Mustast alpinistist I

Vist aastal 1988 Tuvas

Mõtiskluse aluseks on Urmas E Liivi äsja linastunud film „Must alpinist“. Olgu kohe alguses öeldud, et Eero (nii kutsuti Urmas E Liivi bioloogide hulgas) on mu vana ülikooliaegne sõber (olime aasta isegi toakaaslased), kahel pikemal matkal oleme samas grupis olnud (üks neist oli samas kandis, millest film räägib), kuna mõlemad oleme Pärnumaalt, siis aeg-ajalt liikusime ühes suunas, olen tal Kärbu külas käinud isegi peeditalgutel. Viimasel ajal pole elu meid küll kokku viinud, kuid facebookis oleme ikka aeg-ajalt sõbralikke repliike vahetanud. Muideks, hiljutisest vestlusest Eeroga selgus, et olen ka tema filmis korraks ekraanil (vanad dokumentaalkaadrid).  

Ma arvan, et ma ei eksi, kui nii mõnigi minu eakaaslane nimetab Siberi matku oma elu kõige elamuslikumateks hetkedeks. Kuna film on talimatkast, siis katsun alguses meenutada oma talviseid käike, jättes veematkad ja suvised jalgsimatkad välja. Talimatku üles lugedes tean hästi, et suuremate käijate kõrval olen ma poisike: paar korda olen Koolas käinud, Tuvas, Ida-Sajaanis Burjaatias, Lähispolaar-Uuralis samuti kaks korda ning Jakuutias Tsherski ahelikul. Nõnda, et mingi kogemus ikkagi on.

Eero film tuletas ehedalt meelde paljut omal nahal kogetut: seda, mis tunne on raske seljakotiga mäkke ronida, kurule jõudes õndsat kümmet minutit nautida kuni külm hakkab, siis lõputul valgel lumel mäest alla kihutada (ka laskujate asend, kahele kepile toetudes, oli õige), kuidas mõjub üdini tungiv külm, mis tunne on ammutada lahvandusest külma vett ja juua, kuidas saab külmas ja tuulises keskkonnas paari meetri kanga (telgi) ja kõverasse keeratud pleki (ahju) abil luua kümnekonnale ruutmeetrile tõelise õndsuse jne. Ei usu, et keegi Eestis pärast Eerot enam seda veerandsaja aasta vanust elustiili (ok, viimast korda käisin Lähispolaar-Uuralis aastal 2000, kuid see oli jalgsimatk) nii ehedalt ekraanile toob.

Mõned matkal öeldud lihtsad repliigid ja dialoogid jäävad vist surmani meelde. Kõrvalvaatajale võivad need igavad olla, kuid toon mõne:

Tundsin, et mu jalad on külmas ja küsisin lõkkevalvurilt, kas mu jalad on lume peal. „On küll,“ vastas ta. „Pane neile siis paar halgu alla,“ ütlesin talle.

„Nüüd läheme nagu metssead!“ – see oli Petsi hüüatus, kui üsna raskest kurust üle saime, aga läks juba pimedaks ja tahtsime alla metsapiirini jõuda.

„Vaadake mind! Vaadake mind!“ – see oli Siim, kes oli suuskadel osav ja oskas jääl tiirutada ning siis edasi laskuda.

„Kuulsite, Piia ütles vaikselt Kurat võtaks!“, Eero oli tabanud hetke, kuidas alati korrektne Piia omaette vandus.

Olen olnud ka matkal, kus suhted ei laabu. Matk hööveldab inimeselt maha tema diplomaatilise kihi ja palju asju öeldakse otse välja, ka halbu asju. See võib tõesti tuua kaasa mõneks hetkeks kaine mõistuse kao ja tulemuseks võib olla ohtliku sööstlaskumise (nagu filmis). Ka ise olen ükskord lasknud emotsioonil endast võitus saada, lükkasin end külmunud  jõge mööda laskuma ja sõitsin näo üsna katki.  

Tavaliselt saab risti läinud suhted tagasiteel rongis klaaritud, Eero filmis läks aga teisiti. Tegelikult mäletan seda tunnet, mis tekitas matka lõpp-punkti jõudmine. Pinge lang, kohalikus sööklas (kui see oli) neli portsu putru, korralikult alkoholi. Aga filmis ei olnud matka lõpp mitte lõpp, vaid rusuva ootuse algus. Ma vist kujutan seda tunnet ette, kuid midagi niisugust kogeda ei taha, isegi mõttes.

Lähen filmi kindlasti veel vaatama. Ehk tuleb veel mõni mõte, tänane sissekanne oli rohkem oma emotsiooni väljaelamine.    

   

Baerist Lobjakani

Alustan isikliku väitega, et harrastan kirjutamisel pehmet ja arutlevat stiili, kuid see ei ole mind vähemalt seni takistanud karme hinnanguid tõsiselt võtmast ning neist õppimast.

Hiljutises Ahto Lobjaka kolumnis väljaöeldud sõnad eurooplaseks olemise kohta tuletasid mulle esmalt meelde Karl Ernst von Baeri vana hinnangu tema raamatus „Eestlaste endeemilistest haigustest“ (oli vist 1814):

„Tahan lisada mõned sõnad eestlaste moraalse laadi kohta. Liiga paljud kirjamehed on püüdnud sellele rahvale külge luuletada kõiki vigu, mis inimestel üldse võivad olla; nii arvab Paul Einhorn, et see rahvas on voorusest hoopis ilma jäetud, sest ta keeles puuduvat sõna „voorus“. Vigadest, mida siiski eitada ei saa, loendasin ma siin: laiskus, mustus, liigne alandlikus vägevamate ees ning julmus ja metsikus alamate vastu. Nende kalduvust armunaudinguteks on liiga sageli ülemäära suureks puhutud, ka Hupel, suurepärane mees, näib olevat selles suhtes ülekohtuselt talitanud.“

Ühest küljest on Baeri hinnang mulle nalja teinud. Teisalt, ta oli ikkagi oma aja üks valgustatumaid päid, olen püüdnud mõelda, kas midagi tema kahtlemata siiras hinnangus võib ka täna ilmneda. Möödunud suvel hakkasin mõtlema Baeri nimetatud eestlaste mustuse üle. Huvitaval kombel tekkis see mõte Helsingis ja seondus kirikus armulaual veini jagamisega. Soome (ja vist ka teistes Skandinaavia kirikutes, täpselt ei tea) on tava, et veini jagamiseks kasutatakse väikeseid karikaid, kuhu igaühele valatakse tema osa. Eestis ei ole vist ükski kogudus sellisele praktikale üle läinud ning kasutatakse ühte suurt karikat. Äkki pole hügieeniküsimused meile tõesti nii tähtsad kui mõningatele naabritele.

Olgu selle mustusega kuidas on – eelmine lõik ei olnud liiga tõsiselt kirjutatud, kuid juhtis mõtte sujuvalt religioossesse maailma. Ning selles maailmas pean tunnistama, et  olen halvasti ütlemistega harjunud. Näiteks Vana Testamendi prohvetid Jesaja, Jeremija ja Hesekiel ütlevad oma rahva kohta palju inetuid, kuid ilmselt õigustatud asju. Ning Vana Testamendi põhjal tunduvad rumalad pigem need, kes suurte prohvetite tähelepanekuid miskiks ei pannud ning vanamoodi edasi elasid.

Küllap see on minu personaalne kiiks, kuid olen ikka tundnud teatud hingesugulust niisuguste karmilt ütlejatega, kes ennast oma avalduste või väljaastumistega rünnatavateks muudavad. Küllap seetõttu asusin Pussy Rioti juhtumi puhul tütarlaste poolele.

Ahto Lobjakas pole prohvet, kuid on kahtlemata haritud ja tark inimene. Toon veelkord välja tema ütluse: "Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane - k.a mõrvarid - kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis." Tunnistan, et esmasel lugemisel jäi mulle see ütlus arusaamatuks.  Vaatasin siis intervjuud (või väitlust) Priit Pulleritsuga ja üht-teist sai selgemaks (Intervjuust niipalju, et polnud kahtlust, võit oli Lobjaka poolel. Mulle tundus, et Pulleritsul polnud lihtsalt kõige parem päev, kindlasti oleks ta suutnud kriitilist lähenemist paremini esitada).

Lobjakas toetub Derridale ning räägib eurooplase jaoks olemuslikust valiku tegemisest ja selle eest vastutamisest. Tunnistan, et selline lähtekoht mulle meeldib on mulle isiklikult tähtis. Mäletan üht oma vana arutlust hea kooli üle, kus ühe punktina (neljast) rõhutasin otsuse tegemise ja vastutamise vajalikkust. Tunnen natuke Eesti ühiskonda ja olen osalt nõus Lobjaka kriitikaga, et reaalset otsustamist ja valmis selle eest seista, vastutada ja kannatada, võiks rohkem olla. Samas, tunnistan ausalt, ma ei tunne ühtegi Pariisi moslemit ning ei oska öelda, kuivõrd omane on neile Lobjaka kirjeldatud valiku tegemine.

Igatahes tahan sellel teemal edasi mõtelda.

Taevaste ja maiste asjade seotusest

Keeleteadlase ja akadeemiku Ferdinand Johann Wiedemanni (1805 - 1887) elulooraamat „Mälestusi minu elust“ algab tema esivanema Johann Gottfried Cargeri nappide ülestähendustega, mis puudutavad põhiliselt  tema laste ja lähedaste inimeste sündisid, abielusid ja surmasid. Toon kirjapandust mõned väljavõtted:

Laupäeval, 3. juulil 1781 kell 11 päeval kutsus armuline Taevaisa meie väikese poja Paul Fromholdi kolme aasta, kümne kuu ja kuue päeva vanuselt enda juurde taevariiki, hoidnud teda aga eelnevalt kaheteistkümne nädala jooksul raske haiguse küüsi ja kaheteistkümne tunni vältel reede õhtul kella üheteistkümnest laupäeva ennelõunal kella üheteistkümneni kibedaimas surmaheitluses, millega kaasnesid ajurabandus ja langetõbi. /../  Ränga surmaheitluse põhjus selgub meile igavikus.

/../

Anno 1781, 13. septembril kell 12 ööl vastu teisipäeva kutsus armuline Jumal  oma tarkuses meie noorima tütre Hedwig Louisa Heinriette kümnenädalase haiguse ja põetamise järel vaikse surma läbi siit ajalikust hingelisse igavikku, pärast seda kui ta oli ühe aasta, kümme kuud ja kümme päeva siin hädaorus veetnud ning tervetel päevadel oma taibukusega meile paljugi meeldivaid hetki pakkunud. Issand, kes Sa talle nüüd igavest hingamist ja rõõmu annad, luba meil teda õndsate seas näha saada.

Lugedes nimetatud raamatust mitmeid eelnevatele väga sarnaseid ülestähendusi, kus asjalikud arstlikud diagnoosid vaheldusid usulise kindluse ja lootusega igavikuks, ei tekitanud kirjeldatud surmade rohkus ometigi masendust. Eelkõige hajutas surma karmust asjaolu, et haiguste ja õnnetuste keskel oli kirjutajal alati meeles igavikulisus ja jumalik mõõde ning kindel lootus tulevikus lahkunutega kohtuda.       

Paraku pakub elu ka teistsuguseid näiteid. Eelmise nädala Eesti Ekspressis ilmus artikkel „Kes oli Lasnamäe muumia“, mis rääkis kümme aastat oma korteris surnuna lebanud mehest. Kellelegi polnud tema kadumine nii oluline, et ta oleks mehe leidmise nimel otsustavalt tegutsenud, lasknud korteriukse maha murda vms.  Artikli autorid olid üles otsinud inimesi, kes Ivot (nii oli mehe nimi) kunagi tundsid. Nende inimeste kommentaaride ja mälestuste abil on antud pilt Ivo elust ja argipäevast, mis oli nooruses puhuti lootusrikas, kuid kus järk-järgult kuhtusid kõik pürgimused millegi kõrgema poole. Lõpuks jäi vaid alkohol, seaduserikkumised ja lootusetus.

Renessanssi kunsti suurmeistri Raffaeli (1483 - 1520) kuulsa fresko „Ateena kool“ keskel on kujutatud kõrvuti kahte antiikfilosoofia suurkuju Platonit (427-347) ja Aristotelest (384 -322).  Platoni näpp on suunatud ülespoole justkui vihjates tema filosoofia aluseks olevale ideede maailmale kuhu ka inimene olemuslikult kuulub. Aristotelese peopesa seevastu on suunatud alla maa poole, justkui kutsuks oma õpetajat mõtlema ideede seotusele maisega. Mõlemal filosoofia suurkujul on olnud silmapaistev mõju kristliku mõtte kujundamisele: näiteks Aurelius Augustinus (354 - 430) oli mõjutatud Platonist, Aquino Thomas (1225 - 1274) Aristotelesest.

Tehes sügava kummarduse Platonile ja temast inspiratsiooni saanud teoloogidele on mulle ikka imponeerinud Aristotelese keha ja vaimu ühendav vaateviis. See võimaldab näha jumalikkust ka kõige lootusetumate juhtumite ja umbejooksnud elusaatuste puhul. Veelgi enam, minu jaoks laieneb selline materiaalses maailmas veel avaldumata potentsiaale või kõrgemaid ideid otsiv maailmavaade ka inimestest väljapoole.

Näiteks käib praegu vaidlus erakoolide rahastamise põhimõtete üle. Minu jaoks on ülioluline, et vaidluses materiaalsete ressursside jaotuse üle räägitaks paralleelselt kogu aeg ka haridusega seotud teemadest ja ideedest üldisemalt: mille poole peaks pürgima erakool, mille poole munitsipaalkool, kus saaks üks koolitüüp teist täiendada ja piirkonnale teatud lisaväärtust tekitada, kuidas toetaks vastav kool kogu piirkonna haridust üldisemalt jne. Näen siin palju võimalusi kokkulepeteks ning kompromissideks, mis aga sageli hajuvad, kui jutt jääb üksnes rahaga seotud teemadele.

   

Ilmunud: 

http://www.eestikirik.ee/taevaste-ja-maiste-asjade-seotusest/

Häbi jõust ja jõuetusest

Tudengiajast mäletan, kuidas teoloogiaprofessor Kalle Kasemaa põimis sageli oma Vana Testamendi loengutesse mõne juudi anekdoodi. Kord iseloomustas ta anekdoodi abil häbi jõudu juudi ühiskonnas. Lugu oli umbes  järgmine:

„

Elas kord ühes külas mees, kelle nimi oli Jakob. Kord rõõmsas meeleolus peol kaotas ta hetkeks enese üle kontrolli ja peeretas valjusti. Sellest hakkas tal nii häbi, et ta kolis külast ära kaugele mägedesse ja alles siis, kui tundis, et surm hakkab tulema, otsustas oma kodukülla naasta

Kui Jakob oma koduküla esimesi taresid märkas, tuli talle üks külamees vastu. Jakob, erutatud  ja elevil kodukülla jõudmisest, hakkas vastutulijat küsitlema.

„Minu vana sõber ja mängukaaslane, Taavet, kas ta elab veel?“

„Ei, selle targa vanamehe me matsime hiljuti maha,“ kostis kohatud mees.

„Aga Saara, minu vana armsam?“

„Jah, ka Saara on ammu surnud, see juhtus juba siis kui ma poisike olin,“ vastas mees.

„No aga Iisak, ta oli minust noorem, tema ometi elab?“ ei jätnud Jakob jonni.

„Iisak nimi on nagu tuttav,“ kostis mees. „Aga miks sa neid asju üleüldse minu käest küsid , mina olen ju suhteliselt noor mees. Mina sündisin viis aastat pärast seda kui Jakobi nimeline mees ühel peol peeretas.“

Neid sõnu kuuldes taipas Jakob, et talle pole kodukülas kohta, ta läks tagasi mägedesse ja suri seal.“

Eestis kõneldakse viimasel ajal üsna palju häbist. Mulle näib, et see on hetkel üsna väikese mõjuga teema, sest erinevalt anekdoodis kirjeldatust Eesti  ühiskonnas häbil reaalset jõudu ei ole. Häbi pärast ei vajuta maa alla, pigem võib kohata õigustamist isegi nii endastmõistetavalt häbiväärsete tegude puhul nagu näiteks tumedanahaliste laste ja nende emade mõnitamine või liitlasvägede sõdurite solvamine.    

Ma ei poolda mingist kollektiivsest häbist rääkimist. Teatud lausrumaluste pärast ei peaks mitte häbi tundma, vaid vahel on võimalik sedalaadi ettevõtmistele huumoriga vastata, vahel lihtsalt küündimatusele kaasa tunda. Hea näitena meenub, kuidas Eesti endine tipp-poliitik soovis tekitada Facebook'is reeturite nimekirja, kuid juhtus hoopis, et sinna panid end vabatahtlikult kirja paljud arukad ja sümpaatsed inimesed. Inimprussakatest ja parasiteerivatest  tibladest rääkinud kaitseliidu ametnik jäi küll ametisse, kuid selge on see, et  tõsiselt seda inimest enam ei võeta.      

Siiski tundub, et häbil on ühiskonna mõjutamisel olulisem roll kui esmapilgul paistab. Tõsi, mõnda aega võib häbi teemat vältida või ignoreerida.  Antoine de Saint-Exupery kirjutab „Väikeses printsis“ joodikust, kes joob, et häbi unustada ning häbi on tal sellepärast, et ta joob. Mulle meenutab selline nõiaring tänapäeval kõige enam teatud ideoloogiliste seisukohtade papagoilikku kordamist või lõputuid copy-paste postitusi sotsiaalmeedias.  

Häbi jõud seevastu ilmneb olukorras, kui inimene tunnistab, et ta tegi midagi valesti, kuid on end parandanud ei korda tehtud viga enam. Mulle on ikka imponeerinud Mihkel Raua väide oma suhte kohta alkoholiga: „Ma olen joodik, kes ei joo.“ Selles väljendis on kokku võetud kuri ja häbiväärne kogemus, kuid ka selle kogemuse ületamine. Tänu häbi tunnistamisele võtan ma Mihkel Raua seisukohti näiteks alkoholiseaduse kohta väga tõsiselt.   

Mulle näib, et häbi teadvustamise nõrkusesse kaob meie ühiskonnas arvestatav hulk dialoogi. Kui häbi ei tunta, ei tunnetata ka oma vigu, ollakse liiga lihtsalt oma lõplikus õigsuses veendunud ning sellisel juhul kaob teise poolega arvestamise vajadus. Viimast oleks vaja näiteks inimeste vaheliseks usalduseks. Nii on raske töötada koos inimesega, kes väidetavalt ei eksi, teab alati, missugused seisukohad on õiged ning oskab lisaks end alati esitleda vaese kannatajana. On siis talle kujuteldava ülekohtu tegijaks Eesti valitsus või peavoolumeedia.

Olen vahel kahelnud, kas meie haridussüsteem annab koolides õpilastele piisavalt julgust otsuste langetamiseks. Otsustamise alla kuulub ka julgus oma eksimusi tunnistada, kuid ka otsustavus juhtida viisakalt tähelepanu olukorrale, kui sõber või tuttav on teatud tegevuste või väljenditega liiale läinud. Mulle näib, et sellisel kujul on häbi tagasitoomine ühiskonda tervendav ja aitab vahetevahel jõuda kui mitte kokkulepeteni, siis vähemalt vastastikuse mõistmiseni.

Eesti Päevaleht  

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/habi-joust-ja-jouetusest?id=72880359

Pildikesi Berliinist

Panen ka blogisse paar mälupilti nädalatagusest Berliinis käigust. Olen sealt paar korda enne ka läbi sõitnud, üks kord 4-5 päeva viibinud, seekord siis ka 5 päeva.

Berliin ja ajalugu

Kunstimuuseumid olin enne läbi käinud, seekord võtsin lisaks saksa ajaloo muuseumi, purustatud sünagoogi, DDRi muuseumi, toomkiriku ja veel mõned väiksemad kohad. Kõige sügavama mulje jättis vist toomkiriku krüpt (tegelikult olin sealt ükskord enne ka läbi jooksnud, kuid siis polnud aega). Võrdustav surm oli seal kõrvuti asetanud suured kuningad ja beebidena igavikku läinud lapsed. Mulle mõjusid suursugusemalt lihtsad kaunistusteta sarkofaagid, seal puhkajate tegusid oli kuidagi lihtsam meenutada.

Berliin ja juhus

Nägemine on mul aastatega viletsamaks jäänud ja metroosse minnes meeldib mulle seinalt jaamade skeemi lugeda. Üks blond tshikk tegi sedasama. Pidin talle peaaegu küünarnukiga äsama (vist liialdus) ja siis ta ütles, tere õpetaja. See oli paar aastat tagasi lõpetanud Joanna, kes tegelikult hoopis Prantsusmaal õpib. Väga südamlik kohtumine oli.       

Berliin ja haridus

Haridusest räägiti ministeeriumis ja Eesti saatkonnas. Kutseharidus on neil tugev ja nad on selle üle uhked. Sain teada uue sõna, helikoptervanemad – ülihoolitsevad vanemad, kes tiirlevad laste kohal ega lase neil normaalselt areneda. Ning kui kuulasin Eesti suursaadikut, siis sain aru, et ega meil ka oma haridussüsteemis midagi häbeneda ei ole, kui sealt nii targad inimesed võrsuvad.  

Berliin ja loomad

Kunstist ja ajaloost pisut väsinuna läksime Oti (Ojaveeri) ja Aarega (Ristikiviga) loomaaeda. Rahulik jalutuskoht.  Sattusime lühikese vahega vaatama filosoofiliselt kaugele vaatavaid pingviine ja ülienergilisi merelõvisid. Meelde jäi  Aare kommentaar, et pingviinid tuleks merelõvide juurde kooli saata, kuidas külastajaid lõbustada tuleb.

Berliin ja kunst

Ats, jälle õpilane, teeb Berliinis kunsti. Käisin temaga ühes galeriis, kus mulle väga meeldis, lisaks uurisin ta eluolu, kuid tegelikult kõige enam meeldis üks kogukonna aed. Keegi pidas seal kohvikut, keegi kasvatas potitaimi, keegi oli loonud vaba raamatukogu. Teadete tahvel näitas joogatundi, mingil hetkel pidid lapsed seal joonistama. Suurte majade vahel tõeline oaas. Tekkis tahtmine Mauruse moodi öelda, et kui oleksin noorem, siis prooviks ka sellist elu, kuid …

Berliin ja pagulased  

Pagulasi ei näinud. Nägin küll Berliini kesklinnas pagulasi toetavaid küünaldega inimesi, kuulsin, et ettevalmistatud struktuurid pagulaste vastuvõtmiseks on pilgeni täis, kuid kõik see vähene, mis ma kuulsin või nägin, kinnitas mulle, et iga olukorras tuleb inimeseks jääda. Ja järgida inimlikkuse kuldreeglit: käitu nii nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid.   

Saksa täpsus

Kui bussijuht sõitis kahe parkinud bussi vahelt läbi nõnda, et kummalegi poole jäi minu meelest vaid sentimeeter vaba ruumi, siis ma mõistsin, et saksa täpsus pole mitte ainult ajaline ja elulaadi puudutav, vaid ka ruumiline mõiste.