima kiirete muutuste taotlemise. Õpetamine kestab põhikoolis üheksa ja gümnaasiumis kokku kolm aastat, selle aja jooksul jõuab õpilane oma vaateid muuta ja sümpaatiaid korrigeerida, kuid loomulikult pole inimene ka pärast gümnaasiumi valmis ning ta areneb edasi. Juba nimetatud evolutsiooni ja loomise teema pole lihtne, seal on palju aspekte ning nendega tuleb tegeleda tasa ja targu.   

Teiseks, arutlustes ja debattides peab õpilasele jätma alati hingamisruumi – vahel on õpetajal kasulik teadlikult õpilasele viimane sõna jätta ning mõnda argumenti mitte kasutada. Ning loomulikult on õpetajapoolne jõupositsioonilt arutluse või diskussiooni lõpetamine üks halvemaid lahendusi.

Kolmandaks on õpetajale kindlasti oluline õpilasega avatud dialoogi taotlemine, mida minu arvates kasutatakse koolides liiga vähe. Olen märganud, et paljud argumendid on hakanud liikuma copy-paste-meetodil. Kellegi poolt kunagi esitatud seisukohtade automaatse kopeerimise nõrk koht on asjaolu, et kaduma läheb dialoog ja alles jääb kahe poole monoloog, s.t pole lootustki, et vastaspoole argumendid võiksid teise poole seisukohti mõjutada.

Neljandaks arvan, et osad vastuolud aitavad kindlasti kaasa noore inimese arengule. Siin meenub teadusfilosoof Enn Kasaku  kunagine konstateering: „Terve 20. sajandi oli füüsikas tohutu vastuolu üldrelatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahel ja see ei takistanud füüsikat suurepäraselt arenemast.“

Viimaks on minu meelest oluline, et õpilasele tutvustataks üsna varakult antud nö „suur pilti“ teemast, millega tegeldakse. Loomulikult eakohases keeles, kuid olen tähele pannud, et detailide õpetamine koolis on kordades kergem, kui õpilane mõistab, kus õpitu mingis suuremas süsteemis paikneb.

Kindlasti peab õpetaja ka enda poolt esitatud materjali ja aruteludeks pakutud küsimused ikka ja jälle kriitiliselt üle vaatama.  Abiks võiks olla näiteks inglise filosoofi Francis Baconi (1561 - 1626) poolt kirjeldatud neli põhilist eksituse allikat, mis on kindlasti aktuaalsed ka tänapäeval.    

ISISe toetajatest

Pärast üleeilset Välisilma saadet sai ETVs näha filmi Briti dzhihaadipruudid. Hakkasin mõtleme, et kas minu õpilaste hulgast võib tulla ka ISISe toetajaid ning soodsate asjaolude korral ka nendega ühinejaid. Loomulikult on arutlus puhtalt hüpoteetiline, kultuuritaust ju suurel enamikul teine, islam üsna vähestele atraktiivne, kuid teatav huvi mõned mõtted ja kogemused läbi sõeluda tekkis. Erinevalt filmist mõtlen siiski ka noormeeste peale. Olgu veel öeldud, et ma tean üsna vähe psühholoogiast ning lähtun järgnevas üsna hajusas arutluses eelkõige oma vaistust.

Tegelikult seondub mul selle teemaga ka üks mälestus, millele olen ikka ja jälle mõelnud. See oli aastat 15 tagasi Inglismaal Oxfordis, mul oli võimalus kuu aega käia mööda koole ning vaadata kuidas religiooniõpetust õpetatakse. Kuna mul juhendaja kantseldas ka mitmeid kohalikke tudengeid, kes olid koolides praktikal, tutvusin mõnega neist. Üks neist oli omaks võtnud islami. Ta põhjendas seda nõnda, et kui tavalises inglise koolis peab ta pühendama 90% oma energiast distsipliinile ja 10% õppeainele, siis islami koolis saab see olema teistpidi – 10% distsipliinile ja 90% õppeainele (võib-olla need protsendid päris sellised ei olnud). Igatahes oli korra tagamise moment selle noormehe põhjendustes olulisel kohal.  

Üks mis üleeilsest filmist läbi kõlas oli tõdemus, et mitmete Süüriasse läinud dzhihaadipruutide näol polnud tegu rumalate tüdrukutega. Näiteks tuntud Somaalia päritolu kaksikute puhul mainite nende tegevust matemaatikaklubis, lisaks nende debateerimisoskust ja indu. Natuke sobrasin internetis, nende tüdrukute ühese ja loogilise maailmanägemise soovi nimetasid veel mõned allikad. Fundamentalismi puhul ongi mitmel korral räägitud, et see sobib pigem tehnilise haridusega inimestele, kes maailma mõistavad üheste põhjus-tagajärg seostena. Kui sinna lisada veel noorusega kaasas käiv romantikavajadus ongi kirjeldatud üks grupp õpilasi, kellele olen mõelnud.     

Teiseks, minu kodukülas Pärnumaal kasutati osade laste kohta terminit väikesed vanainimesed. Paar õpilast tuleb üsna lihtsalt silme ette. Neid kohe väga häiris, kui midagi tehti nende meelest oluliselt teisiti kui nad kodus ja kogukonnas harjunud olid. Ehkki nad ei avaldanudki oma pahameelt valjusti, kuid sisimas tunnetasin nende turtsumist. Seda tüüpi õpilased tahavad väga ehitada õiglast, traditsioonilist ja korda hindavat ühiskonda.

Kolmandaks, mõtlesin õpilastele, kes on natuurilt loojad. Aga loojad, kes tahavad mängida kõige paremate ja  vägevamate vahendite ja asjadega. Samuti elavad nad sageli sügavalt sisse oma fantaasiasse või siis virtuaalsesse maailma. Ja nüüd tuleb võimalus luua ja otsustada inimeste saatuse üle mitte virtuaalselt, vaid päriselt.  

Mida ma saan õpetajana teha, et ka need kujuteldavad ohud kunagi ei realiseeruks?

Esmalt arvan, et peab vältima kiirete muutuste taotlemise. Õpetamine kestab gümnaasiumis 3 aastat, selle aja jooksul jõuab õpilane oma vaateid muuta ja sümpaatiaid korrigeerida, kuid loomulikult pole inimene ka pärast gümnaasiumi valmis ning ta areneb edasi. Maailma muutmise ja korrastamise teemad pole lihtsad, seal on palju aspekte, ebameeldivaid näiteid ning nendega tuleb tegeleda tasa ja targu. Ning kindlasti peab õpetaja olema valmis, et ka tema vaated õpilaste argumente kuulates muutuvad.  

Teiseks, probleemid ei ole põgenemiseks, vaid arutamiseks. Tunnetan, et olen viimasel ajal liiga vähe oma tundide teemasid põletavate teemadega sidunud. Tõsi, alati olen vähemalt enda arvates leidnud kaalukaid põhjuseid.

Kolmandaks, arutlustes ja debattides peab õpilasele jätma alati hingamisruumi – vahel on õpetajal kasulik teadlikult õpilasele viimane sõna jätta ning mõnda argumenti mitte kasutada. Ning loomulikult on õpetajapoolne jõupositsioonilt arutluse lõpetamine üks halvemaid lahendusi.

Kokkuvõtet tehes pean tunnistama, et see postitus oli pelgalt mõtetega mängimine, reaalset probleemi ju pole. Aga võibolla tuleb ka niisugused teemad vahel läbi mõelda.