Pildikesi Berliinist

Panen ka blogisse paar mälupilti nädalatagusest Berliinis käigust. Olen sealt paar korda enne ka läbi sõitnud, üks kord 4-5 päeva viibinud, seekord siis ka 5 päeva.

Berliin ja ajalugu

Kunstimuuseumid olin enne läbi käinud, seekord võtsin lisaks saksa ajaloo muuseumi, purustatud sünagoogi, DDRi muuseumi, toomkiriku ja veel mõned väiksemad kohad. Kõige sügavama mulje jättis vist toomkiriku krüpt (tegelikult olin sealt ükskord enne ka läbi jooksnud, kuid siis polnud aega). Võrdustav surm oli seal kõrvuti asetanud suured kuningad ja beebidena igavikku läinud lapsed. Mulle mõjusid suursugusemalt lihtsad kaunistusteta sarkofaagid, seal puhkajate tegusid oli kuidagi lihtsam meenutada.

Berliin ja juhus

Nägemine on mul aastatega viletsamaks jäänud ja metroosse minnes meeldib mulle seinalt jaamade skeemi lugeda. Üks blond tshikk tegi sedasama. Pidin talle peaaegu küünarnukiga äsama (vist liialdus) ja siis ta ütles, tere õpetaja. See oli paar aastat tagasi lõpetanud Joanna, kes tegelikult hoopis Prantsusmaal õpib. Väga südamlik kohtumine oli.       

Berliin ja haridus

Haridusest räägiti ministeeriumis ja Eesti saatkonnas. Kutseharidus on neil tugev ja nad on selle üle uhked. Sain teada uue sõna, helikoptervanemad – ülihoolitsevad vanemad, kes tiirlevad laste kohal ega lase neil normaalselt areneda. Ning kui kuulasin Eesti suursaadikut, siis sain aru, et ega meil ka oma haridussüsteemis midagi häbeneda ei ole, kui sealt nii targad inimesed võrsuvad.  

Berliin ja loomad

Kunstist ja ajaloost pisut väsinuna läksime Oti (Ojaveeri) ja Aarega (Ristikiviga) loomaaeda. Rahulik jalutuskoht.  Sattusime lühikese vahega vaatama filosoofiliselt kaugele vaatavaid pingviine ja ülienergilisi merelõvisid. Meelde jäi  Aare kommentaar, et pingviinid tuleks merelõvide juurde kooli saata, kuidas külastajaid lõbustada tuleb.

Berliin ja kunst

Ats, jälle õpilane, teeb Berliinis kunsti. Käisin temaga ühes galeriis, kus mulle väga meeldis, lisaks uurisin ta eluolu, kuid tegelikult kõige enam meeldis üks kogukonna aed. Keegi pidas seal kohvikut, keegi kasvatas potitaimi, keegi oli loonud vaba raamatukogu. Teadete tahvel näitas joogatundi, mingil hetkel pidid lapsed seal joonistama. Suurte majade vahel tõeline oaas. Tekkis tahtmine Mauruse moodi öelda, et kui oleksin noorem, siis prooviks ka sellist elu, kuid …

Berliin ja pagulased  

Pagulasi ei näinud. Nägin küll Berliini kesklinnas pagulasi toetavaid küünaldega inimesi, kuulsin, et ettevalmistatud struktuurid pagulaste vastuvõtmiseks on pilgeni täis, kuid kõik see vähene, mis ma kuulsin või nägin, kinnitas mulle, et iga olukorras tuleb inimeseks jääda. Ja järgida inimlikkuse kuldreeglit: käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.   

Saksa täpsus

Kui bussijuht sõitis kahe parkinud bussi vahelt läbi nõnda, et kummalegi poole jäi minu meelest vaid sentimeeter vaba ruumi, siis ma mõistsin, et saksa täpsus pole mitte ainult ajaline ja elulaadi puudutav, vaid ka ruumiline mõiste.

Usaldusest ja umbusust

Imeravimi MMSi lai ja üsna süüdimatu levik Eestis on pannud paljusid küsima kriitilise mõtlemise taseme kohta ühiskonnas. Samuti on tõstatatud küsimus, mida saaks kool teha selleks, et noortest kasvaks maailma kriitiliselt analüüsiv, kuid ilmselgeid tõsiasju jaatav ning oma vaateid korrigeerida suutev isiksus.

MMSi taolised nähtuste leviku üheks eelduseks on teatud tõsiasjade eiramine ja kindlasti pole see pelgalt Eesti probleem. Laiemalt käsitletakse vastavat teemat näiteks 2015. aasta märtsis ilmunud ajakirja National Geographic eestikeelse väljaande artiklis „Umbusu ajastu“. Nimetatud artiklis, kuid ka ajakirja esikaanel, on toodud rida tänapäeval laialt omaksvõetud väiteid, mis pole kooskõlas loodusteadustega: kliimamuutus on väljamõeldis, GMO toit on saatanast, evolutsiooni ei ole toimunud, vaktsineerimine võib põhjustada autismi ja Kuule maandumine oli võltsing.

Kuna tegelen koolis religioonide õpetamisega olen eelmises lõigus loetletud väidetest puutunud kokku kõige enam evolutsiooni eitamisega. Ikka tuleb aeg-ajalt ette õpilasi, kes väidavad, et loomisõpetusest lähtuvalt ei saa nad aktsepteerida evolutsiooniõpetust. Lisamärkusena tahaksin siin lisada, et vastav hoiak esineb ka vastupidisena: eeldades, et religiooni omaksvõtt tähendab automaatselt evolutsiooni eitamist, kannavad paljud õpilased religioonid tõsiste maailmavaadete hulgast maha.

Tegelikult on evolutsiooni kohatise eitamise probleem Eestis aastakümneid vana. Näiteks juba 1937. aastal ilmunud artiklis „Usuõpetuse kasvatuslikud ülesanded algkoolis ning teid ja võimalusi nende teostamiseks“ tõdeb koolide peainspektor Märt Raud murelikult: „Missuguses mõttes on piibel Jumala sõna? Kas on ta taevast maha lastud, nagu mormoonide püha raamat, või on ta raamat, mis peab andma Jumalast tunnistust. Selle küsimuse taga seisab suur hulk imesid, nagu noa laev, Metuusala 960 aastat, mao kõnelemine ja muud. Kümmekond aastat tagasi seletasid mõõduandvad kristlikud eriteadlased, et piiblit ei saa pidada ei loodusloo, ajaloo, maateaduse ega rahvasteteaduse kõigutamatuks algallikaks, vaid et ta sisaldab inimhinge suhtumist absoluutsesse ja igavikku, igavese tõe ja õiguse otsimist.“

Mulle näib, et teatud imeravimite entusiastliku jaatuse ja evolutsiooni eitamise vahel on võimalik leida teatud paralleele. Toomas Paul toob oma igihaljas leeriõpikus „Maise matka poolel teel“ analoogia omapead piibliuurimise ja meditsiini vahel: „Juudi filosoof ja arst Markus Herz sai teada, et üks tema endistest patsientidest on hakanud ise ennast tohterdama meditsiinikirjanduse põhjal. Herz nentis: “Ta vaadaku ette, et ta mõne trükivea kätte ära ei sure.“  Suur hulk igasuguseid kummalisi sekte on sündinud liiga enesekindlast piibliuurimisest.“ Tundubki, et MMSi jaatajaid ning evolutsiooni eitajaid iseloomustab reeglina küll usin tegelemine vastava teemaga, kuid seda teatud tõsiasju ignoreerides ja eitades.

Järgnevalt püüangi eelkõige religioossest vaatepunktist lähtuvalt kirjeldada natuke tausta, mis on minu arvates eelnenud lõigus kirjeldatud suhtumise taga ning välja tuua mõned punktid, millele võiks koolis tähelepanu pöörata.   

Esmalt meenus 2005. aasta Eurobarometeri uuring, millest selgus, et Euroopa Liidu riikidest usutakse Eestis kõige vähem isikulise Jumala olemasolu ning kõige enam inimesest kõrgema jõu või vaimu olemasolu. Ehk siis vastavalt 16% küsitletutest uskus isikulisse Jumalasse, 54% kõrgematesse jõududesse, vaimudesse või printsiipidesse, 26% kinnitasid, et religioosseid asju ei usu ning 4% ei vastanud. Nimetatud tulemusi on kinnitanud ka hilisemad uuringud. Näiteks möödud aastal Tartu ülikooli usuteaduskonnas valmis uuring, milles vaadeldi Eestis enim levinud individuaalseid religioosseid enesemääratlusi. Näiteks 58 % vastanutest nõustus väitega, et neil on oma usk, mis on sõltumatu eri kirikutest ja religioonidest, 67% nõustus väitega, et nad usuvad vaimsesse enesearengusse selles mõttes, et teadlike enesesisenduste ja vaimete praktikate abil on võimalik muuta iseennast, oma elu ja maailma enda ümber. Seega eeldused uskuda imetegevatesse asjadesse tunduvad ühiskonnas olemas olevat.   

Kuidas peaks õpetaja toimima õpilasega, kellel on omapärane vaade maailmale ning soov eitada mõningaid loodusteatustes endastmõistetavaid tõsiasju? Esmalt arvan, et kui vastavad vaated pole õpilasele silmnähtavalt ohtlikud, peab vältima kiirete muutuste taotlemise. Õpetamine kestab põhikoolis üheksa ja gümnaasiumis kokku kolm aastat, selle aja jooksul jõuab õpilane oma vaateid muuta ja sümpaatiaid korrigeerida, kuid loomulikult pole inimene ka pärast gümnaasiumi valmis ning ta areneb edasi. Juba nimetatud evolutsiooni ja loomise teema pole lihtne, seal on palju aspekte ning nendega tuleb tegeleda tasa ja targu.   

Teiseks, arutlustes ja debattides peab õpilasele jätma alati hingamisruumi – vahel on õpetajal kasulik teadlikult õpilasele viimane sõna jätta ning mõnda argumenti mitte kasutada. Ning loomulikult on õpetajapoolne jõupositsioonilt arutluse või diskussiooni lõpetamine üks halvemaid lahendusi.

Kolmandaks on õpetajale kindlasti oluline õpilasega avatud dialoogi taotlemine, mida minu arvates kasutatakse koolides liiga vähe. Olen märganud, et paljud argumendid on hakanud liikuma copy-paste-meetodil. Kellegi poolt kunagi esitatud seisukohtade automaatse kopeerimise nõrk koht on asjaolu, et kaduma läheb dialoog ja alles jääb kahe poole monoloog, s.t pole lootustki, et vastaspoole argumendid võiksid teise poole seisukohti mõjutada.

Neljandaks arvan, et osad vastuolud aitavad kindlasti kaasa noore inimese arengule. Siin meenub teadusfilosoof Enn Kasaku  kunagine konstateering: „Terve 20. sajandi oli füüsikas tohutu vastuolu üldrelatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahel ja see ei takistanud füüsikat suurepäraselt arenemast.“

Viimaks on minu meelest oluline, et õpilasele tutvustataks üsna varakult antud nö „suur pilti“ teemast, millega tegeldakse. Loomulikult eakohases keeles, kuid olen tähele pannud, et detailide õpetamine koolis on kordades kergem, kui õpilane mõistab, kus õpitu mingis suuremas süsteemis paikneb.

Kindlasti peab õpetaja ka enda poolt esitatud materjali ja aruteludeks pakutud küsimused ikka ja jälle kriitiliselt üle vaatama.  Abiks võiks olla näiteks inglise filosoofi Francis Baconi (1561 - 1626) poolt kirjeldatud neli põhilist eksituse allikat, mis on kindlasti aktuaalsed ka tänapäeval.    

ISISe toetajatest

Pärast üleeilset Välisilma saadet sai ETVs näha filmi Briti dzhihaadipruudid. Hakkasin mõtleme, et kas minu õpilaste hulgast võib tulla ka ISISe toetajaid ning soodsate asjaolude korral ka nendega ühinejaid. Loomulikult on arutlus puhtalt hüpoteetiline, kultuuritaust ju suurel enamikul teine, islam üsna vähestele atraktiivne, kuid teatav huvi mõned mõtted ja kogemused läbi sõeluda tekkis. Erinevalt filmist mõtlen siiski ka noormeeste peale. Olgu veel öeldud, et ma tean üsna vähe psühholoogiast ning lähtun järgnevas üsna hajusas arutluses eelkõige oma vaistust.

Tegelikult seondub mul selle teemaga ka üks mälestus, millele olen ikka ja jälle mõelnud. See oli aastat 15 tagasi Inglismaal Oxfordis, mul oli võimalus kuu aega käia mööda koole ning vaadata kuidas religiooniõpetust õpetatakse. Kuna mul juhendaja kantseldas ka mitmeid kohalikke tudengeid, kes olid koolides praktikal, tutvusin mõnega neist. Üks neist oli omaks võtnud islami. Ta põhjendas seda nõnda, et kui tavalises inglise koolis peab ta pühendama 90% oma energiast distsipliinile ja 10% õppeainele, siis islami koolis saab see olema teistpidi – 10% distsipliinile ja 90% õppeainele (võib-olla need protsendid päris sellised ei olnud). Igatahes oli korra tagamise moment selle noormehe põhjendustes olulisel kohal.  

Üks mis üleeilsest filmist läbi kõlas oli tõdemus, et mitmete Süüriasse läinud dzhihaadipruutide näol polnud tegu rumalate tüdrukutega. Näiteks tuntud Somaalia päritolu kaksikute puhul mainite nende tegevust matemaatikaklubis, lisaks nende debateerimisoskust ja indu. Natuke sobrasin internetis, nende tüdrukute ühese ja loogilise maailmanägemise soovi nimetasid veel mõned allikad. Fundamentalismi puhul ongi mitmel korral räägitud, et see sobib pigem tehnilise haridusega inimestele, kes maailma mõistavad üheste põhjus-tagajärg seostena. Kui sinna lisada veel noorusega kaasas käiv romantikavajadus ongi kirjeldatud üks grupp õpilasi, kellele olen mõelnud.     

Teiseks, minu kodukülas Pärnumaal kasutati osade laste kohta terminit väikesed vanainimesed. Paar õpilast tuleb üsna lihtsalt silme ette. Neid kohe väga häiris, kui midagi tehti nende meelest oluliselt teisiti kui nad kodus ja kogukonnas harjunud olid. Ehkki nad ei avaldanudki oma pahameelt valjusti, kuid sisimas tunnetasin nende turtsumist. Seda tüüpi õpilased tahavad väga ehitada õiglast, traditsioonilist ja korda hindavat ühiskonda.

Kolmandaks, mõtlesin õpilastele, kes on natuurilt loojad. Aga loojad, kes tahavad mängida kõige paremate ja  vägevamate vahendite ja asjadega. Samuti elavad nad sageli sügavalt sisse oma fantaasiasse või siis virtuaalsesse maailma. Ja nüüd tuleb võimalus luua ja otsustada inimeste saatuse üle mitte virtuaalselt, vaid päriselt.  

Mida ma saan õpetajana teha, et ka need kujuteldavad ohud kunagi ei realiseeruks?

Esmalt arvan, et peab vältima kiirete muutuste taotlemise. Õpetamine kestab gümnaasiumis 3 aastat, selle aja jooksul jõuab õpilane oma vaateid muuta ja sümpaatiaid korrigeerida, kuid loomulikult pole inimene ka pärast gümnaasiumi valmis ning ta areneb edasi. Maailma muutmise ja korrastamise teemad pole lihtsad, seal on palju aspekte, ebameeldivaid näiteid ning nendega tuleb tegeleda tasa ja targu. Ning kindlasti peab õpetaja olema valmis, et ka tema vaated õpilaste argumente kuulates muutuvad.  

Teiseks, probleemid ei ole põgenemiseks, vaid arutamiseks. Tunnetan, et olen viimasel ajal liiga vähe oma tundide teemasid põletavate teemadega sidunud. Tõsi, alati olen vähemalt enda arvates leidnud kaalukaid põhjuseid.

Kolmandaks, arutlustes ja debattides peab õpilasele jätma alati hingamisruumi – vahel on õpetajal kasulik teadlikult õpilasele viimane sõna jätta ning mõnda argumenti mitte kasutada. Ning loomulikult on õpetajapoolne jõupositsioonilt arutluse lõpetamine üks halvemaid lahendusi.

Kokkuvõtet tehes pean tunnistama, et see postitus oli pelgalt mõtetega mängimine, reaalset probleemi ju pole. Aga võibolla tuleb ka niisugused teemad vahel läbi mõelda.    

Ärritav headus

Tunnistan, et kadunud poja loos (Lk 14: 11-32) on mind alati midagi ärritanud. Küllap olen kujutanud ennast selles loos esineva vanema vennana, kes on päevade kaupa tööd rabanud ning siis avastanud, et pidu peetakse mitte tema, vaid kogu oma vara raisanud noorema venna auks. 

Mulle tundub, et paljuski sarnast ärritust tunnetasin mitmetes reaktsioonides, mis järgnesid 6. septembril Vabaduse väljakul peetud MTÜ Sõbralik Eesti poolt korraldatud kontserdile. See oli südamlik ja ilus üritus, kus lauldi ja musitseeriti, räägiti mõistmisest ning kõneldi erineva nahavärviga inimeste vendlusest. Lisaks pakkusid oma roogasid mitmed rahvusköögid. Analoogiliselt kadunud poja looga võisidki mõned kriitikud mõelda, et miks ei peetud pidu mitte aastaid Eestit üles ehitanud inimeste auks, vaid äsja siia saabunud pagulaste toetuseks.

Praegu Euroopa tulipunktis olevale pagulaste probleemile ei ole lihtsaid lahendusi. Endastmõistetavate arusaamade deklareerimine, et põgenikke tuleks aidata nende kodule võimalikult lähedal, võidelda inimsmugeldamisega või panustada tuleks sõjalise konflikti lõpetamisele ei tee Euroopasse jõudnud põgenike probleemi olematuks ning ei lahenda sisuliselt mitte midagi. Selles olukorras on mõistlik otsida põhimõtet või tõekspidamist, millele oma igapäevases käitumises toetuda. Ning kristluses on loomulik hädasolijaid aidata.         

Olen uhke oma kiriku üle, kes on valinud pagulaste toetamise ning nendega aktiivse tegelemise tee. Kindlasti ei ole see tee probleemideta, küllap tuleb arvestada mitmete tagasilöökidega, kuid sarnaselt kadunud poja loole loodan siin ärritava headuse ja mõistmise kohalolu kirikus ja selle levimist kogu ühiskonda. Siis saavad sellest osa ka paljud teised hädalised. 

Usulise taustaga ärritav headus ja püüd mõista võib vahel minna väga kaugele. Toon näite umbes kümne aasta tagusest Ameerika Ühendriikidest, kui  Charles  Roberts tulistas amišite koolis surnuks viis 7- kuni 13-aastast tüdrukut, lisaks sellele sai viis koolitüdrukut vigastada ja lõpuks tappis mees ka iseenda.  Amiši kogukond andestas tulistajale ja veelgi enam, nad lõid mõrvari lese ja tema kolme lapse toetuseks fondi ning annetasid sinna märkimisväärse summa raha.  

Mõistan ka seda, et paljud eestimaalased tunnevad hirmu tundmatu ees ja on skeptilised pagulasi toetavate tegevuste suhtes. Loodan siiski, et need raskused on ületatavad. Julgustust pakuvad näiteks  Arvo Pärdi sõnad tema hiljutisel juubelikontserdil:  „ Olen õnnelik, väga õnnelik, et ma elan sellel maal, kus inimesed oskavad jõuliselt ja siiralt oma heatahtlikkust näidata. Elagu Eesti! Ja kaitsku teda Jumal.“

Ilmunud ajalehes Eesti kirik 16.09.2015

Pärdist ja muusikameistrist

Ma ei tea muusikast kuigi palju. Pean väga halvasti viisi ning ma pole elus ühegi instrumendiga lähemat sõprust sõlminud. Kunagi õppisin plokkflöödil viit-kuut viisjuppi mängima, see on olnud minu lagi.

Samas pole muusikast arusaamise nappus takistanud mind muusika suurkujude vastu aukartust tundmast. See oli paar aastat tagasi, kui Tartus Rüütli tänaval tuli mulle Arvo Pärt vastu. Olin tol päeval sõpradega paar õlut võtnud ja ei salga, tekkis õpetajale vahelejäänud koolipoisi tunne.

Omal ajal avaldas mulle suurt mõju Hermann Hesse (1877-1962) „Klaaspärlimäng“. Mul oli see raamat ka Nõukogude sõjaväes kaasas, mistõttu tean sealt osasid katkendeid peast. Hessest veel niipalju, et ta on esivanemate kaudu seotud ka Eestiga, TÜ lõpetanud vanaisa oli Paides arst, onu olnud Oleviste kirikus pastoriks, isa õppinud Tallinna rüütli ja toomkoolis.

„Klaaspärlimänus“ on mulle ikka olnud peategelase Josef Knechti kõrval olulised kaks isikut: paater Jakobusega benediktlaste kloostrist ja muusikameister. Kuna mainisin oma oskamatust muusikas, siis viimane oli minu jaoks mõneti saladuslik kuju.

Võib-olla seetõttu, et sõjaväes seda raamatut  palju lugesin, olen otsinud eelmises lõigus nimetud tegelastele paralleele elust. Paater Jakobusena olen kujutanud legendaarset vaimulikku ja õppejõudu Elmar Salumaad. Olen teda reaalses elus küll väga napilt näinud ja vist ainult ühte loengut kuulanud, küll aga tema kirjutatud asjad enam-vähem läbi lugenud.

Muusikameistriga on olnud raskem. Paari aasta taguses kirjutises „Tähendusi otsimas“ otsisin ettevaatlikke paralleele vana muusikameistri ja minu jaoks teoloogias suurima autoriteedi Toomas Pauli vahel. Kasutasin Hesse raamatus toodud kujundit, kuidas muusikameister jääb ta sõnadega kitsimaks, kuid üha kirkamaks muutub ta maailmamõistmine.

Artikkel „Tähendusi otsimas“:

http://www.eestikirik.ee/tahendusi-otsimas/

Mulle näib, et pärast oma juubelikontserdil peetud kõnet kasutaksin sama paralleeli ka Arvo Pärdile mõeldes. See kõne oli sõnadelt napp, kuid sõnumilt võimas.

Arvo Pärdi kõne:

 http://kultuur.postimees.ee/3325705/arvo-part-andkem-andeks