ISISe toetajatest

Pärast üleeilset Välisilma saadet sai ETVs näha filmi Briti dzhihaadipruudid. Hakkasin mõtleme, et kas minu õpilaste hulgast võib tulla ka ISISe toetajaid ning soodsate asjaolude korral ka nendega ühinejaid. Loomulikult on arutlus puhtalt hüpoteetiline, kultuuritaust ju suurel enamikul teine, islam üsna vähestele atraktiivne, kuid teatav huvi mõned mõtted ja kogemused läbi sõeluda tekkis. Erinevalt filmist mõtlen siiski ka noormeeste peale. Olgu veel öeldud, et ma tean üsna vähe psühholoogiast ning lähtun järgnevas üsna hajusas arutluses eelkõige oma vaistust.

Tegelikult seondub mul selle teemaga ka üks mälestus, millele olen ikka ja jälle mõelnud. See oli aastat 15 tagasi Inglismaal Oxfordis, mul oli võimalus kuu aega käia mööda koole ning vaadata kuidas religiooniõpetust õpetatakse. Kuna mul juhendaja kantseldas ka mitmeid kohalikke tudengeid, kes olid koolides praktikal, tutvusin mõnega neist. Üks neist oli omaks võtnud islami. Ta põhjendas seda nõnda, et kui tavalises inglise koolis peab ta pühendama 90% oma energiast distsipliinile ja 10% õppeainele, siis islami koolis saab see olema teistpidi – 10% distsipliinile ja 90% õppeainele (võib-olla need protsendid päris sellised ei olnud). Igatahes oli korra tagamise moment selle noormehe põhjendustes olulisel kohal.  

Üks mis üleeilsest filmist läbi kõlas oli tõdemus, et mitmete Süüriasse läinud dzhihaadipruutide näol polnud tegu rumalate tüdrukutega. Näiteks tuntud Somaalia päritolu kaksikute puhul mainite nende tegevust matemaatikaklubis, lisaks nende debateerimisoskust ja indu. Natuke sobrasin internetis, nende tüdrukute ühese ja loogilise maailmanägemise soovi nimetasid veel mõned allikad. Fundamentalismi puhul ongi mitmel korral räägitud, et see sobib pigem tehnilise haridusega inimestele, kes maailma mõistavad üheste põhjus-tagajärg seostena. Kui sinna lisada veel noorusega kaasas käiv romantikavajadus ongi kirjeldatud üks grupp õpilasi, kellele olen mõelnud.     

Teiseks, minu kodukülas Pärnumaal kasutati osade laste kohta terminit väikesed vanainimesed. Paar õpilast tuleb üsna lihtsalt silme ette. Neid kohe väga häiris, kui midagi tehti nende meelest oluliselt teisiti kui nad kodus ja kogukonnas harjunud olid. Ehkki nad ei avaldanudki oma pahameelt valjusti, kuid sisimas tunnetasin nende turtsumist. Seda tüüpi õpilased tahavad väga ehitada õiglast, traditsioonilist ja korda hindavat ühiskonda.

Kolmandaks, mõtlesin õpilastele, kes on natuurilt loojad. Aga loojad, kes tahavad mängida kõige paremate ja  vägevamate vahendite ja asjadega. Samuti elavad nad sageli sügavalt sisse oma fantaasiasse või siis virtuaalsesse maailma. Ja nüüd tuleb võimalus luua ja otsustada inimeste saatuse üle mitte virtuaalselt, vaid päriselt.  

Mida ma saan õpetajana teha, et ka need kujuteldavad ohud kunagi ei realiseeruks?

Esmalt arvan, et peab vältima kiirete muutuste taotlemise. Õpetamine kestab gümnaasiumis 3 aastat, selle aja jooksul jõuab õpilane oma vaateid muuta ja sümpaatiaid korrigeerida, kuid loomulikult pole inimene ka pärast gümnaasiumi valmis ning ta areneb edasi. Maailma muutmise ja korrastamise teemad pole lihtsad, seal on palju aspekte, ebameeldivaid näiteid ning nendega tuleb tegeleda tasa ja targu. Ning kindlasti peab õpetaja olema valmis, et ka tema vaated õpilaste argumente kuulates muutuvad.  

Teiseks, probleemid ei ole põgenemiseks, vaid arutamiseks. Tunnetan, et olen viimasel ajal liiga vähe oma tundide teemasid põletavate teemadega sidunud. Tõsi, alati olen vähemalt enda arvates leidnud kaalukaid põhjuseid.

Kolmandaks, arutlustes ja debattides peab õpilasele jätma alati hingamisruumi – vahel on õpetajal kasulik teadlikult õpilasele viimane sõna jätta ning mõnda argumenti mitte kasutada. Ning loomulikult on õpetajapoolne jõupositsioonilt arutluse lõpetamine üks halvemaid lahendusi.

Kokkuvõtet tehes pean tunnistama, et see postitus oli pelgalt mõtetega mängimine, reaalset probleemi ju pole. Aga võibolla tuleb ka niisugused teemad vahel läbi mõelda.    

Ärritav headus

Tunnistan, et kadunud poja loos (Lk 14: 11-32) on mind alati midagi ärritanud. Küllap olen kujutanud ennast selles loos esineva vanema vennana, kes on päevade kaupa tööd rabanud ning siis avastanud, et pidu peetakse mitte tema, vaid kogu oma vara raisanud noorema venna auks. 

Mulle tundub, et paljuski sarnast ärritust tunnetasin mitmetes reaktsioonides, mis järgnesid 6. septembril Vabaduse väljakul peetud MTÜ Sõbralik Eesti poolt korraldatud kontserdile. See oli südamlik ja ilus üritus, kus lauldi ja musitseeriti, räägiti mõistmisest ning kõneldi erineva nahavärviga inimeste vendlusest. Lisaks pakkusid oma roogasid mitmed rahvusköögid. Analoogiliselt kadunud poja looga võisidki mõned kriitikud mõelda, et miks ei peetud pidu mitte aastaid Eestit üles ehitanud inimeste auks, vaid äsja siia saabunud pagulaste toetuseks.

Praegu Euroopa tulipunktis olevale pagulaste probleemile ei ole lihtsaid lahendusi. Endastmõistetavate arusaamade deklareerimine, et põgenikke tuleks aidata nende kodule võimalikult lähedal, võidelda inimsmugeldamisega või panustada tuleks sõjalise konflikti lõpetamisele ei tee Euroopasse jõudnud põgenike probleemi olematuks ning ei lahenda sisuliselt mitte midagi. Selles olukorras on mõistlik otsida põhimõtet või tõekspidamist, millele oma igapäevases käitumises toetuda. Ning kristluses on loomulik hädasolijaid aidata.         

Olen uhke oma kiriku üle, kes on valinud pagulaste toetamise ning nendega aktiivse tegelemise tee. Kindlasti ei ole see tee probleemideta, küllap tuleb arvestada mitmete tagasilöökidega, kuid sarnaselt kadunud poja loole loodan siin ärritava headuse ja mõistmise kohalolu kirikus ja selle levimist kogu ühiskonda. Siis saavad sellest osa ka paljud teised hädalised. 

Usulise taustaga ärritav headus ja püüd mõista võib vahel minna väga kaugele. Toon näite umbes kümne aasta tagusest Ameerika Ühendriikidest, kui  Charles  Roberts tulistas amišite koolis surnuks viis 7- kuni 13-aastast tüdrukut, lisaks sellele sai viis koolitüdrukut vigastada ja lõpuks tappis mees ka iseenda.  Amiši kogukond andestas tulistajale ja veelgi enam, nad lõid mõrvari lese ja tema kolme lapse toetuseks fondi ning annetasid sinna märkimisväärse summa raha.  

Mõistan ka seda, et paljud eestimaalased tunnevad hirmu tundmatu ees ja on skeptilised pagulasi toetavate tegevuste suhtes. Loodan siiski, et need raskused on ületatavad. Julgustust pakuvad näiteks  Arvo Pärdi sõnad tema hiljutisel juubelikontserdil:  „ Olen õnnelik, väga õnnelik, et ma elan sellel maal, kus inimesed oskavad jõuliselt ja siiralt oma heatahtlikkust näidata. Elagu Eesti! Ja kaitsku teda Jumal.“

Ilmunud ajalehes Eesti kirik 16.09.2015

Pärdist ja muusikameistrist

Ma ei tea muusikast kuigi palju. Pean väga halvasti viisi ning ma pole elus ühegi instrumendiga lähemat sõprust sõlminud. Kunagi õppisin plokkflöödil viit-kuut viisjuppi mängima, see on olnud minu lagi.

Samas pole muusikast arusaamise nappus takistanud mind muusika suurkujude vastu aukartust tundmast. See oli paar aastat tagasi, kui Tartus Rüütli tänaval tuli mulle Arvo Pärt vastu. Olin tol päeval sõpradega paar õlut võtnud ja ei salga, tekkis õpetajale vahelejäänud koolipoisi tunne.

Omal ajal avaldas mulle suurt mõju Hermann Hesse (1877-1962) „Klaaspärlimäng“. Mul oli see raamat ka Nõukogude sõjaväes kaasas, mistõttu tean sealt osasid katkendeid peast. Hessest veel niipalju, et ta on esivanemate kaudu seotud ka Eestiga, TÜ lõpetanud vanaisa oli Paides arst, onu olnud Oleviste kirikus pastoriks, isa õppinud Tallinna rüütli ja toomkoolis.

„Klaaspärlimänus“ on mulle ikka olnud peategelase Josef Knechti kõrval olulised kaks isikut: paater Jakobusega benediktlaste kloostrist ja muusikameister. Kuna mainisin oma oskamatust muusikas, siis viimane oli minu jaoks mõneti saladuslik kuju.

Võib-olla seetõttu, et sõjaväes seda raamatut  palju lugesin, olen otsinud eelmises lõigus nimetud tegelastele paralleele elust. Paater Jakobusena olen kujutanud legendaarset vaimulikku ja õppejõudu Elmar Salumaad. Olen teda reaalses elus küll väga napilt näinud ja vist ainult ühte loengut kuulanud, küll aga tema kirjutatud asjad enam-vähem läbi lugenud.

Muusikameistriga on olnud raskem. Paari aasta taguses kirjutises „Tähendusi otsimas“ otsisin ettevaatlikke paralleele vana muusikameistri ja minu jaoks teoloogias suurima autoriteedi Toomas Pauli vahel. Kasutasin Hesse raamatus toodud kujundit, kuidas muusikameister jääb ta sõnadega kitsimaks, kuid üha kirkamaks muutub ta maailmamõistmine.

Artikkel „Tähendusi otsimas“:

http://www.eestikirik.ee/tahendusi-otsimas/

Mulle näib, et pärast oma juubelikontserdil peetud kõnet kasutaksin sama paralleeli ka Arvo Pärdile mõeldes. See kõne oli sõnadelt napp, kuid sõnumilt võimas.

Arvo Pärdi kõne:

 http://kultuur.postimees.ee/3325705/arvo-part-andkem-andeks

Suured ja väikesed asjad segamini

Tänase päeva sündmused panid mitme asja üle järele mõtlema. Vao pagulaskeskuse süütamine oli ikka päris hull asi. Püüdsin end rahulikuks sundida, kuid ühe emotsionaalse teo ma siiski tegin. Kui sain e-maili Mart Helmelt (sain aru, et see oli saadetud paljudele kohalike volikogude liikmetele), kus ta pikalt agiteeris pagulaste vastu olema, saatsin talle kirja tagasi ja palusin tal analoogilise sisuga kirju mulle mitte enam saata.

Tegelikult olen  tuleviku osas pigem optimistlik. Või nagu ma mõni aeg tagasi Õhtulehe artikli pealkirjaks panin: Mõistus lõpuks ikkagi võidab (http://www.ohtuleht.ee/686214/toomas-jurgenstein-moistus-voidab-lopuks-ikkagi). Mõningatest väikestest märkidest mulle tundub, et suhtumine pagulastesse hakkab normaliseeruma, tõsi aeglaselt ja kindlasti mitte ilma tagasilöökideta. Siin vabandage, kui mu soov kedagi riivab, kuid loodan siin väga, et just noored võtavad ohjad enda kätte ning aitavad vanemal generatsioonil hirmusid maha võtta. 

Pagulaste toetuseks on pühapäeval tulemas kontsert (suur kummardus „Salliva Eesti“ kogukonnale), juurde pidid tulema veel rahvuslikud köögid – tõeliselt kahju, et ma Tallinnasse minna ei saa.    

Paar asja siiski, millele täna veel mõtlesin:

Ma olen pisut mures kiriku pärast, kas ta suudab võetud seisukohtadele truuks jääda. Erinevalt kooseluseaduse debatist on mulle kiriku juhtkonna poolt võetud pagulaste aitamisele keskenduv positsioon, väga sümpaatne olnud. Aga tean, et kirikus on mõjukaid inimesi, kes on pigem pagulaste vastase positsiooni võtnud.  

Loomulikult olen ma seda meelt, et pagulaste ja pagulaspoliitika vastu saab normaalselt argumenteerida (ma küll ei saa hästi aru, miks tekitavad nii palju emotsioone 180 pagulast, kuid see-selleks), minugi tuttavate hulgas on palju neid inimesi. Tänane päev sunnib vähemalt mind vahekokkuvõtet tegema ja nüüd ütlen midagi üleskutse moodi: äkki vaatame oma blogid ja fb seinad üle. Hästi palju on levinud libauudiseid, pooletõdesid jne, mida levitatakse. Teeks oma seinade puhastuse ja võtaks sellised uudised ja väited maha. 

Kolmandaks, vist on ikka kõrgemad poliitikud midagi tegemata jätnud. Mõtlen siin kasvõi inimlikku suhtlust maapiirkondades ja paikades, kus on raske ja tööpuudus on suur. Kibestumust võimu suhtes on väga palju tunda. Ja see kanaliseerib vihaks teistsuguste, nõrgemate ja võõraste vastu.     

  

Neljandaks üks tõenäoliselt jabur, kuid mulle hetkel sümpaatne mõte. Tunnistan, et ma ei tea majandustest peaaegu mitte midagi. Paljude pagulasvastaste väidete kohaselt peaks Rootsi majandus käpuli olema, sest ta on nii palju inimesi endale koormaks võtnud. Ja eile lugesin ajalehest Nordea prognoosi majanduse kohta: Rootsi kasvab, Soome kuhtub, Eesti muutusteta (Postimees 2. September 2015).

Algavale õppeaastale mõeldes

Paar panen kirja paar üsna subjektiivset soovi ja mõtet algavaks õppeaastaks.

Käesoleva õppeaasta alguses oleme pidanud HTGs tõdema, et väga paljud koolikorralduslikud ja ka sisulised asjad, mis on teinud meie kooli eriliseks, on tänaseks päevaks laialdaselt omaks võetud (täpsustuseks olgu öeldud, et nii mõnegi idee järgnevast loetelust oleme saanud Soomest ). Olgu siin nimetatud puhtaks gümnaasiumiks olemine, perioodsüsteem, 75-minutilised tunnid, kuid ka näiteks tugev vilistlaste kaasatus. Ise olen suutnud õla alla panna filosoofia ja usundiloo järjepidevale õpetamisele, mida ka mitmetes gümnaasiumites pole.

Seega küsimus, mis teeb HTG teistest eristuvaks kooliks, et õpilased meile ikka tulla tahaksid, on tõsisem kui veel mõned aastad tagasi. Aga kooli jaoks olulisi ideid mul praegu pole. Kirjutan väiksematest asjadest, mis mulle endale on tähtsad.  

1.       Nädala alguses ühel koolitusel rõhutas HTGd juba üle kümne aasta nõustanud Martin Tiidelepp, et õpilaste jaoks on hästi oluline, et siin lastakse neil olla nemad ise – ei eeldata, et nad tingimata mingi uue rolli võtaksid. See on HTG üks tugevusi küll, mida minu arvates võiks veelgi süvendada.  Näiteks õpilaste tagasiside küsitlustelt tuli välja, et koolis võiks olla üks täiesti vaikne koht. Maja on suur ja hakkasin mõtlema, et võiks äkki tõesti leiaks ühe vaikse toa, tooks sinna kümmekond mugavat tooli, ehk ka klassikaline muusika võiks mängida, kuhu vaikuse otsijad saaks vahetunnil tõmbuda.

Aga jah, piirid on olemas. Selle iseendaks olemise lubamise juures hakkasin mõtlema oletatavale juhtumile, kui meie kooli saabuks õpilane, kelle identiteedi juurde käiks ka burka. Praegu ma arvan, et koolis burkat ei peaks aktsepteerima, juukseid katvat rätti aga küll. 

2.       Teisena  olen mõelnud, et ainealaselt  püüaks õpilastele võimalikult hästi edasi anda nö suurt pilti. Mõtlen selle all teadmiste raamistikku, et missugused on maailma asjadest arusaamise põhilised viisid, kuidas on need välja kujunenud ja maailma mõjutanud, mille poolest need erinevad, missugused on reaalsed valikud jne. Olen mõelnud, et minu kunagiste loodusteaduslike õpingute üheks suuremaks probleemiks oligi mul selle suure pildi lünklikkus. Mulle näib, et ainealaselt võiks see mulle selleks aastaks hea väljakutse olla.     

3.       Kolmandaks tahan veelgi sügavamat dialoogi õpilastega. Olen seda korrutanud, kuid ütlen veelkord, et dialoog tähendab minu jaoks seda, et kumbki vastaspool arutelu alguses ei tea, missugustel  seisukohtadel ta vestluse lõpus on. Tahaksin olla ise valmis muutuma ning olulisi argumente kuuldes oma seisukohti muutma ning  loodan seda ka õpilastelt.

Mehhiklane ja aafriklane

Teen täna postituse , kus kasutan palju tsitaate. Aga mis teha, viimaks on soe suvi saabunud ja omi mõtteid napib.

Mihkel Raud jagas eile mulle oma blogi postitust, kus ta oli tõlkinud loo ameeriklasest ärikonsultandist ja mehhiklasest kalamehest. Ehkki seda saab lugeda ka Mihkli blogist  (https://medium.com/mihkel-raud/milleks-mulle-miljonid-se%C3%B1or-1a0c81a5e745) toon selle mugavuse huvides ka siin ära:

Ameeriklasest ärikonsultant on Mehhikos puhkusel. Ta seisab väikese kaluriküla kaldal ja vaatab, kuidas tilluke paat randa jõuab. Paadis on mees ja üksikud pirakad kalad. Ameeriklane kiidab mehe kalu ja uurib, kaua mehhiklasel nende püüdmiseks aega läks. “Õige vähe,” vastab kalamees. “Võib-olla pool tundi”.

Ameerilane küsib seepeale, miks mees kauemaks merele ei jäänud. Mehhiklane vastab, et need mõned kalad on tema ning tema pere jaoks täiesti piisav. Ameeriklane uurib seepeale, mismoodi mees oma ülejäänud aega veedab.

“Ma ärkan hilja,” selgitab mehhiklane. “Püüan natuke kala, mängin lastega, pean naisega siestat, jalutan õhtuti küla peal, joon sõpradega veini ja mängin kitarri. Mul on üsna tihe elu, señor.”

Ameeriklane teatab: “Ma olen ärikonsultant ja võin sind aidata. Sa peaksid rohkem aega kalastamisele kulutama ja saadud tuludest suurema paadi ostma. See toodab sulle raha, mille eest sa saad juba mitu paati osta.

Lõpuks on sul terve laevastik, mis võimaldab sul edaspidi oma kalade vahemehele müümise asemel otse töötlejale müüa, misjärel tekivad sul vahendid juba omaenda konservitsehhi avamiseks. Sa kontrolliksid nii toodet, töötlemist kui müüki. Siis saad sa siit külast lahkuda ja Mexico City’sse kolida, seejärel juba LA-sse ja lõpuks New Yorki, kust sa oma aina suurenevat impeeriumit juhtima hakkad.”

Mehhiklane mõtleb hetke ja küsib siis: “Aga señor, kaua see aega võtab?”

“15 kuni 20 aastat,” vastab ameeriklane.

“Ja siis mis, señor?”

Ameeriklane puhkeb naerma ja lausub: “Siis müüd sa oma äri maha ja teenid miljoneid! Sinust saab rikas mees!”

“Miljoneid, señor?” vastab mehhiklane. “Ja siis mis?”

“Siis saad sa pensionile jääda,” vastab ameeriklane. “Kolid väikesesse kalurikülla, kus sa võid hilja ärgata, natuke oma lõbuks kala püüda, lastega mängida, naisega siestat pidada, õhtuti küla peal jalutada ning sõpradega veini juua ja kitarri mängida.”

Lugu tuli mulle tuttav ette. Mäletan vähemalt oma keskkooliajast (kui mitte varasemast perioodist) sarnast lugu, kuid peategelaseks oli palmi all lamav ja banaani sööv aafriklane. Tal soovitati banaanid kasti korjata, need maha müüa, tasapisi oma ettevõte luua ning töölised palgata. Siis võiks ta rahumeeli palmi all lamada ja banaani süüa. Ning aafriklane ütleb, et ta ju lamab nagunii palmi all ja sööb banaani.

Need kaks lugu on sarnased, kuid nende mõju oli mulle erinev. Vähemalt minu mäletamist mööda mõistsin minuni esimesena jõudnud loo sõnumit kirjeldusena aafriklaste laiskusest ja vähesest ettevõtlikkusest st teatud negatiivseid stereotüüpe kinnistavalt. Eile minuni jõudnud teise loo sõnum aga harmoneerus mul kusagilt meelde jäänud Dalai Laama vastusega, kui temalt küsiti, mis hämmastab teda inimkonna juures kõige enam, ta vastas:

Inimene. Sest inimene ohverdab raha teenides oma tervise. Ja siis kulutab ta seda raha uuesti tervise taastamiseks. Lisaks huvitab teda tulevik niivõrd, et ta ei naudi olevikku. Tulemuseks on see, et ta ei ela olevikus ega ka tulevikus. Ta elab nagu ei sureks ta iial. Ja siis ta sureb, ilma et oleks tegelikult elanudki.

Olen mitte väga ammu ka siin blogis kirjutanud, kuidas sama (kuid miks mitte ka sarnane) tekst võib üht inimest erineval eluetappidel ikka ja jälle uute rõhuasetustega kõnetada (http://toomasjyrgenstein.blogspot.com/2014/12/treffneri-koli-joulujumalateenistus.html).  Ning see, et tõlgendused vahetuvad on mulle enamasti positiivne märk, vastav inimene on veel arenemisvõimeline, ei jää kinni kunagistesse arusaamadesse ja on võimeline tunnistama oma vigu.  

Möönan, et inimese arusaamade vahetumine võib mõjuda muutumatust ja kindlust ootavale kõrvalseisjale häirivalt. Mõne elukorralduses olulisema loo tõlgendamise uuendamist võidakse teatud seltskonnas isegi reeturlusena mõista. Aga midagi pole teha, inimesed arenevad. Lisan Michel Foucault kommentaari oma muutuvatest seisukohtadest:

Kui inimesed ütlevad, et sa arvasid aastaid tagasi nii ja nüüd ütled midagi muud, siis minu vastus sellele on .. /Foucault naerab/.. Kas te arvate, et olen aastaid kõvasti tööd teinud, selleks et öelda samu asju ja et mitte neid muuta.