Poliitiline mütoloogia 1

 

Veel enne tänase koalitsiooni sündi tõdesin ühes oma fb kommentaaris, et praegusele valitsusele Eestis mõistlikku alternatiivi pole. Püüdsin eelnevat väidet ilmestada võrdpildiga kirjandusest ning võtsin aluseks J.R.R.Tolkieni „Kääbiku“ ja  „Sõrmuste isanda“. Ka seal otsisid liitu haldjad, päkapikud ja inimesed, kääbikud jätan seekord opositsiooni. Olgu öeldud, kirjutasin selle loo sotsiaaldemokraatide positsioonilt, kuid selle mõistmiseks on hea Tolkieni loomingut tunda.

Reformierakond on nagu haldjarahvas. Haldjad on targad, nad teavad sageli teistest rohkem, neil on säravad juhid – ei ole vaja pikalt mõelda, kes võiks olla tänases Eesti poliitikas sõjaprintsess Galadrieli rollis. Aga haldjad võivad olla ka tujukad, ennast paremaks pidada, oskavad ise särades partnereid varjutada. Lisaks võib haldjate embus olla surmav. Aga kõigest hoolimata on koostöö nendega enamasti efektiivne ja hea.

Isamaa on kui päkapikud: kangekaelsed, isepäised, oma väärtustest kinni hoidvad nii nagu nende juht Thorin hoidis oma laekakivist. Nad ei paindu kergesti, teatud asju arutavad oma salakeeles, kuid kokkulepitud asjadest peavad kinni välja arvatud juhtudel, kui hiljem selgub, et kokkuleppest on pooled erinevat aru saanud. Tolkieni raamatus on vähe juttu päkapikunaistest, olen viimasel aastal paaril korral juhtunud kõrvuti istuma ja juttu ajama Merca (luuletaja Merle Jääger) nimelise päkapikunaisega, kes kuulub Tartu volikogus Isamaa fraktsiooni ja need kohtumised on olnud väga inspireerivad. Võibolla peaks erakonna juhid sagedamini sedasama tegema.

Sotsiaaldemokraadid on inimesed, kuid inimesed võivad tunduda partneritele nõrgad, just nõnda haldjate üks juhte Elrond ütles. Tolkieni inimtegelased võivad esimesel pilgul tõesti sellised tunduda, näiteks kojaülema poeg Boromir jääb alla sõrmuse ahvatlusele. Selline näiline nõrkus käib kindlasti ka sotsiaaldemokraatide kohta, sest me tegelema palju nõrgematega. Nii oleme vaidlusküsimustes otsinud kompromisse, püüdnud kaitsta inimgruppe demoniseerimise eest ja osalenud rahvaküsitluse ärahoidmisel, üritanud taltsutada alkoholi mõju jne, need ettevõtmised pole sageli liiga populaarsed olnud, kuid on suunatud ühiskonna tugevdamisele. Nii saab näilisest nõrkusest tegelikult tugevus.

Pärast valitsuse esimesi samme tundub mulle, et loodud liit on efektiivne. Kõik nimetatud kolmest olendist olid eriliselt kiindunud oma kodudesse ja ka koalitsiooni esimesed sammud lähtusid kodude kaitsest. Elektri universaalteenus säilitab kodudes valguse ja soojuse ning selle kiire menetlemisega olid nõus nii säravaid laternaid armastavad haldjad, lõõmavaid lõkkeid hindavad päkapikud kui ahjusoojas paitusi otsivad inimesed.

Veel olulisem märk edukast koostööst tuli eelarve kokkuleppimisest Vihulast. Olin tulemuste suhetes üsna skeptiline, enne kohtumist meenutasin irooniaga, kuidas umbes 15 aastat tagasi oli Vihulas peetud "Viru säru" teemaks "Raha eest saab end põrgustki välja osta!" Aga hinnatõusule allajäämise eest tuli välja osta õpetajad, kõrgharidus, päästjad, politseinikud jt. Praeguse info kohaselt võib öelda, et see suuresti õnnestus.

Tõsi, üksikutes teemades võib tajuda koalitsioonis ka erinevusi. Nii pole üksmeelt mõningate monumentide, näiteks  Maarjamäel asuva kompleksi suhtes. Torinat selles asjus on kuulda päkapikkude poolelt, kuid ka näiteks haldjas Erik-Niiles Kross, kelle arvamused on ikka kaalukad, soovib selle rahvasuus „impotendi unistuseks“ nimetatud monumendi kõrvaldamist (Maarjamäe punamonument rüvetab sõjahaudu, PM 23.09.22). Mina mäletan memoriaali pigem „Buratino hauana“ ja tegelikult siit tulebki suhtumise vahe: oma riista eksponeerija tulebki avalikust kohast ära viia, nina on igaühel selline nagu see loodud.

Paljud sotsiaaldemokraatidest on veendunud, et kui kunstiga seotud eksperdid enamikus ütlevad, et Maarjamäe kompleks on väärt säilitamist, siis tulekski sellest lähtuda. Küll aga tuleb loomulikult kompleksi tähendust ja tagamaid infotahvlite jne abil selgitada. Infotahvlitega saaks välja tuua nõukogude süsteemi julma ja ülekohtust ebainimlikkust, näiteks jääretke juhtinud sõjaväelane lasti maha, sest ta oli paljud laevad uputamise asemel säilitanud. Selline oli esimene kohtulik surmaotsus kommunistlikul Venemaal.

Olgu veel Tolkienist tuleneva paralleelina märgitud, et sarnaselt Maarjamäe obeliskiga taevasse kõrguv Orthancki Torn jääb samuti alles, kuid tema ümbrus on ümber kujundatud oja ning tiigiga liigendatud õitsvaks aiaks. Miks mitte midagi sarnast üritada Maarjamäel. 

Kokkuvõtvalt tõdeksin, et hoolimata artiklis kirjeldatud erinevustest tundub haldjate, päkapikkude ja inimeste liit Eesti poliitikas praegu paratamatu. Tolkieni tegelaste galerii on mitmekesine, sinna mahub ka opositsiooni enamus, kellel on hea ja siiras tahe tänasel raskel ajal inimesi, ettevõtteid, haiglaid, koole ning meie lähedal möllava sõja eest pagenud kannatanuid abistada. Kindel on aga ka see, et kui kuulata üksikuid, kes näevad näiteks sõjapõgenikes potentsiaalseid prostituute, oleks see võimu andmine Mordoris asuvatele tumedatele jõududele.

 

Kõne Riigikogus 21.09.22, kolmandate riikide valimisõigusest

Alustan üleskutsega ja kutsun üles kõiki riigikogulasi olema optimistlikud. Tsiteerin Kalev Stoicescu tänase artikli pealkirja: „Ukraina sõja kriitiline faas on alanud. Venemaa avalikkus annab märke, et haistab kaotuse hõngu.“ Nii ongi, kui me usume Ukraina võitu pole mingit vajadust tänast eelnõud, mis on põhiseadusega selges riives, üleüldse menetleda.

Kahjuks on reaalsus teine ja ma näen siin valimiskampaania hiilivat algust. Aga olgem ausad, see on toimunud robustselt. Kui täiesti on võimalik mõista soovi piirata agressorriikide kodanike osalemist meie kohalikel valmistel, siis teha seda rahulikult ka Suurbritannia, Islandi, Ameerika Ühendriikide, agressioonis kannatava Ukraina jt kolmandate riikide kodanikega – sotsiaaldemokraatide jaoks on see selgelt liig.

Miks ma ikkagi räägin alanud valimiskampaaniast? Lihtsal põhjusel, et nii president Alar Karis kui ka õiguskantsler Üle Madise on viidanud selle eelnõu riivele põhiseadusega. Tsiteerin veel kord Põhiseaduses §156 kirjas olevat lauset: „Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad“

Kui soov nimetatud valimisõigust piirata olnuks tõsine, oleks pidanud tulema välja ettepanekuga muuta põhiseadust. Põhiseaduse muudatust menetleda enne valimisi korralikult aga ei jõua. Seega esitatud eelnõu tõsise näoga menetlemine ei saa olla seotud millegi muuga kui tavalise propagandaga.

Poliitikas tehakse propagandat, kuid ka propagandat tuleb teha targalt. Hetkel menetlusse antud eelnõu kahjuks seda ei ole. Toon kolme väga targa ja samas erineva inimese arvamused, kes on eelnõuga tõstatatud küsimuste suhtes kriitilised:

Pisut rohkem kui nädal tagasi rääkis siinsamas meie ees Eesti Vabariigi president Alar Karis ja ta ütles:

“Minu üldisem veendumus on, et isegi kriisiolukorras ei tohi hakata painutama õigusriiklust. Nii näiteks on keeruline toetada üleskutseid võtta mittekodanikelt kohalikel valimistel õigus valida, samuti pean vääraks suurte inimrühmade vastu kollektiivse usaldamatuse või nende märgistamise õhutamist.”

Politoloog Tõnis Saartsi arvates on hääleõiguse piiramisel pigem negatiivsed tagajärjed, ta ütleb: „Niisiis, kui valmisõiguse tühistajad ei suuda meile ette manada realistlikku stsenaariumi, kuidas kohalikud volikogud lähevad putinlaste kätte, kui kohe midagi ette ei võeta, jäävad nende argumendid hõredaks.“

Viimasena tsiteerin meie põhiseaduse loomisse olulise panuse andnud Jüri Adamsit, kes sedastab:

“Mõnel juhtumil on ehk õige inimeselt Eesti kodakondsus ära võtta, mõnel juhul Eestist välja saata või elamisluba tühistada. Niisuguste riigi reaktsioonide nimistusse võiks kuuluda ka kohaliku valimise õiguse äravõtmine. Ma ei kujuta ette, milliseid asju peaks olema sündinud, et tervetelt inimrühmadelt võetakse niisugune õigus kollektiivselt /../”  

Mulle tundub, et kained ja analüüsivad hääled ühiskonnas räägivad pigem kavandatava kolmandate riikide kodanike valimisõiguse piiramise vastu.  

Lisaks veel väikese mõtte. Algatust piirata valimisõigust on põhjendatud Venemaa kallaletungiga Ukrainale. Mulle tundub, et need, kes menetletavat eelnõud valjusti kiidavad, ei usu piisavalt Ukraina võitu. Nii nagu Mart Helme riigikogu puldist üsna sõja alguses ennustas, tsiteerin täpselt ta sõnu: „Ukrainaga on lõpetatud! Millest me räägime veel! Venelastel ei ole vajagi sinna tungida, nad võtavad selle riigi üle!“.

Mina seevastu ja enamik sotsiaaldemokraate usuvad, et kohalike valimiste saabudes on Venemaa ammu lüüa saanud ja diktaator Putin, kui ta veel elus on, varjab end Uurali mägede sügavuses pika laua all. Võibolla ta ohkab veel omaette, et Ukrainas sain küll lüüa, Moskvast pidin põgenema, kuid vähemalt Eesti põhiseaduse autoriteedi panin kahtluse alla. Kuhtuva impeeriumi pärast Eesti põhiseadusest mööda hiilides näitame eelkõige vähest usku Ukraina võitu ning kesist uhkust oma põhiseaduse üle.

 

Kasvame lahku 2

 

Pisut üle kaheksa aasta tagasi kirjutasin ajalehes Eesti Kirik kolumni „Kasvame lahku“ (26.02.2014). Kirjeldasin seal ühe põlvkonna inimeste mõttemaailma ja seisukohtade lahku kasvamist, seda eelkõige usulistes seisukohtades. Lugedes Lauri Vahtre artiklit „Ausa inimese kohus on kurjusele vastu hakata“ (PM 08.07.22) tekkis soov kirjutada see kolumn pisut ümber, lähtudes Vahtre poolt kirjeldatud ühiskondlikest hoiakutest laiemalt.

Minu kunagine kursusekaaslane bioloogiaõpingute päevilt Jaan Tätte, kes on olnud näitleja, saarevaht, reisimees ja laulumeister, on loonud kuus sõprade laulu. Mulle on neist kõige lähedasem «Sõprade laul» nr 2, mis algab sõnadega:

«Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.»

Esimeses lõigus nimetatud Lauri Vahtre artiklit lugedes meenuski mulle seesama sõprade laul. Pean tõdema, et väga paljude endiste tuttavate, õpingukaaslaste ja kolleegidega olen maailmavaatelt kasvanud eri suundades ning praeguseks oleme jõudnud faasi, kus me teineteist enam hästi ei mõista. Näiteks Vahtre artikli alguses on öeldud: „/../vaba mõtte mahasurumine ei ähvarda meid üksnes Putini poolt, vaid samavõrd nende poolt, kes liiga suure suuga ja liiga enesekindlalt räägivad sallivusest.“ Ma tean, mis on liialdused, mis on liigne entusiasm ning uudsete seisukohtade propageerimisega kiirustamine, kuid esitada võrdväärsetena totalitaarset ühiskonda, kus vangistatakse ja tapetakse teisitimõtlejaid ning entusiastlikud sallivusest rääkijad – vähemalt minu jaoks on selline kõrvutamine võõras.   

Lugedes artiklit edasi, hakkavad Vahtre kirjeldatud kurjuse kandjad vaikselt kuju võtma. Selgub, et ÜRO ja Euroopa Nõukogu on öelnud, et Eestis tuleks võidelda diskrimineerimise, rassisimi ja vihakõnega, ehk siis kokkuvõtvalt: „Meilt nõutakse alistumist uutele karmidele reeglitele, mida kehtestab ähmaste piiridega, kuid täiesti olemasolev progressiusuliste armee.“

Imestan siin, kuidas ühiskonna tunnetus võib meil Lauri Vahtrega nii erinev olla. Olen üle kolmekümne aasta töötanud koolides õpetajana, nuusutanud ka poliitikat ja mitte kordagi pole ma tunnetanud, et keegi surub mulle peale mingeid müstilisi karme reegleid. On tõsi, et maailm muutub, seda kinnitab nii minu bioloogiline kui teoloogiline haridus, mõned muutused võivad tunduda arusaamatud, mõned entusiastlikud muutused pööratakse tagasi, kuid näha evolutsioonilistes, kultuurilistes ja jumalikes muutustes kurjuse kätt, on minu jaoks selge liialdus.

Hästi saab ühiskondlike hoiakute muutuste valulikkust, kuid vajalikkust ja paratamatust tunnetada kui kuulata näiteks ajaloolase Milvi Martina Piiri Vikerraadio saateid „Naine ajas“. Kuidas kunagi osaliselt mehe omandiks olnud naine jõudis samm-sammult isikliku vabaduse, väärikuse ja võrdsete õigusteni.

Üsna märkimisväärse osa Vahtre artiklist võtab enda alla Tartus toimunud geiparaadi kriitika, siis mina näen ka seda sündmust teisiti. Nii nagu eelmises lõigus tõin näite naistest, kes samm-sammult läbi sajandite jõudsid võrdsete õigusteni meestega (kõikjal maailmas see kaugeltki nõnda pole), niisama püüdlevad ka homoseksuaalsed inimesed selle pole, et nende suhe leiaks riiklikku tunnustust. Ma ei osalenud Tartu paraadil, kuid sellele järgneval miitingul raekoja platsil nägin ma põhiliselt hoolivaid inimesi, kes väljendasid oma solidaarsust ja mõistvust teistsuguse sättumusega inimeste suhtes, keda on sajandeid taga kiusatud. Isiklik kogemus küll ei kinnitanud, et seal toimus Vahtre poolt kirjeldatud „/../nagu võitlus klassivaenlasega Stalini ajal.“    

Vahtre pakutud hoiatav-teoreetilise arutelu asemel, kus ta kirjeldab võimalikke mitmikabielusid, „ema“ ja „isa“ mõiste hääbumist, jne pakun ma lähtumist isiklikust kogemusest. Tõenäoliselt tunneb või teab enam-vähem iga inimene mõnda homoseksuaali. Õpetajana on mul tutvusringkond päris lai ning tõenäoliselt  tean geisid mõnevõrra rohkem kui keskmine inimene. Olen kohanud ka oma soo määratlemisega hädas olevaid inimesi ja see on neile väga raske koorem kanda. Samuti olen üsna palju liikunud maades, kus kooseluseadus (või mõni sellesarnane seadus) on vastu võetud.

Isiklikul kogemusel tehtud järeldus on, et homoseksuaalsed inimesed, keda ma tean, on üsna samasugused kui heteroseksuaalid, inimesed oma tugevuste ja nõrkuste ning väärtuste ja puudustega, samuti pole ma mingit olemuslikku ebamoraalsust või kooliõpikute kallutatust tajunud riikides, kus kooseluseadus või sooneutraalne abielu kehtib. Minu isiklike kokkupuudete ja kogemuste põhjal tehtud otsus ei keelaks homoseksuaalide suhtele riiklikku tunnustust ka Eestis.

Tahan kinnitada, et nii mõneski küsimuses olen ma Lauri Vahtrega nõus. Nii arvan minagi, et meil on nõmedust, ebaviisakust ja matslust, mille vastu peab seisma. Kuidas teisiti nimetada prominentse poliitiku kõnet kui ta haavatavad ukraina põgenikud sidus üldistavalt prostitutsiooniga.

Kristlasena ma tean ma ka seda, et kõik need vastuolud ja vaidlused saavad kunagi selgeks. Mulle meeldis väga üks C. S. Lewise arutlus, kui ta fantaseeris, et kohtub taevas tema vastu I maailmasõjas sõdinud sakslasega. Neil mõlemal on pisut piinlik, kuid nad naeravad koos olnu üle. Ootan põnevusega neid taevaseid kohtumisi ka maailmavaateliselt eri radu käivate inimeste vahel.

Küllap on oluline, et vaimselt erinevatele radadele jõudnud inimesed aeg-ajalt üksteise peale mõtlevad. Nii nagu ka artikli alguses tsiteeritud Jaan Tätte laulu viimasest värsist kumab läbi ka südamlik püüe kunagisi teekaaslasi meenutada ja nende pärast natuke muretseda:

«Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.»

Koolikiusamine ja presidenditool

Presidendikampaania kogub ettevaatlikult hoogu. Ettevaatlikult käiakse välja kandidaate, kellest mitmed on jõudnud juba ka oma „ei“ sõna öelda. Olen mõelnud, et üheks tänaste kandidaatide hindamise kriteeriumiks ka asjaolu, kuidas nad on suhtunud eelmistesse ja tänasesse presidenti. Hea on seda vaadata seni ainsana aktiivset kampaaniat alustanud Henn Põlluaasa näitel, kes on president „Lennart Merist“ kirjutanud raamatu „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus.“

Olin raamatut kunagi lehitsenud, kuid lugesin selle nüüd uuesti läbi. Kuna on kooliõpetaja, siis minu üldine hinnang teosele pärineb kooliga seotud sõnavarast: autor on olnud president Lennart Meri suhtes koolikiusajalik.

Püüan öeldut pisut selgitada. Kõigepealt, koolikiusaja valib kiusatavaks reeglina kellegi, kes ei saa vastu astuda. Lennart Meri oli Põlluaasa raamatu ilmumise ajaks juba surnud, ta ei saanud end kaitsta.  

Teiseks, koolikiusaja otsib põhjendusi. Neid leiab alati, kuulujuttudest, kellegi hägustest ja võibolla moonutatud mälestustest. Näiteks tendentslik kirjeldus president Lennart Meri kohtumisest Boris Jeltsiniga: „Pigem pärssis Meri arusaamist joodud Absolut-vodka, sest meie „kõigest arusaavale“ presidendile mõjus suur kogus alkoholi sedavõrd rängalt, et tunde kestnud „lõunasöögi“ ajal jäi Meri lõpuks tukkuma. Meri koogutas peaga nagu koormart vedav hobune, meenutas juuresviibinud Mart Helme.“ (lk 202).

Kindlasti tuleb arvestada sellega, et kõik Eesti Vabariigi presidendid on olnud inimesed, oma tugevuste ja nõrkustega. Loomulikult koolikiusaja võimendab kiusatava nõrkuseid ja varjab tugevusi. Kadunud Tartu Jaani kiriku vaimulik Urmas Petti kõneles sellisel puhul sageli kriitika ja kritikaanluse vastandlikkusest. Kriitika võtab arvesse tausta, poolt ja vastuargumente ja kritiseerib peamiselt ideid, kritikaanlus peamiselt halvustab ja tõstab hetketi esile selleks, et uuesti halvustada. Nii näiteks kirjeldus Lennart Merist kui töökaaslasest:

„Kuigi teda austati ja imetleti, oli temaga koos töötamine tõeline katsumus, mida vaid üksikud välja kannatasid. Krooniline hilinemine, lubadustest ja tähtaegadest mittekinnipidamine, arrogantsus, kiuslikkus, valed oma eesmärkide saavutamiseks, alluvatele ja tavainimestele ülalt alla vaatamine, organiseerimatus, inimeste ärakasutamine ning ülim nõudlikkusalluvate suhtes – see ei olnud muutunud juba tema filmimehe karjääri algusest saati.“ (lk 292).

Koolikiusaja võib mõista oma tegevust ka õigluse jalule seadjana, kuna õiglus tuleb jalule seada võimalikult selgelt ei tohi kiusamist jätta. Ka Lennart Meri pälvib Põlluaasa raamatus kümneid hukkamõistvaid hinnanguid: "/../ tema (Lennart Meri) sõnade ja tegude lahknevus. Justkui oleks meil tegemist kahe teineteisest kardinaalselt erineva isikuga - kindlameelse isamaalise aate- ja riigimehe ning küünilise, nihilistliku ning põhimõttelageda pragmaatikuga, kellele eelpool mainitud väärtused mingit tähtsust ei omanud." (lk 350).

Olgu lõpetuseks öeldud, paljud koolikiusajad kasvavad suureks ja häbenevad oma eelmist tegevust. Viisakas oleks seda muidugi alustada vabandusega. Teatud muutust suhtumises endistesse presidentidesse olen siiski täheldanud ka Põlluaasa puhul. Kui oma raamatu viimases lõigus Põlluaas möönab, „/../ Meri mantlipärijaks sai valijameeste kogu valituna ekskommunist Arnold Rüütel.“, on ta viimasel ajal Rüütlist kõneldes sellest tiitlist loobunud.         

   

Seitsmevennapäeva teesid

10. juuli on seitsmevennapäev. Rahvatraditsioonis on sellel päeval üsna lootusetult segunenud lood seitsmest oma usku salgama keeldunud vennast, kes koos oma emaga hukati keiser Hadrianuse (valitses 117 - 138) ajal, ja lood seitsmest magajast. 

Seitsme magaja näol on tegemist tõenäoliselt Süüriast pärineva võluva legendiga, kus seitse kristlast noormeest peitsid end hukkamise eest kaljukoopasse, mis vaenajate poolt kinni müüriti, siis noormehed uinusid. Pisut rohkem kui 200 aastat hiljem avas karjus koopa ja äratas magajad. Üks noormeestest läks toitu ostma, imestas, et ristiusk on kõikjal au sees, kui ta vanade müntidega tahtis toidu eest tasuda peeti teda aardeleidjaks ja võeti kinni. Noormehe seletuse peale otsis rahvahulk üles koopa koos kuue sinna jäänud noormehega, austas neid ning noormehed, mõistes, et Jumal on nende läbi oma võitu ilmutanud, uinusid nüüd igaveseks. 

Tunnistan, et seitsmest magaja legend on mind omajagu inspireerinud. Fantaasiamänguna olen isegi ette kujutanud, mis tunne oleks olnud nõukogude ajal Tartusse ülikooli tulles tookordses Leningradi maantee 27 ühiselamus 1982. aastal uinuda ning täna, pea 40 aastat hiljem, ärgata, riietuda tolle aja rõivastesse, minna alla Coopi poodi ning püüda rubladega maksta. 

Seitsme magaja loost koorub välja ka mõte, et materiaalse maailma asjad: ehitised, transpordivahendid, riietus ning isegi raha muutuvad, kuid vaimsed asjad, nagu veendumus, usk ja lootus on püsivamad. Religiooni ja poliitika suhted on keerulised, ei hakka seda teemat pikemalt avama, keskendun järgnevalt vaid ühele magajatest inspireeritud näitele. 

Umbes pool aastat tagasi lõime Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas religioosse ühingu Usutiib, millega on ühinenud erinevaid religioone ja maailmavaateid esindavad SDE liikmed, lisaks eksisteerib toetajaliikme staatus. Umbes pooleaastase „magamise“ järel tundus saabuvat õige aeg Usutiiva vaimne pagas üle vaadata ning see sõnastada. Nii sündisid Usutiiva seitse teesi, mis ei vastandu ühegi erakonna usulistele rühmitustele, kuid toovad välja mõned seisukohad, kuidas sotsiaaldemokraatia ja religioon teineteist toetavad. 

 Seitse tiivasulge ehk SDE Usutiiva seitse teesi seitsmevennapäevaks! 

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on 17. oktoobril. Esitame seitse religiooniga seotud põhjust, miks Usutiiva arvates tuleks nendel valimistel eelistada sotsiaaldemokraate: 

 1. Sotsiaaldemokraatide peamiste väärtuste ja programmiliste eesmärkide hulka kuulub hoolimine igast inimesest tema sünnist surmani. See on kooskõlas ligimesearmastuse käsuga, mis ütleb, et armasta oma ligimest nagu iseennast. 

 2. Sotsiaaldemokraadid rõhutavad kogukonna ja koostöö tähtsust. Ka usundites on oluline koguduste, kodade või muud usuliste ühingute roll ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel. 

 3. Sotsiaaldemokraadid tunnistavad oma ekslikkust, mida erinevates religioonides nähakse pärispatu, meeleplekkide, isekuse vms tagajärjena. Usutiib väärtustab Aurelius Augustinuse (354–430) hinnangut, et inimlik on eksida, kuid kuratlik kõrkuse tõttu eksitusse jääda. 

4. Sotsiaaldemokraadid tunnustavad keskkonnasäästlikku ja loodusega harmoonias toimuvat ühiskonna kulgu. Usutiib mõistab usku arenevana, peab oluliseks loodusteaduste saavutusi ja Albert Schweitzeri (1875–1965) poolt rõhutatud aukartust elu ees. 

5. Sotsiaaldemokraadid mõistavad maailma mitmekesisust, toetavad inimeste võrdseid võimalusi ning võimetekohast arengut. Usutiib on avatud erinevatele religioonidele ja maailmavaadetele ning soovib solidaarsust ja koostööd erinevatesse erakondadesse kuuluvate hea tahtega kandidaatide vahel. 

6. Sotsiaaldemokraadid mõistavad ning püüavad lahendada tõrjutute ja vähemuste probleeme. Sellel teel on toeks väga paljudes maailma religioonides tuntud kuldne reegel, ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid. 

 7. Sotsiaaldemokraadid ja Usutiib armastavad maailma, kus me elame ning loevad armastust üheks kõige olulisemaks ühiskonda paremaks muutvaks jõuks.

Toome rõõmu tagasi

 

Paar aastaat tagasi Roomas, Michelangelo Pieta on ületamatu

Kuulun nende hulka, kelle arvates tõeliselt suured imed ei sünni hetkega, vaid nendele eelneb pikem ettevalmistav periood. Võtame näiteks frantsiskaani munga  Maximilian Kolbe (1894 - 1941), kes natside koonduslaagris palus luba vahetada koht surma mõistetud pereisaga. Ta sai selle loa ja vähe sellest, ta omas ka üliinimlikku vaimujõudu, et juhatada kümmet koos temaga näljasurma mõistetud inimest rahulikult vaimulikke hümne lauldes teispoolsusse. Tema imeteole eelnes tegus ja intensiivne elu, ta asutas kloostreid, andis välja ajalehti, ajakirju – ega asjata peeta teda ka ajakirjanike kaitsepühakuks.

Kristlastele on kõige suurem ime toimunud suurel nädalal, mis lõpeb ülestõusmispühadega. Enamik kristlasi tähistab suurt nädalat praegu, õigeusklikele langeb see tänavu aprilli lõppu ja mai esimestele päevadele. Eesti ühiskond on sekulaarne ja meenutan kiiresti evangeeliumites kirjas olevaid suure nädala sündmuseid.

See oli aeg kui Jeesus saabus Jeruusalemma, kus teda vaimustusega tervitati. Tema jüngrite ja pooldajate hulgas oli tunda ärevat ootust, neljapäeval toimus viimane õhtusöök jüngritega, siis Juudas reetis ja Jeesus vangistati, reedel toimus ristilöömine ja pühapäeval Jeesuse surnuist ülestõusmine.

Pisut tänapäevasemalt võiks seda lugu rääkida järgmiselt: määratult suur Universumi taga seisev jõud, mida kristluses nimetatakse Jumalaks, valis välja ühe üsna tavalise tähesüsteemi ja sealt väiksevõitu planeedi, kehastus ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendiks, lasi end ära tappa ja ärkas tagasi ellu. Varakristliku teoloogi Tertullianuse (160-220) kuulsas sõnastuses toimus see järgnevalt: „Jumala Poeg suri. See on ustav, sest see on absurdne. Ta maeti maha ja tõusis taas üles. See on kindel, sest see on võimatu.“   

Loodusteadlane Raivo Mänd kirjeldas oma suurepärases artiklis „Inimene ahvimajas“ (Postimees 20.03.21), kuidas religioon on aidanud kaitsta inimkonna selliseid väärtusi nagu demokraatia ja koostöövõime. Aga ta kirjeldab ka religiooni tumedamat poolt:

„Nii nagu mistahes vormis religioonid on aidanud siduda kogukondi ühtseteks üksteist toetavateks tervikuteks, on religiooni vormiline mitmekesisus aidanud samas ka tõrjuda teisi jumalaid või vaime uskuvate või teistmoodi rituaale viljelevate kogukondade liikmeid, et seltsingud ei kasvaks liiga suureks ega seaks ohtu demokraatia ja ühiselu reeglitest kinnipidamist. Sellega on kaasnenud «võõraste» halvustamine ja dehumaniseerimine, mille funktsiooniks on olnud muuta nende tõrjumine või koguni tapmine emotsionaalselt kergemaks ja vähem süütunnet tekitavaks.“

Kahtlemata on Raivo Männi poolt välja toodud religiooni negatiivne pool olemas ja see on üle kandunud ka ilmalikku ühiskonda. Jätan siin kõrvale seda kinnitavad konkreetsed sündmused ajaloos ja keskendun tänapäevale. Kui tänast Eesti ühiskonda pisut terasemalt vaadata, siis tuleb tõdeda, et teatud ringkondade poolt propageeritud vastandumised, teistsuguse halvustamised, negatiivsed väljaütlemised jne on viinud ühiskonnast ära suure tüki rõõmu.

Küllap on tõsi ka asjaolu, et kui püüelda parastamise ja mitte parandamise poole või kritikaanluse ja mitte kriitika poole, siis otsitakse sageli patuoinast, kelle kaela saab kogu kuhjunud rahulolematuse laduda. Religioonist pärit lahendusena tuleb see patuoinas ohverdada.     

Prantsuse mõtleja Rene Girard (1923 – 2015) on põhjalikult käsitlenud ohverdamise teemat. Girardi järgi võib maailma religioonides, kuid ka väiksemates kogukondades, täheldada skeemi, kus tunnetades uuendustes ohtu harjumuspärasele elukorraldusele, püütakse selle püsimist kindlustada üha suuremate ja vägevamate ohvrite kaudu. Jeesuse tulek on lahendus sellisele maailmamõistmisele, kuna Jumal asub oma Pojas ohvri poolele ja teeb edasisele ohverdusvajadusele lõpu. Usun, et seda tõlgendust on suurel nädalal igati sobiv meenutada.

Olen veendunud, et suurel nädalal tuleb mõelda suurelt. Miks mitte hakata käesoleval ülestõusmisnädalal looma alust pikaajalisele imele – rõõmu tagasitoomisele ühiskonda! Seda enam, et tegelikkuses oleme sellega juba  alustanud. ÜRO poolt avaldatud kõige õnnelikumate riikide edetabelis, kus juba neli aastat on trooninud põhjanaabrid soomlased, oleme vaikselt tõusnud ning jõudnud juba 30 parema riigi hulka.

Mulle näib veel, et negatiivsuse faasist väljumine ja rõõmu loomisega alustamine nõuab teatavat vigade tunnistamist. Selline otsus oleks väga tugevate autoriteetidega toetatud - käitutakse vastavalt Aurelius Augustinuse (354 – 430) sageli poolikult tsiteeritud mõtteterale, et eksimine on inimlik, kui kuratlik kangekaelsuse tõttu eksitusse jääda.

Patuoinaste otsimisest loobumine ja rõõmu tagasitoomine ühiskonda võiks olla ülestõusmispühadest inspireeritud jumalik ülesanne ja suur ime!

 

Jõulud kui sõnum terviklikust usust

 Avaldatud EPLs:  https://epl.delfi.ee/artikkel/92079817/toomas-jurgenstein-hammastav-kuidas-joulusonum-lepitab-luhikeseks-ajaks-nii-trumpi-usuekstaasis-noustaja-kui-lgbt-eestseisja

Üsna paljud algselt ajakirjanduses avaldatud artiklitest jõuavad pärast
teistkordset läbikirjutamist mu avatud uskliku sarja raamatutesse

Ameerika presidendivalimiste järellainetuses sai väga populaarseks video Donald Trumpi vaimuliku nõustaja Paula White΄i ekstaatilisest palvest, mis haaras endasse Trumpi loodetava võidu kuulutamist, võõrastes keeltes rääkimist ning taevaste jõudude kohalejõudmise kinnitust  (https://www.youtube.com/watch?v=gHsBIk1ZLr4). Palve vorm oli paljudele harjumatult agressiivne, see tegi nalja ja lisaks tehti videost ka humoorikaid muusikalisi töötlusi.

Hakkasin mingil hetkel mõtlema, missugune võiks olla Paula White΄i sõnum jõulude ajal, leidsingi mõned näited, need olid küll emotsionaalsed, kuid kaalutletumad, mitmekesisemad ja lepitavamad kui ülesastumine presidendivalimistel. Tundub, et jõulusõnumi sisu, kõikvõimas Jumal tuleb väeti lapsena maailma, seob terviklikumaks ja mõistvamaks kokku ka piire kompavad religioossed väljendused.   

Olen tähele pannud, et isegi ähmane terviklikkuse tajumine võib muuta usu fookust. Unustamatu katoliku preestri Vello Salo (1925 - 2019) elulooraamatus „Siin Vatikani raadio“ on tähenduslik peatükk sõjapõgenikuna Rooma jõudmisest, varjupaiga leidmisest Püha Birgitta õdede juures, kuid ilmselgelt on seal kõige olulisem arusaamade muutumine, kristluse terviklikkuse tajumine. Isa Vellol on sõjas olles selge soov kõik tiblad mättasse lüüa. Kloostris kohtab ta aga õdesid, kes varjavad kõiki keda tappa tahetakse, nii juute kui saksa sõjaväes olnuid ja see põhjustab muutuse isa Vello mõttemaailmas:

„Aidata – selle asemel, et tappa? Ei olnud ise veel iial selle mõtte peale tulnud, et siin ei olnud tegemist mõtte, vaid elavate inimestega, kelle näost ja elust vaatas vastu hoopis uus, senitundmatu maailm.

Ei ole vist ühelgi sõjamehel kerge öelda, et naistel on õigus. /../ alles nüüd sai minust ristiinimene – uus inimene, kes armastab oma vaenlasi nii nagu tegi seda Kristus.“

Reaalsus on ka see, et fragmente tervikuks siduva jõuluaja mõju haihtub üsna kiiresti. Keeleteadlase, esseist ja katoliiklik mõtleja Fanny de Sievers (1920 - 2011) on oma „Jõuluaja kirjades“ teinud kümneid teraseid tähepanekuid jõulude kohta, millest enamik kehtivad ka täna. Näiteks kirjeldab ta jõulude kaduvust:

„Kindel on see, et maailmas peab kõik kaduma. Kõik lõpeb kunagi. Ja seda on raske taluda. Mäletan meie koolipidusid, õnnelikke jõuluõhtuid, mil kogu gümnaasium säras ja laulis. Kõik algas ülevas tujus ning lõppes raskemeelselt. Kõrge lai valge trepp, mis viis kooli poesaali, oli juba südaöö paiku vaikne ja tühi. Maas vedeles mõni kuuseoksake, tükk hõbekarda, läikiv kommipaber … Meie kaunist jõuluõhtust polnud järele jäänud muudkui kühvlitäis värvilist prahti koristajanaisele.“ 

Küllap on tõsi, et jõulude maailma terviklikkusele suunatud sõnum, suudab lühikeseks ajaks lepitada karismaatilise usupoliitiku, LGBT inimeste eest seisja ja kompromissitu looduskaitsja. Samas on kurb reaalsus, et sellist terviklikkuse tajumist ei jätku kauaks.

Tegelikult pakub Fanny de Sievers ka lahenduse kui ta lehekülg hiljem rõhutab, et jõulude puhul on lapseliku avatuse kõrval oluline ka täiskasvanulikkust ja usutõdede uurimine: „Kas Kirik on kunagi nõudnud infantiilsust? Paulus paneb asjad õigesse paika esimeses kirjas korintlastele: Kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed“ (1. kiri korintlastele, peatükk 13, salm 11).

Tõepoolest, teadmised ja haridus aitavad usu terviklikkust hoida ka jõulude vahelisel ajal. Ületamatu and sellise tervikliku usutaju loomiseks oli kadunud Marju Lepajõel (1962 - 2019) kui ta kirjutas näiteks munkluse praktilisusest, deemonite semiootilistest oskustest või kirikuisa Hieronymose (347 - 420) olematust kõrbeaskeesist, kus „võitlust lõvide ja skorpionitega ei olnud /../ rohkem kui meie igapäevases elus peahoone auditooriumides“.  Marju oskas terviklikkusele lisada ka sageli mõistmist lihtsustava huumori killu.

Ehkki jõulusündmuseid pole arvuliselt palju, kogesin tänavusel aastal, et ka siin võiks teadmised terviklikumad olla. Sotsiaalmeedias kohtasin mitmeid proteste Tallinna lauluväljaku valguslahendustega jõuluparki rajatud idamaise linna vastu. Ometi oli see heas kooskõlas pühakirjaga. Piisab vaid avada Matteuse evangeelium ja seal on juttu kolmest hommikumaa targast, kes tulevad Jeesuslast austama.    

Mõni aeg tagasi võis Postimehest lugeda intervjuud vaimuliku ja tõlkija Kalle Kasemaaga (Varem oli kirikus vaimset vabadust rohkem Postimees 6. nov.2020), kus intervjueeritav meenutas: „Tartu Ülikooli usuteaduskonnas töötas külalisena mõnda aega benediktlaste ordu munk Saksamaalt, kes tunnistas, et kristlusele on olulised ainult kaks asja: et Jumal on olemas ja et ta soovib inimesele head. Kõik muu olevat ajast ja kohast tingitud pealisehitis.“ Ning seda pealisehitist saame igal aastal jõulude ajal luua uuesti ja uuesti.

Teoloogina olen kogenud, et jõulusõnum sulatab üsna harmooniliselt ühte konservatiivsema ja avatuma lähenemise usule. Minulegi meeldib aeg-ajalt ümiseda laulu Give Me That Old-Time Religion, kuid samas mõistan religioosseid hoiakuid alati uuenevatena, kus püsivale maailmavaatelisele alusele lisandub aja jooksul üha kasvav mõistmine ja seda kindlasti ka kunagi kõrvaleheidetud ideede ja inimeste vastu. Kindlasti sooviks, et selline terviklikkust taotlev jõulusõnum püsiks võimalikult kaua.

Armastust ei tohi jätta homseks

Ilmunud EPL 26.11.20 

 Oscar Wilde on kirjutanud liigutava loo „Isekas hiiglane“. Hiiglasel on imeilus aed, kuid pärast seda kui hiiglane on seal mänginud lapsed välja kihutanud ja aia ümber kõrge müüri ehitanud valitseb aias talv. Ühel päeval avastab hiiglane ootamatult, et aeda on saabunud kevad, mille on endaga kaasa toonud läbi müüriaugu aeda roninud lapsed. Esialgu lapsed põgenevad, kuid üks väike poiss jääb ja jääb ka kevad. Hiiglane kahetseb oma käitumist, lõhub müüri ja ta aed saab lastele mängupaigaks, kus aastaajad normaalselt vahetuvad. Elu lõpul võtab tema aeda kevade toonud laps hiiglase kaasa paradiisiaeda.

Kirjeldatud lugu meenub mulle viimasel ajal sageli kui mõtlen kristlusele, õieti kristluse ühtedele kõige nähtavamatele ilmingutele Eestis. Olen ikka olnud arvamusel, et ristiusu näol on tegemist tohutult võimalusi omava religiooniga. Seal on olemas potentsiaal headuseks, lepituseks, rahuks, vaimseks arenguks, lunastuseks jne. Samas jääb alati problemaatiliseks, kuidas suudetakse seda potentsiaali rakendada. See on väljakutse kõigi maade kristlastele, religioonifilosoof Leszek Kolakowski väljendab seda järgnevalt:

„Ei ole maailmas midagi paremat, midagi kaasakiskuvamat ja austusväärsemat kui Jeesuse Kristuse õpetus, ja meil ei jää muud kui häbeneda, et nii vähe (kui üldse on) inimesi, kes suudavad tema õpetuse järgi elada.“

Tunnistan, et mõeldes tulevikule, on teatud kristluse ilmingud Eestis olnud murettekitavad. Seda on täheldanud teisedki, teoloogidoktor ja vaimulik Jaan Lahe tõdeb EPLi intervjuus „Vaim vardas“  imestunult ja kurvalt, et ristiusu keskne sõnum oleks justnagu kaotsi läinud: „Tegemist on millegi säärasega, mida sellisel kujul ei ole kiriku ajaloos kunagi varem olnud. Mitte kunagi varem ei ole homoseksuaalsusest kui patust tehtud kristluse õpetuslikku keskset küsimust, nagu seda praegu sageli käsitletakse. Sellest tehakse justkui kristluse proovikivi: kui sa praktiseerid homoseksuaalsust, ei saa sa kristlane olla, ja kui sa ei mõista seda hukka ise homoseksuaalne olemata, ei ole samuti võimalik kristlane olla.”

Tulles tagasi iseka hiiglase loo juurde leian sellel mitmeid piltikke paralleele tänase kristlusega Eestis. Aiast lapsed välja peletanud hiiglane on oma heatahtlikust olemusest ajutiselt irdunud, niisama kui kristluses on oma põhisõnum unarusse jäetud. Sarnaselt hiiglasega tegelevad mõned usulised grupid agaralt müüri ehitamisega. Esmapilgul võibki tunduda, et müüriga piiratud majapidamises on lihtsam elada, sest kõik on stabiilne, aias pole mänguhoos kilkavaid lapsi ja halbades asjades võib süüdistada neid, kes jäävad müüride taha. Õige varsti aga tunnetab sellises aias toimetaja, et midagi väga olulist on kaduma läinud. Ning selliselt ehitatud vaimne müür on väljapoole jäävast maailmast ära lõiganud ka paljud avatud ja pühendunud kristlased.

Väga lihtsalt tekib mõte, et äkki peaks usulise sõnumi rõhuasetus olema seksuaalsuse asemel kusagil mujal. Hiljutises Postimehe intervjuus pakub ühe võimaluse välja teoloogiadoktor ja vaimulik Kalle Kasemaa: „Pigem võiks kirik meie aja üldise nivelleeritusse keskel olla majakas, millest kiirgab haridust ja vaimsust!“

Arvan, et usu vaimset poolt esindavad majakad on Eestis täiesti olemas. Näiteks juba pikka aega meie inimesi oma säravate esseedega harinud Toomas Paul, Arvo Pärt oma muusikaga, juba nimetatud Kalle Kasemaa tõlgetega. Esile kerkivad ka uued avatud usulise vaimu kandjad, olgu nimetatud Jaan Lahe kristluse mõtestajana, professor Anne Kull religiooni ja teaduse temaatika selgitajana või õigeusu munkpreester Orenti Kampus oma piire kompavate kirjutistega. Piltlikult väljendudes uuristavad loetletud usuinimesed müüri auku, kuid ma pole kindel, kas avaus on lastele läbipugemiseks piisavalt suur ja müüri lõhkumiseks tuleb leida veel midagi lisaks.

Järgnevalt tuletan meelde India iseseisvumisele viinud Mahatma Gandhi mõtet, et religioone tuleks hinnata mitte halvimate, vaid parimate näidete põhjal, mida nad on suutelised looma. Minu jaoks on kristluse parimad ilmingud sellised, kus ka usuvõõrad inimesed tunnevad, et iga sõna, pilt või nägemus tabab neid südamesse, otse kodade ja vatsakeste vahele.  

Üks eelmises lõigus kirjeldatud näide oli 5. novembril 2017 ETV eetris olnud saade „Suud puhtaks“, kus armastatud vaimulik Annika Laats võttis südamlikult sõna kooseluseaduse toetuseks. Paljud religiooniga lõdvalt või üldse mitte seotud inimesed tajusid Annika Laatsi sõnavõttu kuulates esimest korda, et armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum võib olla võimas ja kaasakiskuv.

Küllap ongi usuliste müüride lammutajate üheks kõige olulisemaks relvaks armastus. Teoloogiadoktor Johann-Christian Põder rõhutab ERR artiklis „Häda armastuse pärast“ usulise armastuse kõikhõlmavust: „Armastus on seejuures suunatud erilisel kombel neile, kes on nõrgemad ja haavatavad, keda ühiskond kipub eirama või enda seast välja lükkama. Sellisena on see meie inimsuse alus – ühtlasi aga ka kriitiline lakmuspaber nii kirikutele kui ka ühiskonnale laiemalt.“ 

Apostel Paulus räägib oma esimese kirjas korintlastele kolmeteistkümnenda peatüki alguses, mis oleks kristlik sõnum armastuseta: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.“ Mul pole kahtlustki, et kristlased leiavad endale hiiglase kombel jõudu müür maha lõhkuda ning lapsed aeda lubada - siis saabub ka vaimne kevad. Sellise tegevuse käivitavaks jõuks on kristlik armastuse sõnum. Kindel on ka see, et armastusest kantud sõnumit ei saa jätta homseks.

 

Miks ma seda teen

 

Pärast minu artiklit „Abielureferendum on paganlik ettevõtmine?!“ https://www.err.ee/1135603/toomas-jurgenstein-abielureferendum-on-paganlik-ettevotmine, küsis üks siiras sügavalt religioosne inimene, miks ma seda teen, sest tema arvates ma lammutan kristlust. Püüdsin talle selgitada, et asi on vastupidi, ma püüan kristlust toetada ja levitada. Tsiteerin veelkord omajagu pahandust toonud Kolakowski artiklit seekord teisest kohast: „Ei ole maailmas midagi paremat, midagi kaasakiskuvamat ja asutusväärsemat kui Jeesus Kristuse õpetus /../“[1] Ja ma kindlasti usun ja toetan tsiteeritud arvamust.

Aga ma olen natuke mures. Iga päev koolis noortega töötades ma näen, et religioonil ei ole suures enamuses õpilaste jaoks kohe mitte mingit autoriteeti. See lihtsalt ei kõneta neid.

Kasutan nüüd üht oma vana artiklit ja vanu andmeid ja räägin natuke EELKst. Mäletatavasti luges 2000. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see arv 108 513. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit väitis neid andmeid kommentaarides: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ See on väga tõsine sõnum luterlikku kirikut armastavatele inimestele.

Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et pigem konservatiivsetest hoiakutest lähtuv EELK on kaotanud umbes 30% oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate Skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt säilitanud. Kuuluvus kirikutesse seal küll väheneb, kui näiteks Soome luterlikku kirikusse kuulub endiselt umbes 70% rahvastikust.

Tean, need on üsna vanad andmed, tean ka seda, et end luterlasteks pidavate inimeste arvu vähenemine on aeglustunud, kuid pole peatunud.

Mida võiks minu arvates teha selle olukorra parandamiseks? Ega mul head vastust pole, järgnevalt paar sõna sellel teemal siiski kirjutan. 

Kõigepealt tahan tunnustada konservatiive. Tunnen ju väga pikka aega Meie Kiriku portaalis aktiivseid Veiko Vihurit ja Illimar Toometit, ma ei kahtle nende töö siiruses ja nad teevad seda kirega. Pietistlikus liinis on Joel ja Kristjan Luhamets ületamatud, nad on inimeste kõrval headel ja halbadel aegadel nii pisarate kui huumoriga. Ja nad teevad oma tööd südamega. Minu rada on nendest headest inimestest lahku läinud, kuid ma ei näe selles probleemi. Nii Franciscus, Aquino Thomas, Pascal ja Luther olid tõsised kristlased, kuid kõik pisut omamoodi.

 Kunagi kirjutasin ka artikli  „Konservatiivide pärast kirikus ma ei muretse“ ja olen seal väljendatud seisukohtadel tänaseni:  https://kjt.ee/2016/03/konservatiivide-parast-kirikus-ma-ei-muretse/

Ka intellektuaalne pool kirikus on kirikus kõrge tase olemas. Ma arvan, et Toomas Pauli esseed on Eesti absoluutne tipp, Jaan Lahelt ilmus äsja soliidne kokkuvõte „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum, Ülikooli usuteaduskonnas on Urmas Nõmmik, Anne Kull, Ain Riistan jt. Kirikud on täis head kunsti, väärt oreleid, jumalikku muusikat jne.  

 Samas mulle siiski tundub, et meie inimese kõnetamisega jääb kirik pisut hätta. Mahatma Gandhi on öelnud, et religioone tuleb hinnata mitte halvemate, vaid parimate näidete varal, mis nad on loonud. Ja niisuguseid parimaid kõnetusi, mis suudaksid kaasa haarata ka kristlusest väljapoole jäävaid inimesi, on napilt.  Minu jaoks on viimaste aastata peaaegu ainsaks näiteks Annika Laatsi sõnavõtt „Suud puhtaks“ saates, kellel huvi võib üle vaadata:  https://www.facebook.com/watch/?v=10155548734837324

Ma tunnen, et mul pisut üle keskmise annet usulise sõnumi mõistetavaks tegemiseks kriitiliselt mõtlevatele tänastele inimestele.  Sellest lähtuvalt olen kirjutanud artikleid ja hakanud avaldama avatud uskliku sarja, mille teine raamat „Kus Sa oled taevas. Avatud uskliku apokriivad“ peaks oktoobris ilmuma.  

Loomulikult tulenevad minu sõnavõtud ja kirjutised maailmavaatest. Olen poliitilistelt vaadetelt tsentrist pisut vasakul, filosoofiliselt on mulle ehk kõige lähem eksistentsialism oma usulises vormis. Sellele lisandub ehk pisut naiivne optimism ja millegipärast ka rõõmus meel. Usun, et skandinaavia luterluses ujuksin tõenäoliselt peavoolus.  Ning millegipärast mulle tundub, et sellises vormis usk võib päris paljudele inimestele toeks olla. Umbes selline oleks mu vastus sellele siirale usuinimesele.  

 

---

[1] Leszek Kolakowski „Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest.“

Ood koolirõõmule

Ilmunud Õhtulehes 01.09.2020

Mõned päevad tagasi kirjutas Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar, et kaalub tõsiselt oma lapse paariks-kolmeks nädalaks koju koolist koju jätmist (Ka viirus uus septembrikuus 27.08.20). Ta kirjutas, et riiklik strateegia, kuidas korraldada haridust  viirusest ohustatud ühiskonnas, tundub puuduvat.

Saan Mart Raudsaare murest suurepäraselt aru, sarnased kõhklused on täna väga paljudel lapsevanematel. Küllap iseloomustabki algavat õppeaastat ümbritsevatest oludest tingitud selgusetus, igapäevane uute andmete ja korralduste ootus ning pendeldamine traditsioonilise ja distantsõppe vahel.

Ma ei saa üldistada järgnevat mõtet kõigile koolidele ja õpetajatele, kuid isikliku kogemuse pinnalt olen tunnetanud, et üks olulisemaid juhtmõtteid koolis algavaks õppeaastaks on olnud: „Hoiame kokku!“ Mõtlen siin kõikidel haridusastmetel toimetavaid inimesi: ministeeriumides – haridusosakondades – koolide juhtkondi – õpetajaid – tugipersonali – lapsevanemaid – õpilasi. Tundub, et ilma kokkuhoidmise, koostöö ja solidaarsuseta üksteise suhtes, me viirusest mõjutatud aegu edukalt üle ei ela.

Toon ainult ühe näite: julgen öelda, et algaval õppeaastal saab koolist koju jäämine  olema kardinaalselt erinev tänavu poole kevadeni kehtinud tavapraktikast. Kui pisut nohune ja köhatav õpetaja või õpilane koolitööd tegemas on olnud pikalt normaalsus, siis nüüd on see patt. Selline olukord aga nõuab lastevanemate tähelepanelikkust, kolleegidelt haigestunud õpetajale tuge, paindlikku koolikorraldust, õppeainete vahelist lõimumist, IT vahendeid ja pädevusi jne.

Järgnevalt tunnen end vana roostes grammofonina, kes üht fraasi plaadil kordama on jäänud, sest rõhutan veel kord juba mitmel puhul väljendatud mõtet. Ebakindlatel aegadel on vaja taotleda seda, et kõik asjaosalised hariduses langetatud otsuseid maksimaalset mõistaksid. Koolides huvitab meid õpilase vastusest palju rohkem lahenduskäik ja minu arvates oleks vaja riigi haridusjuhtide rahulikke, põhjalikke selgitusi, missuguseid variantide ja võimalusi seoses algava kooliaastaga kaalutakse. Mis on teatud otsuste poolt ja mis on vastuargumendid, missugused on nõrgad kohad ja võimalikud tulevikustsenaariumid jne.

Pole saladus, et paljudele õpetajatele ja lapsevanematele põhjustas lõppenud koolikevad omajagu stressi. Mulle näib, et vähemalt osaliselt saaks seda stressi hajutada riigi kaalutlusi rahulikult selgitav kõneisik või kõneisikud. Kiidan siin minister Mailis Repsi, kes on viimastel nädalatel päris palju avameelselt ja kaalukalt meedias esinenud. Tõsi, minu meelest, tulnuks nende selgitustega alustada varem.   

Loomulikult tahan kiita ka õpetajaid, kes on möödunud kevadest tuumakaid kokkuvõtteid teinud. Tõstaksin esile 27. augustil üle-eestilisel muuseumihariduse infopäeval Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja Martin Saare kokkuvõtet ja analüüsi,  kus ta tabavalt tõi välja kevadise distantsõppe mitmepalgelisust. Martin Saare sõnutsi võis see olla „Kordumatu ja kohtutav koroonakevad“ või „Suurepärane võimalus iseseisvaks süvenemiseks, edenemiseks omas tempos“. Kindlasti tuleb nõustuda ka tõdemusega: „Õppimismomente on igaühel meist, mida kaasa võtta.“ [1] Kuulates ja lugedes heade kolleegide kokkuvõtteid koroonakevadest võib üsna julge olla, et ettevõtlik ja õppimisaldis õpetaja hätta ei jää.

Teine põhimõte, mida tahan seoses kooli algusega rõhutada, on ehk rohkem subjektiivne ja kasvas välja viimastel nädalatel kooli positiivselt toetavatest kogemusest. Loetud artiklid ja intervjuud meedias olid kooli suhtes enamasti mõistvad, kokkupuuted kolleegidega julgustavad, lapsevanemate facebooki sissekanded haridussõbralikud.  Esimestel koosolekutel koolis süvenes veendumus, et keerulise viirusaja üleelamiseks on haridusinimestel valmisolek olemas.

See kõik tekitas hea tunde ja meeleolu tõus suunab minu ja usun, et veel paljud õpetajad, kaunite kunstide poole. Rõõmu kinnituseks hakkas peas keerlema Euroopa hümn,  Friedrich Schilleri (1759 - 1805) ja Ludwig van Beethoveni (1770 - 1827) „Ood rõõmule“, eeposte vahendaja Rein Sepa (1921 - 1995) nõtkes värsis:

Rõõm Elysioni heldus, kaunis säde jumalaist,

siseneme, hinges heldus, taevane su väravaist.

Mida aeg meis lahku jaotab, taas su hurmades on koos,

seal kus õrnu tiibu laotab, tärkab vendlus inimsoos.

Peatungi nüüd hetkeks koolirõõmul. Isiklikult mäletan, et koolirõõm hakkas juuri ajama juba lapsepõlves. Ehkki tollal vanemate inimeste suust kõlas aeg-ajalt väljend  „kooliorjus“, mäletan ma palju selgemini, kuidas ma järjepidevalt tüütasin juba koolis käivat vanemat venda küsimusega „Mis täna koolis nalja sai?“. Koolis pidi olema tore!

Koolirõõm algab väikestest asjadest. On selleks siis kohtumisest  mõne kuu jooksul palju täiskasvanumaks saanud õpilasega või lihtsast kolleegi küsimusest, kuidas sul suvi läks. Igapäevases koolitöös lisanduvad rõõm teadmisest, uutest vaatenurkadest, õpilaste edenemisest, kolleegide headest mõtetest jne – need kõik on rõõmu allikad, millega sellel õppeaastal kitsi ei tohi olla.

Ma pole mingi lumehelbeke, kes arvab, et koolis kõik alati karideta kulgeb. Koolikiusamine on sõna, mis paneb ikka veel koolipere võpatama ja siin tahaks tunnustada kõiki neid, kes järjekindlalt koolikiusamisele vastu seisnud on ning seda kaotada püüavad.

Lõpetaksingi algavale õppeaastel mõeldes veel mõne värsiga juba eelpool kõlanud „Oodist rõõmule“ Avastasin, et nendes ridades on koos koolis nii olulised loodusteadused ja poeesia, keerulised suhted ja keelatud viljad, teoloogia ja inimlikkus ning seda kõike rõõmsas kooskõlas.

Rõõmudega heldelt joodab loodus kõiki olendeid

iga hea ja õelgi loodab leida rõõmu roositeid;

rõõm on suudlustes ja viinas, sõpruses, mis surmas truu;

rõõmsalt roomab vagel liivas, taevast kiidab inglisuu.

Üksteise hoidmine ja koolirõõmu jagamine ümbritsevate olude kiuste võikski olla üleskutsed, mida järgmisteks pingelisteks kuudeks oskan soovida! 

Oodates augustivalgust haridusse

 

Ilmunud Eesti Päevalehes 08.08.2020

 

Juulikuus peab õpetajal olema võimalus „juhe seinast välja tõmmata“ ja vastavalt kalduvustele  lugeda, laiselda, remonti teha ning kalal või seenel käia. Ometi oli ka ühe silmaga meediat jälgides raske leppida, et suvekuul kõige enam kajastust leidnud haridusega seotud teemaks oli liidetud allasutuste uue juhi ilmselgelt suur palk. Juba siis ootasin, et ministeeriumi poolt lisanduks laiemaks aruteluks ka sisulisemaid teemasid.

Augustiks on olukord siiski muutunud. Nii meedias kui juhuslikel kohtumistel on hakanud ühe valjemini kõlama kooliga otseselt või kaudsemalt seotud inimeste hääled. Lapsevanemad on hakanud otsima selgust kooli alguse vormi kohta, sest distantsõppe jätkudes võib nii mõnelgi tekkida vajadus oma tööd ümber korraldada. Koolijuhtide ja koolitajate poolt on kutsutud üles distantsõppe kogemusi üldistama ja jagama, juba pealiskaudsel vaatlusel on näha siin edulugusid ja vajakajäämisi. Õpetajad on oodanud selgemaid väljaütlemisi, mille alusel ikkagi otsustatakse, kuidas õppetöö uuest õppeaastast kulgema hakkab. 

Pisut pentsik on, kuid omamoodi äratuskellaks kooli teemadel on olnud pea igasse postkasti jõudvad kataloogid koolikaupadega. Enamasti pole lapsevanemate rahakott põhjatu ning nii mõnigi pere seisab valiku ees, kas investeerida algaval õppeaastal pigem oma koolilapse riietesse, jalgrattasse, arvutisse või kodu paremasse internetiühendusse. Samas küsimus vaevab kooli alguses lapselapsi meeles pidavaid vanavanemaid.

Olen ka ise salamisi lootnud, et vähemalt kooli algus septembris kulgeks tavapärasel viisil. Eriti oluline on see alustavatele klassidele, olgu see siis põhikoolis või gümnaasiumis. Vähemalt minu kogemuse põhjal saab kümnendate klassidega, kus õpilased valdavalt üksteist ei tunne, just esimeste nädalate jooksul leppida kokku asjades, millest päris palju sõltub klassi edasise õppimise ja suhete edukus. Ma pole kindel kui hästi saab seda teha distantsilt.     

Samas saavad kooliga seotud inimesed aru ka sellest, et lihtsaid ja ajas kaugele ettepoole suunatud lõplikke otsuseid tänavu teha ei saa. Viiruse levik on olnud viimastel nädalatel taas tõusuteel, mõningaid soovitusi ja keelde tuleb ilmselt vastavalt uutele andmetele korrigeerida, teatud piirangutest pole võimalik veel loobuda jne. Küllap saadakse aru, et vanasõnal „parem karta kui kahetseda“ on tänavu suurem kaal kui kunagi varem.

Küll aga on ebakindlatel aegadel vaja taotleda seda, et kõik asjaosalised langetatud otsuseid maksimaalset mõistaksid. Eesti hariduse edu üheks aluseks on, et õpetajad ja koolid on suhteliselt autonoomsed, mõtlevad palju iseseisvalt ja ootavad reeglitele põhjendusi. Nii nagu koolis tahavad õpetajad näha, et õpilane esitaks mitte ainult vastuse, vaid ka lahenduskäigu, oleks minu arvates vaja riigi haridusjuhtide rahulikke, põhjalikke selgitusi, missuguste variantide vahel uue kooliaastaga seotud otsuseid kaalutakse. Mis on teatud otsuste poolt ja mis on vastuargumendid, missugused on nõrgad kohad ja võimalikud tulevikustsenaariumid jne.

Olen kohanud päris palju õpetajaid ja lapsevanemaid, kellelt lõppenud koolikevad nõudis väga suurt pingutust ja tekitas stressi. Mulle näib, et vähemalt osaliselt saaks seda stressi hajutada riigi kaalutlusi rahulikult selgitav kõneisik või kõneisikud.

Augusti keskpaik pole veel saabunud ning võibolla on minu nimetud argumentide ja kaalutluste edastamiseks ministeeriumil veel aega. Siiski mulle tundub, et käesoleval aastal ei piisa tavapärasest haridust puudutavate otsuste edastamisest infona, vaid on vaja ka selgitusi, kuidas nendeni jõuti.

---

[1] Martin Saare ettekanne on vaadatav https://www.youtube.com/watch?v=NZhSRKrlWE4

Imed meie eludes

Olen päris palju kuulnud kedagi ütlemas, et Eesti taasiseseisvumine on ime. Kuna olen elus religiooniga natuke tegelenud ja religioonides on ikka imedest juttu, siis toon alustuseks välja mõne religioosse ime. 

Nii näiteks on õigeusus juba sajandeid peetud oluliseks püha tule ime. See juhtub igal aastal õigeusu kalendri järgi Vaiksel laupäeval kui Jeruusalemma patriarh läheb Jeesuse hauakabelisse, mis asub Püha Haua kirikus. Ta palvetab ning väidetavalt saabub siis imelisel kombel püha tuli, mis patriarhi ei põleta, kuid süütab kimbu küünlaid, mis tal kaasas on. Pärast viivad eelkõige õigeusklikud seda tuld maailma laiali, ka Eestisse on seda toodud.

Või näide teisest kirikust. Peamiselt katoliikluses tuntakse ühe imena stigmasid – seletamatut verejooksu kätest ja jalgadest, kohtadest, kus olid Kristuse haavad. Viimase aastasaja üheks tuntumaks stigmatistiks oli Itaalias elanud kaputsiini munk isa Pio (1887 - 1968), kellest on olemas meeldejäävaid filmikaadreid.  

Loomulikult tekitavad niisugused imed paljudes inimestes skeptilisust ja kahtlusi. Filosoof  David Hume on välja toonud neli imevastast argumenti, mis on aktuaalsed ka täna:  

• Ime tunnistajaks pole kunagi olnud piisav arv kaine mõistuse ja hea haridusega inimesi.

• Kuna imed, esinevad ka pühakirjades, siis on inimeste psühholoogiline seisund nendest mõjutatud ja nad võivad näha imet seal, kus seda tegelikult pole.

• Imedest räägitakse peamiselt vähese haridusega inimeste seas, kes ei tunne loodusseadusi ja ei tea, kuidas maailm toimib.

• Imedest räägitakse erinevates usundites, kuid sageli üksteise vastu.

Ise on mulle tundunud, et  küpse religiooni üheks tunnuseks asjaolu, et ime ei eristu kuidagi muust usulisest  sõnumist, olles kirjeldatava loo üks komponent. Ka dalai-laama on rääkinud mõningate budistlike munkade haruldastest võimetest või surnud dalai-laama poolt oma järglase leidmiseks antud juhtnööridest kui igapäevasest asjast. 

Vahvalt on imede teemat käsitlenud judaismi üks voolusid hassiiidid. Neilt pärinev mõttelõng, et kõik imelood, mis pühadest meestest räägitakse, pole tegelikult sündinud. Kuid püha on ka see, mis pole tõsi, kui vagad inimesed pühadest meestest nii räägivad. 

Kristlastele on ime juures oluline veel, et nende usu keskmes on tohutu ime - määratu suur jõud, mis on loonud universumi ja mida meie kultuuris nimetatakse Jumalaks, on valinud välja mitte millegi erilisega silma paistva päikesesüsteemi, leidnud sealt ühe väiksevõitu planeedi, kehastunud seal ühe agressiivse imetajaliigi meessoost isendiks ning lasknud ennast ära tappa. Sellise ime kõrval on mõningad esmapilgul seletamatud juhtumid üsna väikese kaaluga. Ehk nagu kinnitab tark vaimulik Toomas Paul: „Inkarnatsioon on imede ime. Muu imepärane on parimal juhul abivahend teel selle taipamise poole.“ 

Mulle tundub, et  ka taasiseseisvumine on inkarnatsiooniga pisut sarnane, ehkki võrratult väiksem, raamistav ime, mille sees sündinud imelugusid igaüks meenutada võib. 

Toon lõpetuseks näiteks kaks imelugu, mida olen ise kogenud:

Ime nr 1: Pidin Nõukogude sõjaväest (Kabulist) hakkama koju sõitma, kuid mul polnud korralikke saapaid. See selgus ärasõidule eelneva päeva lõunaks. Kirsades oli seitse auku, kojusõiduks ettenähtud kingad oli vana laomees maha müünud, uus kinnitas, et ei tea midagi. Mul õnnestus mõne mahhinatsiooni tulemusena hankida saapad nr 42, kuid vaja oli 44, no ei läinud 2 numbrit väiksemad saapad mulle jalga. Kujutasin ette, kuidas kõik mu augulisi kirsasid vahivad. Viimase võimalusena läksin ärasõiduhommikul kell 5 riidelao juurde, kus olin eelneval päeval kolm korda käinud, keegi ei avanud. Põrutasin rusikaga uksele, unine lipnik tegi ukse lahti ja vahetas sõnagi lasumata kingad niisuguste vastu, mis mulle jalga läksid.     

Ime nr 2: Olime matkal Jakuutias Tšerski ahelikul. Lähimast asulast on ahelikuni pikk maa, saime ühe kopterijuhiga kaubale, et ta meid maha paneks nõnda, et me kaks päevateekonda suhteliselt nüri rühkimist mööda teed kokku hoiaksime. Lennul sekkus kohalik kolhoosi esimees, kes hakkas jorisema, et miks meid ikka kaasa võeti. Lõpuks pandi meid tundmatu onni juurde maha (pärast selgus, et see polnudki eriti kaugel meie soovitud kohast). Kõik tundus halb, onni räästa olla oli väikesekaliibriline püss, laadisin selle ja tulistasin pinge maandamiseks õhku. Selle paugu peale jooksid neljast suunast onni juurde kokku mitusada põhjapõtra.   

Anname Jumalale parima

Ilmunud Eesti Kirikus:  http://www.eestikirik.ee/anname-jumalale-parima/

Ma ei mäleta, et juuni keskpaik oleks paljudes valdkondades olnud nii pingeline nagu tänavu. Maailm ei ole toibunud viirusest tingitud segadustest, jumalateenistustel tuleb jälgida ohutust, rassiprobleemid on uuest maailmast ka Euroopasse kandunud, kliimaküsimused pole kuhugi kadunud jne. Nendel teemadel on omajagu põrkunud ka usulised vaated, kusjuures ma ei kahtle, et erinevatel seisukohtadel olevad kristlased esindavad oma vaateid siiralt ja püüavad oma tegudega teenida Jumalat.   

Üsna Vana Testamendi alguses seisab kirjas traagiline lugu. Vennad Kain ja Abel ohverdavad Jumalale, Kain põllusaadusi, Abel lambaid. Jumal eelistab Abeli ohvriande, mispeale Kain vihastab ja Abeli tapab.

Olen seda tuntud lugu kasutanud aeg-ajalt võrdpildina, kuidas meie kauged esivanemad omale lähedase liigi ja inimvenna neandertaallase väljasuremise põhjustasid. Selles loos terendab aga ka üldisem paljudele religioonidele omane põhimõte – Jumalale püütakse anda parim ning pole kunagi kindel, kas inimese mõistus selle parima alati ära tunneb.

Ühtpidi on parimat püütud saavutada suuruses ja mastaapsuses. Kirikute kõrged tornid on olnud läbi aegade olulised maamärgid meremeestele ja maastikkude rikastajad. Tallinna Oleviste kiriku kohta on koguni väidetud, et see on olnud 1549 - 1625 maailmas kõrgeim ehitis, mis küll arvatavasti tõele ei vasta. Mastaapsuse püüdlus on omane ka teistele religioonidele, tänase maailma kümnest kõrgemast skulptuurist, millest enamik on üle 100 meetri kõrged, on üle poole budismiga seotud, maailma suurimad mošeed mahutavad sadu tuhandeid palvetajaid jne.

Kindlasti ei pruugi parima leidmine sündida lihtsalt. Tänase Eesti tuntuim helilooja Arvo Pärt on tuntud eelkõige vaimulikele tekstidele kirjutatud muusikaga ning ta on maailmas üks kõige enam esitatavaid heliloojaid. Tema tee usulise muusika juurde sündis läbi raskuste, näiteks talle omase helikeele leidmisele eelnes kaheksa aasta pikkune loominguline kriis. Alles pärast seda oli ta valmis oma loomingut Jumalale pakkuma.

Sageli arvatakse, et Jumalale parima pakkumine piirdub muusika, kujutava kunsti ja kirjandusega, harvamal juhul ka tantsuga, kuid jäetakse välja näiteks teadus ja poliitika. Samas on kindlasti just parima teaduse ja parima poliitika pakkumine teemad, mis usulises maailmas tekitavad kõige enam kirgi. Kõrvaltvaatajatele võib jääda koguni mulje, et vaieldakse Jumala üle.

Dee Brown kirjutab oma raamatus „Mata mu süda Wounded Knees“ indiaanipealik Josephist (1840 - 1904), kes ongi segaduses ja ei soovinud Jumala üle vaielda.  

„„Miks te koole ei taha?“ küsis üks ametimeestest.

„Koolis õpetatakse, et kirikuid on vaja,“ vastas Joseph.

„Kas te ei taha kirikuid?“

„Ei, me ei taha kirikuid.“

„Miks te siis kirikuid ei taha?“

„Seal õpetatakse meid jumala pärast tülitsema,“ vastas Joseph. „Seda me ei taha õppida. Me võime vahel maiste asjade pärast inimestega tülitseda, aga jumala pärast me ei tülitse kunagi. Me ei taha seda õppida.““

Tegelikult aitavad muljet, et tülitsetakse Jumala üle, vältida mõned kasulikud hoiakud. Näiteks arusaam, et teatud seisukohaga vähemusse jäämine ei tähenda seda, et vastasseisukohta esindavad kurjad inimesed, kellele tuleb Kaini kombel kallale karata.

Jumalale parima pakkumise reeglist on tuletatud veel üks religioonides oluline mõte: ka inimene peaks Jumala juurde tulema võimalikult parimall viisil. Targalt kirjutatud propagandaraamatus „Mittepühad pühakud ja teised jutustused“ kirjeldab arhimandriit Tihhon Petseri kloostri mungast majandusjuhi surmaeelset otsust:

„Suri kiuslik isa Nafanail vaikselt ja vaguralt. Kui arstid tegid ettepaneku panna talle südamestimulaator, anus ta asemikku, et seda ei tehtaks: „Isad, kujutlege,“ rääkis ta, „hing tahab minna Jumala juurde, aga mingi väike elektriline asjandus surub teda vägisi kehasse tagasi! Lubage minu hingel omal tunnil ära minna!““  Vanale mungale oli elukaare lõpus enne Jumalaga kohtumist kõige olulisem tema elu loomulik kulg.

Jumalale parima pakkumine on püüe ideaali poole, olgu see siis kunstis, teaduses, ühiskonnas või elus. Sageli võivad need püüdlused tuua kaasa isikliku elu kriise, lähedaste mõistmatust, vahel pole ka usulised struktuurid veel valmis inimese pakkumist vastu võtma. Juhtub ka nõnda, et erinevate kultuuride ja maailmavaadete parim võib oma erinevusega vastuolusid tekitada. Kui aga kirjeldatud püüdluse juurde käib sügav usk ja avatud vaim, on need takistused enamasti ületatavad.   

Black Lives Matter

Kirjutan lühidalt lahti meeleolud seoses viimase aja sündmustega maailmas.

Ma olen üles kasvanud külas, kolhoos oli tol perioodil päris edukas, puudust ei olnud, Moskvas-Leningradis käisime, kuid välismaaga kontaktid peaaegu puudusid. Kõige enam jõudis vaba maailma igapäevaelu meie koju vanaisa teise abikaasa Lola kaudu, tema suguselts (õed-vend ja nende pered) elasid Kanadas. Järgnev stseen võis olla seitsmekümnendate algusest, Pärnus oli olnud mingi väike hipide vastuhakk politseile, igatahes mäletan tookord kasutatud väljendit „hipide mäss“ (mis seal täpselt oli on lihtsalt kindlaks tehtav, praegu ei keskendu sellele). Lola oli sellest oma Kanadas elavale õele rääkinud ja õde oli naerdes öelnud, et neil on see igapäevane asi.

Olin siis tõenäoliselt 7-8 aastat vana ja nõukogude noorena mõtlesin, et kuidas nad küll seal Kanadas elavad, kas nad tänavalegi minna julgevad. Aga kogu edasine elu on mulle õpetanud, et meeleavaldused võivad olla ohtlikud, tüütud ja pingelised, vahel edukad, kuid vahel ka mõttetud ja vastikud, kuid nende olemasolu on vaba ühiskonna tunnus. Loomulikult toetan ma õigust meelt avaldada, tänase Ameerika puhul ei taju ma lõpuni päris täpselt meeleavalduste nüansse (kliimastreike tajun paremini), kuid meelt avaldada on vabade inimeste õigus.

Hetkeks tagasi algusse, hipid ei olnud nõukogude mõistes korralikud inimesed (olen Nõukogude hipide filmi näinud, see elustas mälestusi), kuid mulle on nad alati sümpaatsed olnud. Mäletan uduselt ka retoorikat, et politseile astusid vastu korraliku töökohata, pikajuukselised, lääne ajupestud kaabakad. Sildistada on lihtne, erinevates maades on inimeste temperamendid erinevad, kuid printsiipi see ei muuda – inimestel on õigus meelt avaldada.

Niisama elementaarne nagu meeleavaldusete jaatamine on igasuguse kriminaalsete tegevuse hukkamõistmine. Segaduses aktiviseeruvad ka jõugud, pole vaja rohkem kui Hugo „Hüljatute“ teist-kolmandat osa meelde tuletada, kus on segadus on Thenardier oma jõuguga aktiivne. Aga idee nimel on barrikaadidel Enjolras ja Marius, Gavroche tunnetab asju vaistlikult ja loomulikult ei puudu üheltki meeleavalduselt püssiga heategusid tegev Jean Valjean. Usun, et Ameerikas ühineksin ka mina meeleavaldustega.    

Teiseks, maailm on muutunud. Mul on õpilasi, kes on võõrsil abiellunud ja kelle lapsed on tumedanahalised, teisest rassist üliõpilased on normaalsus, kaubandussidemed näiteks Nigeeriaga omavad suurt potentsiaali, olen Tallinnas Pärnu maantee baaris Aafrika õhtul käinud, meeldiv oli jne. Ja reaalsus on ka see, et bussis, tänaval, kaupluses, rannas öeldakse teise nahavärviga inimestele sageli halvasti. Ja ma väga mõistan selle mustanahalise eesti tüdruku mõtteid:  

https://www.elu24.ee/6989866/tumedanahaline-eesti-tudruk-loodan-et-tuleb-paev-kui-saan-minna-bussi-ja-inimesed-ei-tee-suuri-silmi?_ga=2.175451940.788185452.1582613284-1079755569.1557218803&fbclid=IwAR0Li6rOn97ezaFc0JvMQD3P5JwofD-_R9chSeq5oEI1WCq_s3Sfq8LdZi8

Mul on kerge keeledefekt, mäletan, et teismelisena olin kõige haavatavam just minu keele kohta tehtud naljadele, sest ilguti selle üle, mida ma ei saanud muuta.

Järgnevalt paar sõna kahetsusest. Eestis on naeruvääristatud mitmeid artiste, kui nad on kahetsenud, et parodeerisid mustanahalisi. Tunnistan, ma ei saa sellest naeruvääristamisest aru. Keegi ei saa nõuda kahetsust kogu ühiskonnalt, aga mõtteid ja tundeid, millega artist kedagi parodeerima hakkas, teab ainult tema. Kui ta tundis, et ta mängis oma rolli valesti, üleolevalt ja pealiskaudselt ning ta südametunnistus on pärast kahetsust puhtam, siis on ju kõik hästi. Puhta südametunnistusega inimene mõjub hästi kõigile tema ümber.

Viimaks, ehkki kaugelt ja fragmentidena, on Ameerikas näha, mida tähendab lõhkikäristatud ühiskond. Ma väga loodan, et meil Eestis on seda võimalik vältida.

Kommunistliku partei manifesti toimetamisest

Paar päeva tagasi, kui tuli uudis, et EKRE esimees Mart Helme on toimetanud omal ajal Marxi ja Engelsi „Kommunistliku partei manifesti“ ühte väljaannet, kirjutasin fb-s vastava kommentaari. Tagasisidet tuli omajagu ja otsustasin oma seisukoha pisut põhjalikumalt lahti kirjutada.

Kõigepealt, „Kommunistliku partei manifest“ (edasi Kpm) on tänaseks ajalukku jäänud teos, kus mõned asjad (laste tööjõu kasutamisest hoidumine, tasuta haridus) on täna väga paljudes riikides endastmõistetavaks saanud. Vist umbes kümme aastat tagasi lehitsesin seda viimati, omal ajal ülikoolis oli see muidugi õppekavades sees. Minu hinnangul ei ole tänases Eestis mingilgi viisil ohtlik raamat. [1]

Teiseks, selle raamatu toimetamisest. Eesti keelde oli see teos juba ammu tõlgitud, seetõttu ei saanud 1974. aasta väljaandes noore toimetaja roll ilmselt eriti suur olla. Tagantjärele pole võimalik ka kindlaks teha, missugune hind oleks olnud keeldumisel (töölt lahkuda kindlasti sai). Aga aeg oli teine ning tollel ajal tegid väga paljud meist asju, mille üle me täna uhked ei ole. Mina olen ka teinud. Seega raamatu toimetamine iseenesest ei ole kuigi suur patt.

Nüüd pisut poliitikaga tegelemisest. Eelkõige Riigikogu perioodil sai mingil hetkel mulle selgeks, et poliitikas saab edukalt olla teravamatest otsustest distantseerudes. Sa oled justnagu kemplemisest üle, parimal juhul vastad süüdistustele irooniaga, teatud seisukohtade võtmisest püüad hoiduda jne. Ma püüdsin päris pikalt nii käituda, kuid mingil hetkel tundus ausam, et hakkan välja ütlema oma seisukohti ka siis kui see pahandusi põhjustab. Tegelikult algas see juba enne Riigikogu perioodi, EK artikkel „Kasvame lahku“ on üks mu otsuse väljendusi:   http://www.eestikirik.ee/kasvame-lahku/ Mõned vanad head sõbrad ütlevad, et ma „pöörasin ära“.

Taustast veel. Mulle on rahvuskonservatiivsus sümpaatne, aga niisama vastumeelne sellele ehitud populism. Viljad on ju näha, rahvuskonservatiivse populismiga on suuresti lõhutud Isamaa erakond, rõõmus ja avatud maailmanägemine peab õige sageli end koomale tõmbama hirme ja kahtlustusi külvava arusaama ees jne. Ja ikka otsitakse süüdlasi, need võivad olla teise nahavärvi või seksuaalse sättumusega inimesed, lastetud naised, punaprofessorid, president, nüüd ka maasikakasvatajad.

Tunnistan, minu mõõt sai täis kui Mart Helme nimetas Tallinna ülikooli lõpetajaid hobusevarasteks ja ei reageerinud ülikooli viisakale kirjale, kus paluti täpsustada, missugustel erialadel MH puudusi näeb. Nii ei tohi riigimehelik poliitik käituda.    

Nüüd tagasi Kpm-i toimetamise juurde.  Tõin analoogia religiooniga. Tagantjärele mõeldes oli see natuke lahja ja parandan seda pisut. Oletame, et EELK valib endale piiskoppi (so täiesti oletuslik väljamõeldud väide, Urmas Viilmaga oleme vanad tuttavad ja saame hästi läbi, ainult üks kord on ta mind noominud ja keegi ei hakka teda ümber valima) ja see piiskop on noorena toimetanud La Vey Saatanliku Piibli, mitte eriti südamega, kuid ta nimi on toimetajana selle väljaandes olemas. Ma arvan, et ta peaks kindlasti selle nooruses tehtud teo enne valimisi avalikustama, kui see pärast välja tuleb, ma kahtlen, kas ta saab ametisse jääda. Kpm on kommunismi üks baastekste ja rahvuskonservatiivsusega põhimõttelises vastuolus. Minu arusaam kohaselt oleks kandideeriv juht pidanud samuti oma toimetajatöö avalikustama.  

Möönan ka seda, et  MH oleks avalikustamine kindlasti raskem kui kiriku etteotsa kandideerijal. Peamiselt Augustinusest alates on pöördumine ja endisesse ellu kriitiline suhtumine usus täiesti tavaline. Pigem olen kohanud inimesi, kes minu hinnangul oma endise elu kriitikaga liialdavad. Populistliku erakonna müüt näeb ette pigem varasest lapsepõlvest kõrgetele ideaalidele pühendunud juhti.

Lisan lõpetuseks, et tegelikult andis Postimehe faktikontrollis avalikustatud fakt (tänama peab vist veel Ahto Lobjakat ja Varro Vooglaidu) relva, millega saab populistlikke hüüdlauseid veidi naeruvääristada, toon lõpetuseks mõned näited:

Kommunistliku partei manifesti toimetaja süüdistas Tallinna Ülikooli hobusevaraste kasvatamises;

Kommunistliku partei manifesti toimetaja nimetas Soome peaministrit müüjatüdrukuks;

Kommunistliku partei manifesti toimetaja hinnangul ohustavad maasikakasvatajaid rahvusriiki jne.

---

[1] Vahemärkuseks: Üht kohta siiski mäletan, kus Kpm-i revolutsioonilisus oli tänapäeva toodud. Jostein Gaarderi „Sofie maailma“ järgi on tehtud filmis on stseen, kuidas Sofie on mõttes osalenud Venemaa revolutsioonis, tänapäeva naastes on tal kaenlas Kpm ning kui ta oma ema näeb, siis too kohkub Sofie kaenlas olevast raamatust ja ütleb: „Tuleks isa juba koju!“, seda ilmse sooviga, et isa rumalad ideed tüdrukust eemal peletaks.   

Poliitika 14 (Valitsuskoalitsioon langes plussi)

Küllap tajus tänavu enamik inimesi ümbritsevat sarnaselt Hendrik Visnapuu luuletusega „See aasta tuleb kevad teisiti /../“  Aga teisiti tuleb ka suvi ja võibolla ka sügis, sest keegi ei tea päris täpselt, kuidas käitub viirus soojemal ja päikselisemal ajal, kas kaob või poeb peitu, kas peame valmis olema viiruse teiseks laineks, millal valmib vaktsiin jne.  

Samas on mõndagi julgustavat. Viimastel päevadel on uute nakkusjuhtumite kokku lugemiseks jätkunud ühe käe sõrmedest. Loomulikult on mõistlik ettevaatus säilitada, kuid praegune hingetõmbeaeg on ka sobiv seni tehtu kriitiliseks analüüsiks.

Kooliõpetajana olen kuigipalju ikka numbrites hinnangutes kinni ning riigi tegemisi kriisi saabudes hindasin alguses neljaga või õigemini nelja miinusega. Mõnda asja nimetan, mida võinuks kohe alguses paremini teha.

Kõigepealt, pandeemia on oht kogu rahvale ja sellesse võivad haigestuda nii koalitsiooni kui opositsiooni toetajatele. Aga opositsiooni esindajad jäid eriolukorra valitsuskomisjonist liiga kaugele. Infot jagati, kuid mitte sügavuti. Loomulikult tahaks uskuda, et tegutseti heauskselt kogu rahvast silmas pidades, kuid valitsuskoalitsiooni enda poolt on antud signaale, et otsuste langetamisel käis erakonna valijaid silmas pidav vorst-vorsti vastu kauplemine. Olukorra tõsidust silmas pidades on see kohatu.

Teiseks, toimus kummastav parlamendi rolli pisendamine. Osalt tõuseb siin esiplaanile riigikogu esimehe kummaline parlamendivastane hoiak. Esmalt ei pidanud riigikogu esimees võimalikuks lisaeelarvet arutada istungitest vabal nädalal (sellest ta õnneks siiski loobus), hiljem ei näinud põhjust riigikogu kokku kutsuda kriisist väljumise strateegia arutamiseks. Parlament peaks olema poliitiliste debattide ja otsuste keskmes, mitte neist kõrval.   

Kolmandaks, ülimalt vajaliku lisaeelarve pessa muneti käomune ja need olid natuke liiga suured. Värvikaimaks näiteks oli loomulikult õlitehasele eraldatud miljonid, arutelu selle paljude hinnangul kummalise investeeringu üle oli selgelt liiga napp. 

Sageli koolis on nõnda, et õpetaja hakkab esialgset hinnet korrigeerima. Kahjuks pean tunnistama, et nii juhtus ka minu esialgselt pandud hindega. Peapõhjuseks oli valitsuse algselt riigimehelikkusele lähedase toimetamise asendumine populistlike punktide noppimisega. Ja see on toimunud halenaljakalt: näiteks üks EKRE minister praalis uhkelt, et peatas Rail Balticu (RB) – valitsuskoalitsiooni minister kinnitab, et tegelikult EKRE ikkagi seisab RB eest – ja järgmine EKRE minister kinnitab, et ikka ei seisa – peaminister kinnitab, et kogu valitsus töötab RB valmimise nimel. Või teine näide, mõned EKRE poliitikud hurjutavad kirikut kellade helistamise aktsiooni eest -  keegi Isamaast jälle kaitseb kirikut.  

Kokkuvõtlikult, vaevalt sai päevane haigestunute arv langeda kui algas oma valijatele silma pilgutamine. Mõned poliitikud justnagu kohkusid ja häbenesid, et püüdsid vahepeal riigimehelikult käituda.    

Hariduse teemal tahaksin lisada veel ühe mõtte. Koolirahvas, õpilased, õpetajad, lapsevanemad, saavad aru, et lihtsaid otsuseid ei ole. Saadakse ka sellest aru, et nii mõneski küsimuses on enne teatud ajaperioodi andmete laekumist otsustada vastutustundetu. Aga nagu matemaatikaõpetaja ei rahulda vastus, vaid ta tahab näha ka lahenduskäiku, nii on ka koolirahvale vaja rahulikke, põhjalikke selgitusi, missuguste variantide vahel otsuseid kaaluti, mis on teatud otsuste poolt ja vastuargumendid, mis on nõrgad kohad, missugused on tulevikustsenaariumid jne. Niisugusest põhjalikult lahtiräägitud taustast tunneb koolirahvas puudust.

Mul on kahju, kuid pidin valitsuskoalitsiooni hinnet alandama kolmeks plussiks.